Eesti Looduse fotov�istlus
4/2012



artiklid
Riigi vimupiirid Eesti erametsanduses ajaloolase pilguga

ks taasiseseisvunud Eesti metsanduse alatine probleem on olnud ulatuslik riigivimu sekkumine erametsamajandusse. Ilmselt aitaks siin teatavat selgust luua tagasivaade samale probleemile meie metsanduse ajaloo varasematel etappidel.

LNIIGUSEST 13. SAJANDIL KUNI PHA ERAOMANDUSENI18. SAJANDIL
Ajalooliselt on riigivimu osa metsanduses
mranud kindlaks omandi- ja igussuhted. Vhemalt vormiliselt toimis Eestis 13. sajandist kuni 1783. aastani keskaegsele lniigusele toetuv omandisuhete
ssteem. Peaaegu kik Eestis eraisikutele kuulunud misad olid iguslikult rtlimisad, mis olid esialgu tekkinud tingvaldusena lnid.

Kuigi htlasi oli olemas ka vabalt prandatav ja vrandatav eramaaomandus alloodid , eksisteeris enamik balti misaid lniiguse alusel kuni 18. sajandi lpuni (Rosenberg, 1994). 16. sajandi teisel poolel alanud sdadega prisid tugeva keskvimuga Euroopa suurriigid (Rootsi, Taani, Poola) endiste maahrrade (ordu, piiskopid), poliitiliste vaenlaste ja mingil phjusel valdajata jnud maavaldused. Et maahrra igustesse asusid tsentraliseeritud vimustruktuuridega riigid, siis oli neil vimalik oma igusi radikaalsemalt teostada. Ehkki lnimehed ei olnud veel oma maade ja metsade tieiguslikud omanikud, fikseeriti sel ajal ometi mitu erametsanduse jaoks olulist phimtet. Neist olulisim oli vast Poola-Leedu kuninga Sigismund Augusti 1561. aastal stestatud privileeg, mis muu krval lubas aadlil vabalt kasutada nende valdustes olevat metsa. Hiljem leidus see igus ka Balti eraseaduses. Sisuliselt korrati seda phimtet 1664. aasta Rootsi metsahoiuseadustes: piirati vaid nn. viljakandvate puude kasutust. Kuigi seda kitsendust kajastati Balti eraseaduses, ksitlesid hilisemad baltisaksa igusteadlased seda kui ajutiselt peale surutud seadust, mida tegelikus elus ei jrgitud (Bunge, 1847). Bernhard Tuiskvere (1931) leidis, et allodiaal- ja lnimaadel metsade kasutamine rootsi ajal ldiselt ei olnud kitsendatud ega piiratud ning olemasolevad normid tegelikult puudutasid vaid kuninglikke vi kroonu metsi ja rmisel korral ka hismetsi niivrd, kui nad ldse meie maal olid maksvad.
Riigi osa erametsanduse suunajana kui probleem kerkis esimest korda laiemalt esile 17.18. sajandi vahetusel, olles seotud algul Rootsi-aegse misate reduktsiooniga, hiljem eesktt Peeter I riigikeskese metsapoliitikaga. Siiski ei olnud tol ajal veel pevakorral sekkuda metsade majandamisse tnapeva mistes. Lhtuti ikka riigikassa ning sjalistest huvidest (soov jtta endale igus kasutada nn. strateegilisi puuliike, nagu tamm, mastimnnid jm.). Laiemalt vetuna saab tolleaegseid riigi antud metsanduskorraldusi ksitada metsahoiumeetmeina, ehkki enda huve arvestavalt.
Kuna era- ja riigiomandi vahel polnud selget piiri, rgitas see kohalikke rtelkondi aktiivselt sekkuma ka otseselt riigimisate metsade majandamisse. Iseloomulik on 1770. aastail aset leidnud arutelu C. J. Ebhardi metsa- ja jahiseaduse eelnu le. Eelnu lkati rtelkondade vastuseisu tttu tagasi. Phjus oli lihtne: rtelkonnad ngid selles riigivimu aktiivsuse avalduses ohtu ka endale. Ent kui rakendati vabahrra Balthasar von Campenhauseni metsainstruktsiooni, millest 1783. aastal sai seadus, ei phjustanud see enam vastuseisu. Nimelt oli 1783. aasta ukaasiga muudetud alloodideks (s.o. vabalt prandatavaks ja vrandatavaks ning riigi ees koormistest vabastatud maavalduseks) kik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad misad. See thendas, et eramisad ja nende juurde kuulunud metsad anti valdajate prisomandisse.
Edaspidi riigivim erametsade majandamisse ei sekkunud, omanikel olid vabad ked kasutada metsi. Mneti erandlik on Eestimaa kubermanguvalitsuse 1790. aasta 3. juuli korraldus, mis kohustas misnikke metsastama pllumajanduslikust kibest vlja jvaid vsamaid ning edendama metsakasvatust talupoegade seas. Tegelikult oli see siiski vaid soovitus, mitte sundmrus (Tiismann, 1931; Bunge, 1847). Kaugeleulatuvam oli 1839. aasta Liivimaa kubermanguvalitsuse mrus Riia lahe rsete liivikute hoidmise kohta. Selle alusel rajati siin omandivormist olenemata kuni 150 slla laiune kaitsemetsade riba, kus oli keelatud raiuda kasvavat metsa, karjatada, korjata metsavarist ja muud moodi kahjustada pinnaseolusid. Katarina II ukaasist mdus ligi sajand, mille jooksul riigivimul puudus vimalus ja soovgi vahetult sekkuda erametsandusse.

ERAMETSAMAJANDUS RIIGI VALVSA PILGU ALLA 19. SAJANDI TEISEL POOLEL
19. sajandi teisel poolel hakkas peaaegu kikjal Euroopa kultuurriikides maksvusele psema phimte, mis pidas riigi ja hiskonna huvides vajalikuks allutada metsamajandus riiklikele igusaktidele. htlasi taheti otseselt suurendada riigile kuuluvat metsafondi. Oskar Daniel (1926) on vlja toonud jrgmised teed, mille abil pdis riigivim suurendada oma mju metsamajanduses:
1. Metsamaade ostmine hes jtmaade metsastamisega.
2. Era- ja kogukonnametsades vaba kasutuse piiramine ja nende allutamine riigi kontrollile.
3. Otsene rahaline toetus eraomanikele metsakultuuride rajamiseks, soodustused maksupoliitikas, preemiate maksmine jne.
4. Suuremate metsaalade arvamine kaitsemetsade ja reservaatide kategooriasse.
Riigivimu kavade tttu vallandus Balti kubermangudes 1888. aasta metsahoiuseaduse vastuvtmise eel poleemika riigi ja erametsanduse vahekorra le, mis, kll raugevalt, ulatus maailmasjaeelsete aastateni. Selle diskussiooni algul ilmus Arthur von zur Mhleni raamat (1877), mis taunis riigivimu sekkumist erametsamajandusse. Seda raamatut kommenteeriti Venemaal laialt ning ta ratas isegi rahvusvahelist thelepanu. Kuid selleski teoses ei vaidlustatud mitte niivrd riigivimu vimalikku osa erametsamajanduse suunaja ja edendajana, kuivrd vahetut sekkumist metsade majandamise protsessi (eesktt metsakasutusse).
Venemaa 1888. aasta metsahoiuseadus oli omataoliste hulgas ks kaugemaleulatuvaid. Peale kaitsemetsade kategooria loomise allutati erametsade kasutus riigi kontrollile. Keelati omavoliline metsamaade mberkujundamine teisteks maakategooriateks, mratleti laastava metsakasutuse miste ja kehtestati raiete piirnormid, hakati soodustama erametsamajanduse arengut (nuanne, maksusoodustused jm.). Kui hoiueeskirju eirati, vidi kehtestada raiekeeld 230 aastaks, mrata rahatrahv vi sundmetsastada. Seaduse puudus oli metsakasutuse mra arvestamisel rakendatavad lhikesed raieringid (okaspuudel 60 ja lehtpuudel 30 aastat) ning operatiivse jrelevalve puudumine: sageli fikseeriti laastavad raied ning karistus alles hiljem (Meikar, 1989). Ent samal ajal jid talumetsad (v.a. kaitsemetsad) hoiueeskirjade ja seega riigivimu kontrolli alt enamasti vlja. Esimese maailmasja aastail haarati erametsadki sjamajandusse: metsi rekvireeriti raieteks; htlasi hljati siin varasemad riigi kehtestatud metsahoiuphimtted. Ometi vib elda, et Eesti Vabariigi eel oli ligi 90% katastrimetsadest allutatud riigi jrelevalvele.

RIIK JA ERAMETSANDUS EESTI VABARIIGIS
Kultuurriikidele oli Venemaal bolevistliku riigiprdega kaasnenu tiesti mistetamatu. Ka Eesti Vabariigi 1919. aasta maaseadust ksitlesid baltisaksa ja paljud vlismaa autorid kui igusakti, mida on mjutanud bolevistlik maailmavaade. Alles hilisemate seaduse tienduste ja muudatustega lahendati maaseaduse esialgsest vasempoolsest vaimust tulenevad rahvusvahelised pinged. Misametsi natsionaliseerides mratigi tegelikult perspektiivis kindlaks riigi juhtiv osa metsasektoris. Ulatusliku riikliku metsafondi (esialgu ligi 80% katastrimetsadest) haldamiseks ja majandamiseks loodi thus riiklik struktuur.
Eesti Vabariigi pevil aset leidnud metsapoliitilisi vitlusi on sna hea jlgida omaaegse kirjasna kaudu. Mitu sel ajal langetatud phimttelist otsust toimivad sisuliselt praeguseni vi saab neid vhemalt kasutada ndisaegses mttevahetuses. Praegu on seda olulisem selgitada riigi- ja erametsanduse vahekordi, et vahepealne pool sajandit okupatsiooni ja selle tttu peale surutud majandusssteem katkestas nii igussuhete kui ka mttemaailma jrjepidevuse.
Misametsi riigistades anti Eesti Vabariigis juhtpositsioon riiklikule metsamajandusele, seda eesktt poliitilistel ja majanduslikel kaalutlustel. Ametlikult oli metsahoiueeskirjade alla kivate erametsade minimaalne suurus 1920. aastail 20 hektarit, alates 1929. aastast 10 hektarit. See oli ka piir, milleni riigivim vhemalt teoreetiliselt vis erametsade majandamisse sekkuda. Kuni 1929. aastani on teada vaid ligi 15 juhust, kus eeskirjade rikkumisele anti seaduslik kik. Ent hiljem nende juhtude arv suurenes piirsuuruse vhendamise tttu.
1920. aastate lpul hakati koostama uut metsaseadust. Aluseks veti, et talusid, kellel on vhemalt 30 hektarit katastrimetsa, on 332. Pllutministeeriumi esialgse seisukoha jrgi vis siiski 10 hektarit olla piiriks, millest alates oli meldav riigi jrelevalve. Leiti, et viksemate ksuste korral ei saa korraldada sihikindlat metsamajandust: neid tuli ksitada eesktt talude pllumajanduslike tagavaramaadena ja reservkapitalina. htlasi nudnuks jrelevalve nende le phjendamatuid kulutusi (Tiismann, 1931). 1930. aastate alguseks valmis saanud metsaseaduse eelnu ji aga mitmeks aastaks Riigikokku ringlema, peamiselt just lahkarvamuste tttu riigi vimutiuse piiritlemise kohta erametsanduses. Viimases seaduseelnu redaktsioonis oli piirnorme, millest alates metsad veti kaitse- ja hoiumruste alla, suurendatud 30 hektarini, kusjuures majanduskava nue algas 50 hektari suurustest metsadest (Pill, Viilu, 1934). Sedagi arusaama korrigeeriti enne seaduse kehtestamist.
1934. aastal justunud metsaseadus jaotas metsad kaitse- ja tulundusmetsadeks. Riigi kehtestatud metsahoiueeskirjadele allusid kik kaitsemetsad ja hes omandiksuses olevad vhemalt 50 hektari suurused tulundusmetsad. Riigile ji igus metsahoiueeskirju erandjuhul metsavaestes piirkondades kas osaliselt vi tielikult rakendada vhemalt 30 hektari suuruste tulundusmetsade puhul. Kaitsemetsades oli riigi vimutius sisuliselt tielik. Riigi rahadega tehti kaitsekorralduseeskiri, selle titmisest saamata jvat tulu omanikule ei kompenseeritud. Ent riik oli kohustatud omaniku soovil kaitsemetsa hes seal olevate praldistega vrandama. Sundvrandamine nhti ette ka siis, kui omanik eiras kaitseeeskirju. Vrandamistasu mrati kas vabal kokkuleppel vi siis sundvrandamise kohta kivate seaduse ja mruste alusel. Sundvrandamise korral ji omanikule igus kmne aasta jooksul (kuid mitte enne viit aastat) oma vara tagasi osta, makstes kinni vrandamisel saadud tasu riigi kulutused kaitsemetsale.
le 50 hektari suuruses tulundusmetsas tuli omanikul majanduskava koostada omal kulul. Kinnitatud majanduskava titmine oli omanikule kohustuslik. Erakorraliste vajaduste korral vis taotleda korraga kmne aasta raienormi eraldamist, kuid selle vrra vhendati jrgmiste aastate kasutust. htlasi pidi raiumisele jrgneva viie aasta jooksul olema tagatud metsauuendus. Hoiueeskirjade alla arvatud kuni 50 hektari suurustes tulundusmetsades vis korraga raiuda kuni neljandiku puistute tagavarast, kui see oli vajalik talumajanduse huvides vi kui tegu oli raiekpse puistuga. Kuni majanduskava polnud veel kinnitatud ja tulundusmetsas, mis ei vajanud majanduskava, peeti kasutust normaalseks, kui see ei letanud metsa juurdekasvu, kui oli tagatud metsauuendus ja peeti kinni kehtestatud raieringidest (enamasti okasmetsas vhemalt 80 ja lehtmetsas 40 aastat). On mainimisvrne, et vabariigi valitsuse seletuskirjas metsaseaduse kohta rhutati, et era- ja omavalitsuste metsi on kesolevas seaduseelnus ksitletud niivrd, kui see on tarvilik metsahoiu-kaitse teostamiseks ja erametsanduse edendamiseks ning arendamiseks (Pill, Viilu, 1934).
Metsaseadus ei laienenud aga talude heina- ja karjamaametsadele ning vsastikele. 1939. aasta pllumajandusloenduse jrgi oli niisuguseid alasid, mille puistutius oli 0,3, kokku ligi 542 000 hektarit. See hlmas talude metsa kasvatavast maast koguni 74% ja Eesti vastavast nitajast 37%. Seega kuulus pool tnapeval metsamaana arvestatust taludele (Meikar, Etverk, 2000).
Suhtumises era(talu)metsandusse oli riigi lhenemisviis 1920. ja 1930. aastail erinev (Meikar, 1995; 1996). Esimest aastakmmet iseloomustab maaseaduse elluviimisest tulenev riigimetsamaade transformeerimine, ehitusmaterjalide eraldamine soodustingimustel jne. Sisuliselt oli tegu pdega veeretada osa maareformi kulusid ja poliitilist vastutust riigilt ja hiskonnalt riigimetsadele ning tema ametkonnale. Sellele lisandus veel mnede majandusringkondade otsestest rihuvidest ja populistlikest kaalutlustest tulenev rnnak riikliku metsamajanduse vastu tervikuna. Samal ajal ei tehtud peaaegu midagi erametsamajanduse edendamiseks.
1930. aastail majanduselus suurenevat riigiregulatsiooni phjendati osalt vajadusega suurendada investeeringuid kohalike loodusvarade kasutuselevtu ja nende sstliku majandamise tarbeks. Peale otsese ja aktiivse investeerimistegevuse hakkas riik varasemast enam tollide, impordikitsendustega ja ekspordisoodustustega mjutama ka erainvesteeringuid. Prioriteetseiks seati majandusalad, mis olid seotud kohalike loodusvarade kasutusega, kodumaise toodangu ttlemisega ning mehhaniseerimise ja ratsionaliseerimisega, mis vimaldas tjudu ratsionaalsemalt kasutada (Janusson, 1937). Kik see puudutas vahetult ka metsasektorit, kus esiletstmist vrivad Kehra tselluloositehase ehitus, ASi Eesti Metsatstus loomine, riigi ktteaineteturu regulatsioon jm. Riigivimu reguleeriv osa metsasektoris oli kige tuntav riigi metsavarude jagamisel, seega eesktt metsatstuses. Eesti Vabariigis oli riigi osa metsatstuses suur ning suurenes veelgi. 1920. aastatel oli see keskmiselt 22%, 1930. aastate esimesel poolel 39%. 1940. aastaks ttas riigi metsatstus aga les juba ligi 80% kogu riigimetsade aastasest metsamaterjalist.

VANALE PROBLEEMILE OTSIME LAHENDUST UUTES OLUDES
1940. aasta thistab traditsioonilise majanduspoliitilise ssteemi kokkuvarisemist Eestis. Taasiseseisvumisega selgus, et aastakmnetega oli vrastunud ka rahva arusaam riigi lesannete ja eraalgatuse vahekorrast. On iseloomulik, et olenevalt olukorrast soovitakse hel ajal nii riigivimu liaktiivset regulatsiooni kui ka eraomanike piiramatut tegevusvabadust. Metsasektoris puudutab see suuresti just metsaomandit, riikliku metsavaru jagamist ja erametsanduse vahekorda riigivimuga. Esimene probleem on phimtteliselt paika pandud 1940. aasta olukorra restitutsiooniga (ehkki mitte tielikult), ent teine on pika traditsiooniga poliitilist otsust nudev vitlusobjekt. Kui palju vib riigivim sekkuda erametsandusse, selle otsustuse puhul on eelkige lhtekohaks 20. sajandil Euroopa kultuurriikides maksvusele psenud seisukohad. Meie ebajrjekindlad metsandusigusaktid toetuvad phiseaduse rmiselt olulisele, kuid ldisele phimttele eraomandi phaduse ja puutumatuse kohta ning pavad oma eri vljundeis leida kiki rahuldava sisu. Tagajrjeks on le kmne aasta segadusi. igustatult on thelepanu juhitud tsiasjale, et selgete reeglite puudumine enam kui 30% maismaa pinna kasutusel ei ole omandi kasutamise ega ksutamise probleem, vaid keskkonna probleem (Maamets, 2000a). Milliseid katastroofilisi tagajrgi vib phjustada kindlate mngureeglite puudumine, selgub erametsades viimastel aastatel tehtud raiete analside phjal (Maamets, 2000b).
Samas tuleb tdeda, et tegu on igati normaalse olukorraga, sest praegu on veel leminekuperiood. Meenutuseks: sjaeelses Eesti Vabariigis vttis suhete korrastamine aega ligi 15 aastat alles 1930. aastate keskel veti vastu metsaseadus ja metsamajanduse arengukava ning mrati kindlaks riikliku ja erametsamajanduse vahekord. Isegi riiklikus metsamajanduses kulusid esimesed kmme aastat pidevatele reformidele. Siiski ei saa ega tohi omaaegseid lahendusvtteid pidada tislikuks: elame tiesti uues ajas ja maailmas.

Kirjandus
Bunge, F. G. 1847. Das liv- und esthlndisches
Privatrecht. Erster Teil. Reval.
Daniel, O. 1926. Riigi vimupiirid
metsaasjanduses. Eesti metsanduse
aastaraamat I. Tartu.
Eesti talurahva ajalugu I. 1992. Tallinn.
Janusson, J. 1937. Eesti majanduse arengu
perspektiive. Konjunktuur, 3/4.
Maamets, L. 2000a. Eesti metsad XX sajandi
lpul: kujunemine ja olem. Eesti
metsad ja metsandus aastatuhande vahetusel.
Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XI. Tartu.
Maamets, L. 2000b. Tri valla erametsades
toimunud raiete anals. Eesti Mets, 1.
Meikar, T. 1989. Millest kneleb 1888. aasta
metsahoiuseadus? Eesti Loodus, 3.
Meikar, T. 1995. Mrkmeid Eesti metsapoliitikast
1920. aastail. Akadeemia, 2.
Meikar, T. 1996. Mrkmeid Eesti metsapoliitikast
1930. aastail. Akadeemia, 3.
Meikar, T., Etverk, I. 2000. Metsaomand Eestis.
Metsanduslikud uurimused XXXII. Tartu.
Mhlen, A. 1877. Beitrag zur Frage ber den
Waldschutz gegen die Waldbesitzer. Reval.
Pill, A., Viilu, K. 1934. Jahiseadus. Metsaseadus.
Kalapgi seadus hes seaduse teostamise
mruste, seletuskirjade ja tabelitega. Tartu.
Rosenberg, T. 1994. Eesti misate ajalooline
levaade. Eesti misad. Tallinn.
Tiismann, B. 1931. Riigivim ja
erametsamajandus. Eesti metsanduse
aastaraamat V. Tartu.



Toivo Meikar, metsandusloolane

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet