Eesti Looduse fotov�istlus
4/2009



artiklid
Jahiseaduse muudatustest metsaomaniku pilguga

Meie jahiseadused on aegunud. Kui maaomanik kaasataks aktiivsemalt jahindusse, leevenduks nii mnigi praegune probleem, mis prsib maaomanike ja jahimeeste suhteid.

Kuidas viks olla? Kuidas on tegelikult?

Kenal sgishommikul suundub maaomanik
koos truu kaaslase jahikoeraga oma
metsalagendiku servale les seatud jahikantsli
poole. Taas on algamas pev, mis
pakub juba ette rahuldust: mitte loodetava
saagi prast, vaid heaperemehelikust
iseolemisest omal maal.

Sellist idllilist pilti vime nha kll mnes teises Euroopa riigis, Eestis paraku veel harva. Vast seal, kus maaomanik tepoolest saab omal maal jahti pidada. Meil on jaht enamjaolt muret valmistanud kogu maaomanikuks oleku ajal.
Siiani on maaomanik pidanud kokku puutuma peamiselt jahipidamise kulupoolega. Esikohal on aastati kikuvad, kuid ldiselt lisuured ulukikahjustused nii metsas kui ka pllul. Ametlik statistika suuri kahjustusi ei kinnita, kuid metsaomanikud on loobunud kahjustusteatisi esitamast, sest sellega ei kaasne mingit lahendust. Olen ise ulukitele stnud vhemalt 50 hektarit noort metsa. Kui palju tpselt, ei oskagi arvata, sest olen juba ammu loobunud arvestust pidamast. See oli liialt masendav. Harvad pole ka juhtumid, kus maaomanik on jahirentnikule nii tundmatu, et ei suudeta lepingut slmida, et jahipidamine vi ulukihoole seaduse ja maaomaniku silmis igusprane tunduks.

Pikka aega on eesti jahindusest liiga hsti arvatud, ent jahinduse jtkusuutlikkus ohtu seatud
Olen pidanud aastaid kuulma mningate Eesti jahindustegelaste enesekiitusega sarnanevat juttu, kui hea on meie jahindus, vrides teistele Euroopa riikidele eeskujuks seadmist. Nd on sellised vited minevikku jmas ja ldjuhul ei kaitse enam suurt keegi nn. nukogude prandit meie jahinduses. Svides selgub, et ainus hea prand on lisuured jahipiirkonnad, mida veel mningal mral toetatakse. See oleks justkui hea ulukile ja ka jahirentnikule meele jrele.
Praegu ei kinnita ulukibioloogide seisukohad neid eeliseid enam kuigivrd, hoopiski vastumeelt on nn. kinnistatud jahirentnike ssteem maaomanikele.
Viimati Tallinnas peetud jahinduskonverentsil vis saada levaate sootuks teistsugusest arusaamast Euroopa maades. Seal on jahipiirkonnad meiega vrreldes sna vikesed vi puuduvad hoopis (Taanis). kski esineja ei kinnitanud meil ultima rationa psivat seisukohta, et suured jahipiirkonnad olevat parimad ja et vikeste piirkondade korral vhenevat ulukite arvukus. Otse vastupidi: maaomanike jahiiguse laiendamine oma eramaadel on aidanud ulukite arvukust mrkimisvrselt suurendada. Arvan, et phjus on lihtne: maaomanik majandab oma jahipiirkonda nagu muudki temale kuuluvat vara heaperemehelikult.
Iga analsiv inimene saab kindlasti aru, et olukorras, kus maaomanik on jahindusest krvale trjutud ja tema prisosa on kttimise kulu ning probleemid, pole jahindus jtkusuutlik. Teisisnu: viljeldes oma meelest Euroopa parimat jahindust, seame ohtu jahipidamise jtkusuutlikkuse. Milline vastuolu! Juhtisin sellele probleemile thelepanu juba aastaid tagasi, kuid siis naerdi see vlja. Ajad nneks muutuvad ja meie koos nendega. Loodetavasti paremaks.

Pinged maaomanike ootuste ja tegelikkuse vahel on kasvanud, poolte igused ja kohustused tuleb hoida tasakaalus
Praegu on jahimehed, maaomanikud ja riik jahiseadust uuendades judnud hisosale lhemale kui kunagi varem lhiajaloos. Ulukite arvamust pole kll ksitud, kuid ulukibioloogid aimavad ja esindavad judumda nende soove. Tegelikult on Euroopast tuua hulgaliselt niteid selle kohta, kus sstlik jahipidamine on kokkuvttes suurendanud eluslooduse mitmekesisust. Nii arvavad mned uurijad, et kttimist peab isegi kaitsealadel tingimata jtkama. Kui tippkiskja (inimene-jahimees) ssteemist kaob, saavad teatud liigid tohutu eelise, mida nad ei jta ohustatud liikide peal kasutamata. Seda neme meie looduses kige ilmekamalt rebaste ja khrikute ning maaspesitsevate lindude arvukuse suhtena.
Arusaam, et talumatuks muutunud ulukikahjustused vajavad lahendust, ja tsiasi, et jahipidajaid pole Eestis lemra palju, klvavad rahulolematust ja htlasi loovad aluse muutustele. Vaevalt hel protsendil eesti rahvastikust on jahipidamise igus. Phjamaades on nende osakaal mitu korda suurem. Vananev ja oma jahipiirkonnaga ldvalt seotud jahimeeskond ei suuda tagada jahinduse jtkusuutlikku arengut Eestis. Lahendus in genere oleks see, et maaomanikest saaksid ktid! Olukord, kus metsaomanik keelab oma maal jahipidamise, tajudes selles oma iguste jalge alla tallamist, peaks jma minevikku. Tuleb pda slmida kokkuleppeid, mis on mlemale poolele kasulikud. Ja kige parem lahendus on see, kui jahimeeste ridu tiendaksid maaomanikud ise!
Sellise lahenduse korral kaovad paljud praegused mured. Niteks metsakultuuride kahjustuste hvitamist pole maaomanikul, kes on htlasi jahimees, enam kelleltki nuda. Ta peab lahenduse ise leidma vi siis ennast sdlaseks tunnistama. Passiivseid jahipidajaid (seltsi liikmena) ja aktiivseid ktte oleks sel juhul mrksa rohkem ning rahulolu vrt hobist tunduvalt suurem kui praegu. Kindlasti kantaks siis ka rohkem hoolt nii ulukite kui ka kogu elurikkuse eest.

Tasuta saadud hvesid on mrksa enam, kui arvame, niteks puhas hk
Jahi vimaldamine on ks nn. avalikest hvedest, mida maaomanik hiskonnale pakub. Igaheigus (igus pikesetusust loojanguni looduses viibida), loodusannid, puhas vesi, hk, eluslooduse mitmekesisus, ssinikusidumine, biomass ja paljud muud hved on nagu miski iseeneses kogu aeg olemas, priilt.
Kas see ikka on nii? Need hved on tegelikult vga paljus maaomaniku igapevase tegevuse vi tegevusetuse vili. Kui maaomanik ei hoolda maastikku, ei niida vsa ega heina, ei korrasta teid, pole see maastik varsti enam niisama ligitmbav kui varem. Hooldamatuse ja lohakuse vilju neme mda Eestimaad liikudes sagedamini, kui sooviksime. Tean omast kest, et sageli jvad vajalikud hooldustd tegemata, sest ei jtku raha. Sda valutab, aga palju olulisemaid asju on vaja teha. Maaomaniku koormisi ja makse vib justkui ha suurendada, ta peab vimaldama igaheigust ja jahipidamist, kaitsma omal kulul loodus- ja muinsusobjekte jms. Ent kui ta tahab tulu teenida, leitakse tihti, et see pole igustatud. Olen tugevalt sellise postsotsialistliku mtteviisi vastu. Minu arvates on see meie keskkonnaeesmrkidele vga ohtlik: selline suhtumine ei taga keskkonna jtkusuutlikku kasutust.
Vaevalt ksud ja keelud motiveerivad maaomanikku endiselt neid hvesid pakkuma. Jtke maaomanikule tema sissetulek ja tema vrikus nii jahil, metsa majandades kui ka keskkonna vrtusi suurendades! Kokkuvttes vidavad sellest kik: jahimehed, maaomanikud ja kogu hiskond.



Ando Eelmaa, Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet