Eesti Looduse fotov�istlus
3/2009



artiklid
Nmme-vrgendivaablane rndas Saaremaa mnnikuid

Okkakahjurite hulgisigimine pole Eestimaa metsades kuigi sage. Ent 2008. aasta suvel tabas Saaremaa mnnikuid nmme-vrgendivaablase
ennengematu rste.

Olulisemad okkakahjurid mnnil on olnud punakas mnnivaablane ja mnnivaksik
Mnnil leidub palju okastest toituvaid putukaid, kellest nii mnigi vib puistud tiesti raagu sa. Enamasti juhtub see lunapoolsematel aladel, niteks Kesk- Euroopas, aga ka Leedus palju sagedamini kui meie phjamaistes oludes. Kaks okkatoidulist putukaliiki on siiski ka Eesti mnnimetsades phjustanud ulatuslikke rsteid need on punakas mnnivaablane (Neodiprion sertifer) ja mnnivaksik (Bupalus piniaria).

Autorid:

Kaljo Voolma, EM metsandus- ja maaehitusinstituudi vanemteadur ja dotsent

Enn Pilt, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse metsakaitsebroo juhataja

Heino unap, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse metsakaitseosakonna juhataja

Punakas mnnivaablane on meie mnnikute sagedasim okkakahjur, kelle laiaulatuslikku hulgisigimist eri vanusega mnnikutes, eriti rohkelt Valgamaal, theldati viimati 2007. aastal (Voolma, Kaljula, 2007). Punaka mnnivaablase rsteid on Eestis tulnud ette korduvalt; seni kigi aegade ulatuslikem kahjustus leidis aset 1938.1939. aastal, mil 42 metskonna 215 vahtkonnas le Eesti oli kahjustatud vhemalt 13 000 hektarit mnnikuid (Karu, 1940).
Teine meie olulisem mnni okkakahjur on mnnivaksik liblikas, kelle rvikute rsted on kll harvemad, kuid sageli sna ulatuslikud (Mihkelson, 1986; Voolma, Luik, 2001). Aastatel 19901992 kujunes ulatuslik mnnivaksiku kahjustusala Luna-Eestis Saatsest Vastseliinani, kus eri kahjustusastmega metsi oli 4000 hektarit (Kaljula, 1992).
Sellele eelnev mnnivaksiku hulgisigimine leidis aset Vrska-Orava kandis Kagu-Eestis ning Lahemaa rahvuspargi piirkonnas aastail 19811983. Mlemal korral rakendati kahjustuse piiramiseks meie oludes rmuslikku abinud aviotrjet: 1983. aasta juulis pritsiti lennukilt pretroidpreparaadiga Ambush Ksmu ja Sagadi metskonnas 900 hektarit kahjustatud mnnikuid (Kalvik, 1985), 1992. aasta augustis tdeldi helikopterilt hormoonpreparaadiga Dimilin mnnivaksiku kahjustuskoldeid 250 hektaril Orava metskonnas (Kaljula, 1992).
Lennukite abi on kasutatud ka punaka mnnivaablase trjumiseks: 1958. aastal tehti keemilist aviotrjet heksakloraani tolmpreparaadiga Vru metsamajandis 700 hektaril (Paal, 1959) ning 1966. aastal pritsiti viiruspreparaadiga 220 hektarit kahjustatud mnnikuid Sangaste metskonnas (Mihkelson, 1968).
Teised okkakahjurid, niteks liblikaliste seltsi kuuluvad mnnilane (Panolis flammea) ja mnnikedrik (Dendrolimus pini), on meil kll sna tavalised, kuid ulatuslikke kahjustusi pole siin kunagi ette tulnud. Seevastu niteks Leedus on nad tuhandeid hektareid mnnikuid raagu snud (Zolubas, 1999). Mnnilase kahjustusalad hlmasid Leedus 2000. aastal 44 800 hektarit, kusjuures 4000 hektarit mnnimetsi oli tiesti paljaks sdud (Zolubas, 2001).

Vrgendivaablastest on seni Eestis tavalisemaid olnud kuuse-vrgendivaablane
Mnnivaablased ja eelnimetatud liblikate rvikud elavad puude vras avatult ja svad puu okastest kas osaliselt vi tielikult raagu. Seevastu vrgendivaablaste vastsed valmistavad kas igaks eraldi vi hiselt seltsinguna vrgendipesad, kus nad varju leiavad. Vrgendiga mssitakse kokku puu oksad, sinna jb okkajnuseid ja ekskremente. Seetttu eristub kahjustuspilt puistu vras avatult toituvate putukate omast selgesti.
Eestis elutseb kmme liiki vrgendivaablasi, kelle vastsed toituvad okaspuudel (Viitasaari jt., 1998). Enim tuntud on kuuskedel hsti mrgatavaid suuri pruune nripuru, okkajnuste ja ekskrementidega tidetud vrgendipesi tekitav kuuse-vrgendivaablane (Cephalcia abietis). Noortes mnnikultuurides vib sageli kohata siiani eestikeelse nimetuseta vrgendivaablase liiki Acantholyda hieroglyphica, kes tekitab puutvekeste mber ekskrementidega tidetud toruja vrgendipesa. Seevastu mujal oluliste metsakahjuritena tuntud liigid sinine vrgendivaablane (A. erythrocephala) ja nmmevrgendivaablane (A. posticalis) on meil seni sna mrkamatuks jnud. Just nmme-vrgendivaablase phjustatud ulatusliku kahjustuse Saaremaa mnnikutes avastas Enn Pilt metsaseire proovialade levaatuse kigus mullu juulis.

Nmme-vrgendivaablane tegi Saaremaal kahju le 200 hektaril
2007. aastal si Saaremaa mnnikuid kohati raagu, nagu mujalgi Eestis, punakas mnnivaablane. Vrgendivaablase kahjustuspilt erineb aga selgelt mnnivaablase omast. See vlistab liikide segiajamise. Olles kahjustusala edasi uurinud ja mranud piirid GPS-iga, selgus, et kahjustus ei piirdu ksnes Mustjala valla Ohtja kla lhedase esmaavastatud rstealaga, kus valdavalt 60100-aastased mnnikud olid tiesti raagu sdud. Eri astmega kahjustusi leidus palju laiemal alal Mustjala, Kaarma ja Krla valla piires Vendise, Sauvere, Ohtja ja Aula-Vintri kla mnnikutes. Esialgu saadi kahjustatud alade pinnaks kokku 223,5 hektarit, millest 158 hektarit paiknes RMK Saaremaa metskonnas, 62,7 hektarit kahekmnel eramaaksusel ja 2,8 hektarit reformimata maal (Rtli, 2008). Linud aasta oktoobris ja tnavu mais-juunis leiti kahjustatud mnnikuid ka Saaremaa phjaosas: Vhma ja Pahapilli kla lhedal. Kuna vras oma toitumise lpetanud vastsed lhevad mulda nukkuma, kinnitas nende leidumine mullaproovides heselt nmme-vrgendivaablase leidumist ka selles piirkonnas.
Tugevamini on kahju saanud liivastel aladel kasvavad palu- ja nmmemnnikud (pohla ja mustika, vhem kanarbiku kasvukohatbis), kuid kahjustusi leidus ka Saaremaa phjapoolsema osa rhksetel muldadel sinilille kasvukohatbi mnnikutes. Raiekpsete mndide krval olid viga saanud ka nooremad, 3050-aastased puid.
Tnavu kevadel Saaremaal nmmevrgendivaablase lendlust ei toimunud: kogu populatsioon ji diapausi ja veedab vhemalt selle suve ja jrgneva talve puhkeseisundis vastsena kuni 1015 cm sgavusel mullas. Mis saab aga edasi: millal vastsed nukkuvad, uue plvkonna valmikud vlja lendavad, okastele munevad ja munadest koorunud vastsetest sdikute armee jlle mnnid raagu sb, on praegu raske elda. On ju selle liigi hulgisigimine meie oludes esmakordne, mistttu vastavaid uurimisandmeid pole varasemast vtta. Mujal tehtud uuringute tulemused on sna mitmekesised: eri kestusega diapausi tttu vib he plvkonna areng kesta kaks-kolm, aga ka kuni seitse aastat (Коломиец, 1967).

Mujalt Euraasiast on suurimaid nmme -vrgendivaablase kahjustusi teada Venemaalt
Sstemaatikud on jaganud selle liigi kolmeks alamliigiks. Neist Euroopas elava alamliigi A.posticalis pinivora levila on sna lai, ulatudes Inglismaast ja Prantsusmaast kuni Siberi ja Hiinani ning Phjamaadest Albaania, Horvaatia, Itaalia ja teiste Vahemere maadeni. Kaug-Idas Jaapanis leidub teine alamliik A. posticalis posticalis ning Koreas A. posticalis koreana (Shinohara, 2000).
Lne-Euroopast on nmme-vrgendivaablase kohta sna vhe andmeid, arvukamalt on teda leidunud Kesk-Euroopast ida poole jvatel aladel Poolas, Leedus, Kesk-Venemaal ja Siberis (Коломиец, 1967; Pschorn-Walcher, 1982); seal on ta phjustanud ka mrkimisvrseid metsakahjustusi. Meile lhimad selle liigi laiaulatusliku hulgisigimise kolded ongi olnud Leedu kirdeosas Ignalina mbruskonnas, kus 1973. aastal hinnati kahjustusalasid 5280 hektaril (Рагялис, Валента, 1981). Viksemas ulatuses on kahjustusi tulnud ette Lti mnnimetsades: 1966. aastal kujunes 200 hektari suurune kahjustuskolle Lti idaosas Valgevene piiri lhedal. Kahjustuse kulminatsioon oli seal 1968. aastal, kuid ka 1982. aastal oli seal paarkmmend hektarit mnnikuid kannatada saanud (Ozols, 1985).
Kesk-Venemaal Tveri oblastis theldati nmme-vrgendivaablase hulgisigimist esimest korda 1994. aastal, jrgmine massiline lendlus toimus 1997. aastal prast kaheaastast vastsete diapausi (Маслов, Матусевич, 1999) ning seejrel 1999. ja 2001. aastal; kahjustuskollete kogupindala oli 8440 hektarit (Гниненко и др., 2003). Viimase aastakmne suurimad vrgendivaablase kahjustused Venemaal on olnud Tsheljabinski oblastis (21 100 hektarit), kusjuures putuka hulgilendlus ja mnnikute raagusm on kordunud igal kolmandal aastal: 1999, 2002, 2005 ja 2008 (Соколов, 2009).
2006. aastal avastati nmme-vrgendivaablase esmakordne hulgisigimise kolle Soome edelaosas Yyteris, kus kahjustusala hlmas le 100 hektari mnnikuid, millest umbes 30 hektaril olid puud kuivamas ja need tuli raiuda (Visnen, 2007). Jrgmist massilist lendlust ja kahjustuse laienemist ennustati 2009. aastaks (Pouttu, 2009). Nii ka juhtus metsaentomoloog Antti Pouttu teatel oligi tnavu Yyteri luitemnnikutes intensiivne vrgendivaablase lendlus ning 2006. aastal tugevasti kahjustatud ja maha raiutud mnniku lhedusse tekkis kaks uut kahjustuskollet (esialgse hinnangu kohaselt lheb seal raiesse veel umbkaudu 100 ha). Samas jtkus Soomes ka ulatuslik punaka mnnivaablase kahjustus, mis on haaranud juba le 300 000 hektari mnnikuid.

Nmme-vrgendivaablase elutsklis on mndagi selgusetut
Nmme-vrgendivaablase bioloogiat on kll uuritud Siberis, Leedus ja Poolas (Коломиец, 1967; Рагялис, Валента, 1981; Pschorn-Walcher, 1982), kuid avaldatud andmetes on palju vastukivat. Poolas on leitud, et koos esineb kaks erisuguse lendlusajaga fenoloogilist populatsiooni (vt. Pschorn-Walcher, 1982), kusjuures varalendlevad isendid munevad eelmise aasta okastele, hilisemad lendlejad aga jooksva aasta noortele okastele.
Eri kestusega mitmeaastane diapaus muudab putuka elutskli veelgi segasemaks. Seeprast on putuka levikut ja kahjustust raske prognoosida. Vajalik on tunda liigi kitumise iserasusi kohalikes oludes. Esialgsete thelepanekute jrgi on Eestis levinud varalendlev vorm, kelle elutskkel on ldjoontes jrgmine. Mullas talvituvad vastsed (eonmfid, pronmfid) nukkuvad kevadel ilmade soojenedes, mullast vljuvad kollasemustamustrilise pea ja rindmikuga kuni 15 mm pikkused kilejate tiibadega valmikud. Need munevad oma banaani- vi laevukesekujulised piklikud munad hevi kahekaupa mnniokastele. Munadest kooruvad vastsed (kuni 25 mm pikkuseks kasvavad rohekad usjad ebarvikud) svad okkaid ja valmistavad igaks omaette toruja vrgendi, mis liitudes moodustavad oksi katva hreda vrgu. Sinna jb kinni okkajnuseid ja ekskremente, mistttu kahjustatud puude vra omandab hallikaspruunika tooni. Juuli keskpaigaks muutub vastsete pehme kehakate tugevamaks, nad omandavad kollase vrvuse ja laskuvad puuvra alusesse pinnasesse, kaevudes kuni 1015 cm sgavusse mulda, kuhu nad vivad jda mitmeks aastaks.

Ohtlikum kui teised okkakahjurid
Punakas mnnivaablane enamasti mnde tiesti raagu ei s: ta toitub enamasti vanematest okastest ja jtab kasvuaasta okkad puutumata. Olukorra, kui mnnivaksik on vrad hel korral raagu snud, elavad mnnid samuti le, kuid korduv tugev kahjustus mjub puudele hukutavalt (Lnelaid jt., 2008). Vaatlused Saaremaal selle aasta juulikuu keskel nitasid aga, et nmme-vrgendivaablase hekordne tugev kahjustus vib osutuda mndidele hukatuslikuks. Enamikul eelmisel aastal raagu sdud puudel olid pungad kll puhkenud, kuid erinevalt kahjustamata vi nrgalt kahjustatud puudest olid vrsed vaid mne sentimeetri pikkused ja okkad vga lhikesed. Omapraselt paistsid silma ka need mnnid, millel eelmisel aastal oli raagu sdud vaid vra lemine kolmandik, veerand vi veelgi viksem osa. Nende mndide vra alaosas olid vrsed ja okkad normaalse pikkusega, nagu kahjustamata puudelgi, vra laosas olid aga vrsed ja okkad vga lhikesed.
Tenoliselt on mnnivaksiku ja nmme- vrgendivaablase tugeva kahjustuse erisuguse mju phjus erinevas kahjustuse ajas. Mnnivaksiku rvikud kahjustavad kige tugevamalt suve lpus ja sgise alguses: siis, kui mnni vrsed ja okkad on kasvu juba lpetanud ja pungad vlja kujunenud. Nmmevrgendivaablase vastsed toituvad aga kevadel ja suve alguses: siis okkad ja vrsed alles kasvavad ning pungad pole veel vlja kujunenud. Seejuures toitub nmme-vrgendivaablane meelsamini just kasvuaasta okastest.
Mned puistud on Saaremaal nii tugevasti kannatada saanud, et paljud puud nendes hukkuvad tenoliselt ilma teistkordse kahjustusetagi. Kuidas peavad puud vastu korduvale tugevale kahjustusele, oleneb ilmselt sellest, kui palju aega jb neil toibumiseks, ehk millal vrgendivaablase valmikud kooruvad ja uus kahjustus algab. Kui okkakahjurile jrgneb ka tvekahjurite (raskite, pihklaste, siklaste) asustus, thendab see puude vltimatut hukku. Igal juhul vajavad Saaremaa mnnikud ja sealne nmmevrgendivaablase asurkond phjalikku jlgimist ja uurimist. Kik metsaomanikud, kelle mnnikud kasvavad eelkige pohla, mustika, kanarbiku ja sambliku aladel, peaksid ka oma metsi thelepanelikult jlgima. Kui ilmneb, et okasmass on silmanhtavalt vhenenud, vra vrvus muutunud rohelisest hallikaspruuniks ning puudealune kattunud pruunika nripuruga, tuleks sellest teada anda keskkonnaameti metsaspetsialistile.

Kasutatud kirjandust
Kaljula, E. 1992. Metsade aviottlus Oraval. Koit, 25. august 1992.
Kalvik, L. 1985. Mnnivaksiku (Bupalus piniarius) kahjustusest ja trjest Rakvere metsamajandis. Mets, Puit, Paber, 8: 68.
Karu, A. 1940. Punaka mnnivaablase (Lophyrus rufus Rztb.) massiline esinemine Eestis 1938. ja 1939. a. Eesti Mets, 3: 8588.
Lnelaid, A., Lille, P., Voolma, K. 2008. Mnnivaksiku kahetine roll. Eesti Loodus, 10: 4749.
Mihkelson, S. 1968. Punaka mnnivaablase aviotrjest Sangaste metskonnas. Metsamajandus, [2]: 4647.
Mihkelson, S. 1986. Mnnivaksiku massilisest sigimisest Eestis. Metsanduslikud Uurimused, 21: 6472.
Ozols, G. 1985. Priedes un egles dendrofagie kukaini Latvijas meos. Zinatne, Riga.
Paal, H. 1959. Punaka mnnivaablase aviokeemiline trje Vru metsamajandis. Metsamajandus: 3941.
Pouttu, A. 2009. Kesn mntypistiistilanne? Metsntutkimus, 2: 2425.
Pschorn-Walcher, H. 1982. Unterordnung Symphyta, Pflanzenwespen. Die Forstschdlinge Europas, Bd. 4: 4234.
Rtli, R. 2008. Kahjustuse kordumisel vib otstarbekaks osutuda lageraie. Keskkonnaministeeriumi Saaremaa keskkonnateenistuse Keskkonnaleht, nr. 8, 20. november 2008: 1.
Shinohara, A. 2000. Pine-feeding webspinning sawflies of the Acantholyda posticalis group (Hymenoptera, Pamphiliidae). Bulletin of the National Science Museum Tokyo, Ser. A, 26 (2): 5798.
Zolubas, P. 1999. Pest status and recent insect outbreaks in pine forests of Lithuania. Methodology of forest insect and disease survey in Central Europe: Proceedings of the Second Workshop of the IUFRO Working Party 7.03.10, Sion-Châteauneuf, Switzerland, 2023 April, 1999. Swiss Federal Institute for Forest, Snow and Landscape Research, Birmensdorf: 8083.
Zolubas, P. 2001. Pine beauty moth outbreak in Lithuania, 19992002. Journal of Forest Science, 47 (special issue 2): 4647.
Voolma, K., Kaljula, E. 2007. Vaablane sb mnnikud raagu. Metsaleht (Maalehe lisa), 6 (89), 28. juuni 2007.
Voolma, K., Luik, A., 2001. Outbreaks of Bupalus piniaria (L.) (Lepidoptera, Geometridae) and Pissodes piniphilus (Herbst) (Coleoptera, Curculionidae) in Estonia. Journal of Forest Science, 47 (special issue 2): 171173.
Viitasaari, M., Heidemaa, M., Nuorteva, M., Zinovjev, A. 1998. An annotated checklist of the sawflies (Hymenoptera, Symphyta) of Estonia. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences: Biology, Ecology, 47 (2): 126147.
Visnen, P. 2007. Yyterin hynteistuhot. Levimist torjutaan hakkuilla. UPM Mets, 4: 3637.
Гниненко Ю. И., Маслов А. Д., Федотов М. А., Чернышов А. Я., Каупуш К. Р. 2003. Звездчатый пилильщик-ткач и меры борьбы с ним в Тверской обл. Лесное хозяйство, 3: 4344.
Коломиец Н. Г. 1967. Звездчатый пилильщик-ткач (распространение, биология, вред, естественные враги). Новосибирск.
Маслов А. Д., Матусевич Л. С. 1999. Вспышка массового размножения звездчатого пилильщика-ткача в Тверской обл. Лесное хозяйство, 2: 5152.
Рагялис А. К., Валента В. Т. 1981. Особенности биологии звездчатого пилильщика-ткача в Литовской ССР. Труды АН Литовской ССР, сер. В, 1 (73): 4350.
Соколов Г. И. 2009. Массовое размножение вредителей леса в Челябинской области. Известия Санкт-Петербургской лесотехнической академии, 187: 318328.


Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet