Eesti Looduse fotov�istlus
3/2008



artiklid
Metsapuhkuse keskkonnamjud nuavad uurimist

Kirjutis keskendub metsapuhkusega seotud keskkonnamjude hindamise ajaloole, viisidele ja metoodikale Eestis ning kaugemal.
Samu teemasid on ksitletud Eesti Metsa 2005. aasta talvenumbris ja 2003. aasta sgisnumbris.

METSADE KASUTUST PUHKEOTSTARBEL SOODUSTAVAD MITMESUGUSED TEGURID JA MJUD
ha vhem inimesi viibib oma tlesannete tttu alatasa looduses. Isegi metsamehed ja loodusteadlased veedavad suure osa tajast broodes arvuti taga.

Kalle Karoles, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse direktor
Kaidi Maran, RMK loodushoiu osak. maastikukaitsespetsialist

Sellele vastukaaluks on viimasel ajal
muutunud ha populaarsemaks puhkamine
looduses. Eesti loodus, eriti veekogudega
piirnevad vaheldusrikkal reljeefil
paiknevad metsamaastikud pakuvad
palju hid vimalusi vaba aega veeta.Metsa minnakse eri sihiga, seetttu vrtustavad
puhkajad mitmekesiseid puhketingimusi
ja tegevusi: mnele on oluline
viibida vrskes hus, et maandada vaimset
stressi, saada esteetilisi elamusi ja
pildistada loodust, teine tahab sportida,
korjata metsamarju ja seeni, grillida ja
bida telgis. Inimeste eelistused on
mistagi erinevad: rhmaviisi puhkealal
viibijad otsivad sotsiaalset kontakti, teised
seevastu tahavad suhtlusest puhata.
ha enam puhkajaid koondub RMK ettevalmistatud
puhkealadele. Sellise olukorra
on tinginud metsade erastamine ja
piiratud juurdeps erastatud rannikualadele.
RMK loodushoiuosakonna hinnangul
on viimastel aastatel ainuksi RMK
puhkealadel kinud kuni 820 000 matkajat
aastas. Kuid telkimisalade, lkke- ja
piknikukohtade, ppe- ning matkaradade
jms. klastuskoormus on kohati letatud
ning alade kasutamisega seotud negatiivsed
keskkonnamjud kipuvad letama
lubatud mra. Seetttu on selles valdkonnas
tulnud teha uuringuid, seirata
klastusmahtu, teha kindlaks metsade
rekreatiivne koormustaluvus ja metsade
puhkekasutuse keskkonnamjud. RMK
on pidanud pingsalt ttama ja thusalt
investeerima, et seada metsade puhkekasutus
igetele alustele, teavitada
puhkajaid ning suurendada puhkealade
kasutuskoormust.
KUS JA MILLISEID UURINGUID ON TEHTUD?
Uuringud tehti 2002. ja 2006. aastal
Taevaskojas ja Kiidjrvel, aastal 2003 ja
2007 Peipsi phjarannikul, Nva ja Kabli
piirkonnas, 2004 Aegviidus ja Tallinna
lhimbruses, 2005 Kagu-Eestis, sh.
kordusuuring Taevaskojas, tunamullu
Saare- ja Hiiumaal ning mullu kordusuuring
Peipsi phjarannikul, Nva ja
Kabli piirkonnas.
RMK on rajanud hulganisti puhkealasid, kus on tehtud ettevalmistusi puhkajate
vastuvtuks. Suurima klastuskoormusega
alad on aastaid olnud Peipsi phjaranniku
puhkeala Ida-Virumaal, Nva puhkeala,
mille phiobjektid asuvad Nva
Perakla piirkonnas Lnemaal, Prnu-
Ikla puhkeala (phiobjektid KabliIkla
rannikualal Prnumaal), Vna-Jesuu
ja TaevaskojaKiidjrve. Koosts RMK
ning metsakaitse- ja metsauuenduskeskusega
kuuluvad need alad alalisse seirevrgustikku,
mille eesmrk on hinnata
puhkajate klastuskoormust ja metsapuhkusest
tingitud metsakahjustusi.
Uuringud tehti RMK tellimusel, finantseeris
keskkonnainvesteeringute keskus.
Ts on pidevalt osalenud Taimi Paal
Eesti maalikooli metsandus- ja maaehitusinstituudist
ja Aino Kalda.
REKREATSIOONI KESKKONNAMJU PHJALIKKE UURINGUID
ALUSTATI LIGI POOLE SAJANDI EEST USA-S
Rekreatsiooni keskkonnamju uuringutel
on juba peaaegu saja-aastane ajalugu.
Phjalikud ja terviklikud rekreatsioonikoloogia
uurimisprogrammid said aga
alguse 1960. ja 1970. aastatel Ameerika
hendriikides ja Suurbritannias.
Aastakmneid kestnud uuringute jrgi
tuleb siiski tdeda, et loodusturismi ja
metsapuhkusega seotud investeeringud
Euroopa puhkealade ja kaitsealade
hoiuks ning majandamiseks on praegusel
ajal tiesti ebapiisavad, arvestades selle
valdkonna ha thtsamat rolli hiskonnas
(Muhar a.o., 2002).
Paradoksaalsel kombel on loodusturismi
suurim oht selle populaarsus, kuna
lekasutuse tagajrjel vivad loodusvrtused
kahjustuda vi hvida (Manning,
2002).
Esimese erisuguse kasutustasemega
telkimisalade vrdleva uurimuse on teinud
Frissell (Frissell ja Duncan, 1965).
Selles testati, et hoolimata paikkonnast
on sellele avalduv mju paratamatu.
Puhkeala rekreatiivset koormustaluvust
(recreational carryng capacity) defineeris
Wagar (1964) kui kasutuskoormuse
niisugust taset, mida ala suudab taluda,
tagades sealjuures puhkevimaluste
psiva kvaliteedi. Ta rhutas juba tol
ajal, et mistagi saavad alad suure kasutuskoormuse
tttu kahjustada, kuid htaegu
tingib puhkealade lerahvastatus,
keskkonna saastumine ja prgistumine
ka negatiivseid klastuskogemusi.
Koormustaluvuse miste kirjeldab
seega rekreatsiooni jtkusuutlikkuse
taset. Eristatakse koloogilist koormustaluvust
ja sotsiaalset koormustaluvust.
koloogilist koormustaluvust mratletakse
kui klastajate vi klastuste
arvu, mida puhkepiirkond suudab vastu
vtta, ilma loodusvarasid ja -varusid le
kasutamata. Sotsiaalne koormustaluvus
on rekreatiivse kasutamise selline tase,
kus klastajate kogemuste ja ootuste titmist
ei takista lerahvastatus vi teiste
klastajate kitumine (Sievnen, 2004).
Raamatus Kaitseala koormustaluvuse
hindamise metodoloogia (Cifuentes,
1992) on antud kolme liiki rekreatiivse
koormustaluvuse mratlus. Fsiline
koormustaluvus (PCC Physical CarryingCapacity) on defineeritud kui maksimaalne
arv klastajaid, keda saab alale teatud
aja jooksul fsiliselt mahutada.
Viimastel aastakmnetel on Phja-
Ameerikas ja Skandinaavia maades metsapuhkuse
korralduses ja puhkealade
majandamisel seatud siht selgitada teatud
piirkonna jaoks lubatud koloogiliste,
majanduslike ja sotsiaalsete muudatuste
mr (limits of acceptable change
ehk LAC). Puhkealade seire kigus jlgitakse
nimetatud nitajaid regulaarselt ja
seire tulemusi arvestatakse puhkealade
planeerimisel, haldamisel ja kaitse korraldamisel.
Ptakse hoiduda lubatud
mju letamisest ning kaitsekorralduses
keskendutakse eelkige neile aladele,
kus lubatud keskkonnamjude mr on
letatud vi on suundumus neid letada,
kui ala kasutatakse edasi samas mahus
ning samamoodi.
MILLISED ON METSAPUHKUSEGA KAASNEVAD PEAMISED
KESKKONNAMJUD?
Metsade kasutus puhkeotstarbel toob
kaasa jrgmised negatiivsed keskkonnamjud:
loomade ja lindude hirimine nende
elupaikades;
puude ja psaste vigastamine ning
metsade tervisliku seisundi halvenemine,
puude loodusliku uuenduse tallamine
ja vigastamine, metsade uuenemisvime
vhenemine vi puuliikide vaheldus
sageli ebasoodsas suunas;
prgistamine,
metsatulekahjude sagenemine,
alustaimestiku, sammalde ja samblike
kahjustamine, mis phjustab pinnase
tihenemise, vee- ja tuuleerosiooni,
juurte vigastamine teedel-radadel.
Kuna mis tahes puhketegevusega
metsas kaasnevad keskkonnamjud,
on oluline kokku leppida, milline keskkonnamju
ulatus on lubatav ja milline
mitte. Kaitsealadel oleneb see
htlasi ala kaitse-eesmrgist ja kaitsereiimist.
ldjuhul tuleb tulundusmetsadesse rajatud
puhkealadel pidada silmas teatud
asjaolusid:
1) Radadel vib pidada lubatavaks kahjustusastet,
kus taimkate on hvinud,
kuid mineraalpinnast kattev toorhuumuse-
ja varisekiht vhemalt osaliselt
silinud, pinnas on tihenenud, kuid
ei ole muutunud struktuurituks ega
allunud erosioonile.
2) Jlgida, ega puujuured ole paljandunud
vi vigastatud.
3) Radasid ning telkimisalasid mbritseval
metsaalal ei vi enamasti lubada
olulisi muutusi taimkatte kattevrtuses,
liigilises koosseisus vi struktuuris.
4) Vastuvetavaks ei saa pidada puude
murdmist, koore vigastamist jm. mehaanilisi
vigastusi.
5) Kindlasti pole lubatud prgistamine.
6)Ei tohiks rajada omavolilisi radasid
ning lkkekohti.
Kui neid nudeid eirata, ilmnevad negatiivsed
keskkonnamjud ning puhkeala
rekreatiivne vrtus vheneb, puhkajate
muljed ja kogemused halvenevad.
Kummatigi taluvad puhkajad kirjanduse
andmetel sageli puhkeala keskkonnaseisundi
halvenemist leplikumalt
kui puhkealade administratsioon, vlja
arvatud ekstreemsed juhtumid, nagu radade
sgav kulumus, lerahvastatus vi
prgistamine (Hammitt, 2004).
Metsade koormustaluvus ei ole stabiilne,
vaid dnaamiline miste. Lisaks
ala kasutuskoormusele ja kasutusviisidele
oleneb see klastajate kitumisest, metsatbist ning ala majandamisest.
Sobivate majandamisvtetega on vimalik
metsade koormustaluvust suurendada,
samuti korraldada metsade puhkekasutust
nnda, et kusagil ei letata
koormustaluvust (Knudson, 1980).
Enim armastatud puhkekohad on
liivmuldadel paiknevad sambliku, kanarbiku
ning pohla kasvukohatbi
nmme- ja palumetsad, ent just liivmullad,
eriti luidetel ja rgorgude
veerudel paiknevad alad on erosiooni
suhtes kige tundlikumad.
Loomulikult on vhekasutatavatel
aladel rekreatsiooni mjud taimestiku
kattevrtusele, liigilisele koosseisule
ja seisundile ning pinnasele viksemad
kui intensiivselt kasutatud aladel.
Eri klastusviiside keskkonnamju
on erinev. Kige vhem avaldavad
keskkonnale mju loodusevaatlejad,
kes kivad kll htelugu metsas ja
sageli eemalduvad ettevalmistatud teedelt-
radadelt, kuid ei jta enamasti
loodusesse mingeid jlgi. Kige tugevamat
mju avaldavad metsas ratsutajad,
samuti ATV-dega ja mgijalgratastega
sitjad, seetttu valmistatakse
nende tarbeks ette eraldi alad.
Tuleb arvestada, et juhul, kui puhkealade
lekasutusega seotud keskkonnamjud
on kord juba ilmnenud,
svenevad need edaspidi siiski, ehkki
klastuskoormus vib tunduvalt vheneda
(Muhar a.o., 2002).
EESTIS ON LHTUTUD RAHVUSVAHELISELT TUNNUSTATUD
UURIMISVIISIDEST JA -METOODIKAST
Kuue viimase aasta jooksul on meilgi
uuritud puhkealade metsade rekreatiivseid
kahjustusi ning pingsalt hinnatud
puhkemetsade seisundit, vaatluse
alla on vetud kmme RMK puhkeala.
Metsapuhkuse mju metsade seisundile
ning metsade koormustaluvust on
Eestis uuritud ka 1980. ja 1990. aastatel
Eesti metsainstituudis, kuid kahjuks
ei rajatud tollal alalist seirevrgustikku,
kus oleks hiljem saanud uuringuid
sama metoodika alusel korrata.
Aastail 20022007 uurisid metsakaitse-
ja metsauuenduskeskus ja RMK
koosts telkimisalasid, lkke- ja piknikukohti
ning ppe- ja matkaradasid.
Peamise metoodilise alusena, eriti
indikaatorite ssteemi vljaarendamisel,
kasutati Phja-Ameerikas
ja ka Euroopas juba paarkmmend
aastat laialdaselt tarvitatud allikat
Wilderness Campsite Monitoring
Methods: A Sourcebook. USDA Forest
Service General Technical Report INT-
259, 1989, mille autor on David N.
Cole.
Uuringute jaoks rajati puhkeobjektidele
alaline seirevrgustik. Nnda saab
teatud ajavahemiku tagant mta ja
hinnata alade seisundi muutusi, samuti
kaitseabinude thusust.
Telkimisaladel, lkke-, puhke- ja piknikukohtades
ning matka- ja pperadadel
kasutati erilaadset metoodikat.
Ameerikas lhtub transektide vrgustik
kiirjalt puhkekoha keskpunktist,
kuid Eestis rajatud vrgustiku transektid
paiknevad rbiti, 30-meetrise vahekaugusega
(alla hehektarise pindalaga
aladel ldjuhul 15-meetrise vahekaugusega).
Transektide alusel saab hinnata
puude, alustaimestiku ja pinnase
seisundit, prgistamist ning omal volil rajatud lkkekohti. Eesti oludes on isegi
ettevalmistatud telkimisaladel tegemist
puhkajate hajaasustusega suurel territooriumil,
mistttu keskpunktist lhtuv
vrgustik pole otstarbekas.
Puude puhul hinnati nii esimese
ja teise rinde kui ka jrelkasvu kahjustusi,
samuti loodusliku uuenduse
ning alusmetsa kahjustusi. Kigi puude
puhul pandi eraldi kirja puuliik, kahjustusaste
ning selle phjus.
Hiljem arvutati eri kahjustusastme
ning kahjustusphjusega puude esinemissagedus.
Phithelepanu prati
antropogeensetele kahjustustele.
Hindamaks alustaimestiku ja pinnase
kahjustatust, veti aluseks jrgmised
kahjustusastmeid:
1 ala, kus ei leidu rekreatiivse kasutuse
tagajrgi.
2 ala, kus leidub taimkatet, kuid
mbritseva alaga vrreldes on selle
kattevrtus vhenenud ning liigiline
koosseis muutunud. Tuleb ette
vigastatud taimi. Madalam on ka
taimkatte krgus. Maapinda katab
varis, lehed, okkad, oksakesed ja
kooretkid. Metsakdukiht on olemas.
3 ala, kus taimkate puudub vi
on minimaalne (ksikud taimed).
Alustaimestik on otseselt kahjustunud,
taimed on painutatud ja murtud,
samblakiht mber pratud
jne. Maapinda katab varis, lehed,
okkad, oksakesed ja kooretkid.
Metsakdukiht on olemas.
4 ala, kus pole ldse taimkatet.
Metsakdukihti pole vi on see tunduvalt
henenud. Mulla mineraalpinda
katab varis.
5 ala, kus taimkate, varis ja metsakdu
puuduvad. Mineraalpinnas on
paljandunud, vib olla tihenenud,
kuid ei ole veel kaotanud oma esialgset
struktuuri.
6 ala, kus taimkate, varis ja metsakdu
puuduvad tielikult. Mineraalpinnas
on paljandunud, kaotanud oma esialgse
struktuuri ja erodeerunud.
Kokku uuriti 2002.2007. aastal 32
telkimisala, puhke-, pikniku- vi lkkekoha
seisundit.
Matka- ja pperadadel hinnati raja
res kasvavate puude seisundit ja
prgistamist, htlasi raja profiili, laiust
ning kahjustusastet regulaarse vahekauguse,
enamasti 30 meetri tagant.
Jlgiti, kas viie meetri laiusel ribal
raja servas on rajatud omavolilisi lkkekohti.
Raja laius mrati nnda:
vaatluse teel tehti kindlaks need rmised
punktid, kus taimkattel ja mullal
ei ilmnenud tallamiskahjustusi; nende
punktide vahekaugus vetigi raja laiuseks.
htaegu mrati eespool viidatud
erineva pinnase kahjustusastmega
rajatsoonide laius.
Kirjandus
Cole, David N. 1989. Wilderness Campsite Monitoring
Methods: A Sourcebook. USDA Forest Service General
Technical Report INT-259.
Cole, David N. 2005. Monitoring and Management of
Recreation in Protected Areas: the Contributions and
Limitations of Science. T. Sievnen, J. Erkkonen, J.
Jokimki, J. Saarinen, S.
Tuulentie, E. Virtanen, eds. Policies, Methods and
Tools for Visitor Management. Proceedings of the
Second International Conference on Monitoring and
Management of Visitor Flows in Recreational and
Protected areas, June 16-20, 2004, Rovaniemi, Finland.
Finnish Forest Research Institute: 916.
Hart, J. B. 1982. Ecological Effects of Recreational Use on
Campsites. Guiding Land Use Decisions. Planning and
management for forests and recreation. John Hopkins
University Press, Baltimore and London: 150182.
Hammitt, W. E. 2004. User Needs and Preferences.
Recreation. Encyclopedia of Forest Sciences. Editor Chief
Jeffrey Burley. Elsevier Academic Press, Amsterdam a-o:
949958, 958964.
Knudson, Douglas M. 1980. Outdoor recreation. New
York, Macmillan.
Manning, A., a.o., 2002. How Much is Too Much?
Monitoring and Management of Visitor Flow in
Recreational and Protected Areas: 306313.
Muhar, A., a.o. 2002. Methods of Visitor Monitoring
in Recreational and Protected Areas. Monitoring
and Management of Visitor Flow in Recreational and
Protected Areas: 16.
PAP/RAC, 1997. Guidelines for Carrying Capacity
Assessment for Tourism in Mediterranean Coastal Areas.
Priority Actions Programme Regional Activity Centre,
Split.
Sievnen, T. 2004. Inventory, Monitoring and
Management. In: Recreation. Encyclopedia of Forest
Sciences. Editor Chief Jeffrey Burley. Elsevier Academic
Press, Amsterdam a-o.: 958964.
Wagar, J. A. 1964. The carrying capacity of wildlands for
recreation. Forest Science Manography 7. Society of
American Foresters, Washington, D.C.


Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet