Eesti Looduse fotov�istlus
4/2007



artiklid
Omaprane Saarjrve korgikuusk

Haruldase korgikuuse elutee Saarjrve looduspargis lppes tnavu suvel knnumdaniku tttu . Selle puu osi on siiski tvepakkudena
alles Eesti maalikoolis, Sagadi metsamuuseumis, Luua metsakoolis ja mujal.

HARILIKUL KUUSEL ON LE SAJA TEISENDKUJU
Harilik kuusk on polmorfne (mitmesetme teisendkujuga) nii ldise haabituse, vra kuju kui ka muude tunnuste jrgi. Teisendkujud on kas priliku tagaphjaga mutatsioonid ehk (eriti aianduses tuntud kui) luususvormid (lusus naturae looduse mng) vi siis fenotbid, mis on keskkonnategurite toimel teisenenud tunnuste vljenduseks. Eri hinnangute jrgi vib teisendkujusid olla 130140. Need jagunevad prilike teisendite ja kliima, kasvupaiga pinnase omaduste ning loomastiku mjutusel kujunenud kovormide vahel peaaegu vrdselt, nii et kummaski rhmas on umbes 25 ldisemat tunnustust vrinud teisendit. Phjaliku levaate hariliku kuuse vra ja tvekuju teisenditest koostas Schrter (1934).

Ka kuuse koor on laialdaselt muutlik. P. Svoboda (1936) eristas kahte vormi: silekooreline (f. glabocortea) ja naastukooreline (. rimosocortea) harilik kuusk. Nende eraldamise aluseks on koore konarlikkus, mis avaldub soomuste suuruses ja kujus, koorelhede ja vagude suunatuses ja sgavuses, korbaliistakute suuruses, kujus ja koorest lahtikaardumise iseloomus. Gavriss (1938) lisas kolmandana pikirmelise vormi.

MIS ON VIMALIKUD MJUTEGURID?
Kuusekoore muutlikkust vivad phjustada vanus, kasvukoht, kasvukiirus ja prilikud omadused. Vaatleme neid tegureid jrjekorras.
Vanuse puhul on paljud uurijad arvamusel, et noortel puudel on siledam ning vanematel puudel rmelisem koor. Sealjuures ei ole erinevus kuuse vravormide vahel vhemalt suga-, kamm- ja harjaskuuse vrdluse puhul statistiliselt oluline. Phjaliku kokkuvtte selle kohta on koostanud H. Schmidt-Vogt (1972). M. S. Nekrassov (1965) aga juhib thelepanu asjaolule, et ka VI vanusklassis on siledakooreliste osathtsus veel suurusjrgus 10%, kuid nende osakaalu vhenemine ei tulene edaspidisest korbastumisest, vaid siledakooreliste statistiliselt usaldusvrsest (r = -0,978 0,002) lhemast elueast.
Kasvukoha alusel oli Nekrassovi 8254 vaatluspuu jrgi siledakooreliste kuuskede osathtsus suurem paremates (jnesekapsa kasvukohatbis 16%, mustika tbis 7% ning salumetsas 6%) ja viksem kehvemates kasvukohtades (prnikus 3%, snajala tbis 1% ja karusambla tbis 0,3%), naastkooreliste osakaal oli umbkaudu 2/3 kigis uuritud kasvukohatpides. Vastupidi siledakoorelistele oli pikirmelisi tvesid rohkem karusambla (36%) ja snajala kasvukohatbis (28%) ning vhem jnesekapsa (15%) ja mustika (14%) tbis.
Kasvukiiruse kohta on mnigi autor leidnud, et kiire jmeduskasvuga puud on rmelisemad kui aeglasema kasvuga puud, millel tve paisumine on koore kasvukiirusega tasakaalus (Jurkevich, Golod, Parfenov, 1972). Etverk (1972) leiab koguni, et Seeprast ei ole mtet kuuse koore iseloomule niisugust thelepanu prata, nagu seda teeb kodumaine metsanduslik kirjandus.
Mis puutub ksimusse, kas korbalisus on prilik tunnus, siis on katsed kuuse vegetatiivse paljundamisega testanud, et see on testi nii (Rohmeder, 1965; Liese, Parameswaran, 1971). Paksema koorega pikirmelise korbaga puud on selektsioonis eelistatud kui pua-, klma- ja kahjurikindlamad (Schmidt-Vogt,1977). Isegi meie pder teeb vahet.

KESK-EUROOPAS ON SAMA LAADI TEISENDID HOOLDUSRAIETEGA KRVALDATUD
Kesk-Euroopas on need kehva laasumise ja sageli kveravitu tve ja mitme ladvaga puud hooldusraiete kigus ammugi krvaldatud. Sestap ei satugi nad plusspuude seemneist kasvatatud istandikesse.
Erakordselt paksukooreline kuusk, millest teatati Shveitsis ja Saksamaal le-eelmisel sajandivahetusel (Cieslar, 1894; Schrter, 1898; Badoux, 1902) on praktilisele metsandusele siiski tundmatu nhtus. Seesuguse paksukoorelise kuuse uurimisel ti C. Schrter esile (1898) kaks luususvormi: lehisekorbaline ehk lhikkorbaline (f. corticata) ja korknisaline ehk korgikuusk (f. tuberculata).
Teine shveitsi metsateadlane L. Klein (1908) eristas eriti paksukoorelistel kuuskedel samuti kaks kuuse korba luususvormi: oksakohtade mber koonusjalt paksenev puit-nisakuusk ehk nsakuusk (f. mammillosa) ja mgarkorbane (f. verrucosa) kuusk. Hilisemad teated puuduvad, sest Kesk-Euroopa metsanduses on hooldus- ja lageraiete kigus need puud hvinud. Ka Eestist pole neid kirjeldatud, kuigi neid viks leiduda. Mnevrra paksenenud oksaalused ei ole haruldased.
Veel praegugi on meil Eestis metsaalasid, kuhu hooldusraie pole judnudki. Need on enamasti liigniisked teedeta alad, mida ka metsakorraldus sammsammult ei lbi. Erandkorras vib aga seal teha detailuuringuid, niteks siinse kirjutise autor uuris metsatpoloogilise diplomit (1960) tarbeks puid Venevere metskonna Hanguse vahtkonnas, Saarejrve valgala taimkatet kaardistati aga rahvusvahelise kompleksseire raames (1996) ja sel puhul leitakse mndagi.
Saarjrve korgikuusk kasvas snajala kdusool (madalsooturvas 100+ cm), psarindes sarapuu ja vaher, alustaimestikus leidus ohtramalt naistesnajalga, mustikat, lillakat, jneskapsast ja jnessalatit.
Eestis on leitud korgikuuske Alutagusel (1960, Venevere mk.) ja Vooremaal (1996, Saarjrve LP) ning Plvamaal (1992, Kiidjrve mk.).

Kirjandus
Badoux, H. 1902. Eine neue Abart der Fichte. Schweiz. Z. Forstwes. 53: 297298.
Cieslar, A., 1894. ber eine eigentmtliche Rindenbildung an der Fichte (Picea excelsa Lk.). Cbl. ges. Forstwes. 20: 145149.
Etverk, I. 1972. Korbalisest ja siledakoorelisest kuusest. ELUS AR 61, 116130.
Gavriss, V. P. 1938. Puuliikide vormirikkusest ning mnni ja kuuse vrtuslike teisendite praktiline kasutamine. Les. Hoz. 1.
Jurkevich, L. D., Golod, D. S., Parfenov, V. L. 1972. Form Composition of Norway Spruce in Belorussias Forests as Initial Material for Selection. Pushino.
Klein, L. 1908. Bemerkenswerte Bume im Grossherzogtum Baden, mit 214 Abbildungen noch photographischen Naturaufnahmen. Heidelberg.
Laas, E. 2004. Okaspuud. Atlex, Tartu.
Liese, W., Parameswaran, N. 1971. ber die Rindenanatomie starkborkiger Fichten. Forstwiss. Cbl. 90: 370375.
Nekrassov, M. S., 1965. Kuuse vormirikkusest Kesk-Uuralis. Lesn. urn. 6: 2227.
Rohmeder, E. 1965. Die Analyse des Phaenotypes der Waldbume. Allg. Forstztg. 76, 8186.
Schmidt-Vogt, H. 1972. Studien ber morphologischen Variabilitt der Fichte {Picea abies /L./ Karst.}. Allg. Forst- u. Jagdztg. 143, 133144, 177186, 221240.
Schmidt-Vogt, H. 1977. Die Fichte. Ein Handbuch in zwie Bnden. Hamburg u. Berlin, I, 322.
Schrter, C., 1898. ber die Vielgestaltigkeit der Fichte. Viertelj. Schr. Naturforsch. Ges. Zrich 43, 1130.
Schrter, C., 1934. bersicht ber die Modifikationen der Fichte nach Wuchs und Rinde. Schweitz. Z. Forstwes. 85: 3346, 4657.
Svoboda, P. 1936. ber die systematischen Wert der Rinde unserer Holtzarten, namentlich der Fichte und ihrer Mutationen, Lesn. pr. 15, Pisek.



Toomas Frey, Eesti maalikooli metsakasvatuse emeriitprofessor

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet