Eesti Looduse fotov�istlus
4/2007



artiklid
Kas suurkiskjad piiravad uluksraliste kahjustusi?

Hundile, ilvesele ja karule on metskits, metssiga ja pder teatavasti saakloomad. Need omakorda on aga mnikord olulised puude ja pllukultuuride kahjustajad. Kas maaomanik viks suurkiskjaid pidada oma vaenlaseks vi hoopis uluksraliste trjujaks?

Karusid on Eestis ligi 600. Nende mju uluksraliste arvukusele on ilmselt thine.
Hendrik Relve
VASTUOLU: SRALISTE ARVUKUST METSAS TULEKS OHJELDADA, ENT KTITAKSE KA SRALISTE ARVUKUST PIIRAVAID KISKJAID
Eestis elab kolme liiki suurkiskjaid: hunt, ilves ja karu. Nad kik toituvad suuremal vi viksemal mral uluksralistest: metskitsest, metsseast ja pdrast. Sralised valmistavad aga sageli peavalu metsakasvatajatele ja pllumeestele. Kitsed ja pdrad pidurdavad metsauuendust kuuse- ja mnninoorendikes, metssead svad ja tallavad maha teravilja, tuhnivad les kartuliplde ja heinamaid. Metssea ja metskitse arvukus on viimasel kmnel aastal pidevalt suurenenud, pdra arvukus aga prast tusu viimasel paaril aastal stabiliseerunud. Jahimehed on neist liikidest suutnud vi soovinud kontrolli all hoida vaid ptra. Samas reguleeritakse kllalt intensiivselt hundi ja ilvese, vhemal mral ka karu arvukust.

On tekkinud selgelt vastuoluline olukord: kitsi ja sigu on palju ning nende arvukust tuleks vhendada, samas ktitakse intensiivselt suurkiskjaid, sest nad vhendavad sraliste arvukust. Kui ktime suurkiskjaid vhem, suureneks kiskjate arvukus ja ksiti surve saakloomadele. Oluline on analsida, kas nnda vheneks ka metsa- ja pllukahjustused.

KARU VIB OLLA POTENTSIAALNE PDRA JUURDEKASVU PIDURDAJA, KUID TEMA ARVUKUS EI VI OLLA VGA SUUR
Karu arvukust hinnatakse Eestis ligi kuuesajale isendile. Karu on meil omnivoor ehk kigesja, kelle toidust umbes 70% on taimne osa. Loomsest toidust enamiku hlmavad selgrootud loomad ja ulukite korjused. Karu ei ole tuntud teiste loomade murdjana, sellised juhtumid on pigem juhuslikku laadi. Niisiis tundub meil karu mju sralistele olevat thine. Samas on Rootsis ja Soomes tehtud uuringud nidanud, et karu tiheda asustustiheduse korral on nende mju pdra juurdekasvule olulise thtsusega. Nii on kindlaks tehtud, et mnedel aladel phjustab kuni poolte pdravasikate surma esimese paari ndala jooksul just nimelt karu. Karule, kes vrreldes niteks hundi ja ilvesega on muidu kllaltki vheedukas kiskja, on pdravasikas sel ajal kerge saak. Eestis pole niisuguseid uuringuid tehtud, kuid erinevus vasikate osakaalus sgisel erineva karu asustustihedusega aladel ei ole olnud silmatorkav. Niisiis vib karu vaadelda vaid potentsiaalse pdra juurdekasvu pidurdajana.
Samas teevad karud kahju, peamiselt mesilates, mneti ka viljapldudel. Mida rohkem karusid, seda enam sraseid kahjustusjuhtumeid ette tuleb. Karu vib olla ohtlik ka inimesele isegi rnnata. Tuleb veel arvestada sellega, et karu ei sigi nii kiiresti kui teised ulukid: sugukpsus saabub hilja ja sigimistskkel on le-aastane. Kiki tegureid vaagides on selge, et karu arvukust ei ole reaalne kuigi suureks ajada. Seega ei ole karu sobiv liik, kasutamaks teda metsa- ja pllukahjustuste vhendamisel.

HUNT VIKS OLLA ARVESTATAV METSKITSE JA -SEA ARVUKUSE PIIRAJA VAID LOODUSMAASTIKEL
Hunti vib pidada meie metsade oluliseks kiskjaks. Olenevalt sraliste asustustihedusest, piirkonnas elava hundikarja struktuurist ja veel mne asjaolu kokkulangemisest on mni neist liikidest hundi eelistatud saakloom. Praegu on selleks selgelt metskits, teatud perioodidel on aga olnud ka metssiga. Samas on huntide arvukus meil praegu kllaltki vike: tnavu kevadel enne sigimisaega oli umbes 110 isendit. Ka paiknevad hundikarjad (mdunud aastal oli meil kokku 15 kutsikatega pesakonda) Eestis kllaltki hajusalt. Mju saakloomadele viks seega olla mrgatav vaid hundikarjade elualadel, eriti just tuumikaladel. Kogu Eesti territooriumil on hundi mju sralistele kokkuvttes siiski thine. Mistagi on hundi toidulaud lai, mistttu on mju hajutatud eri liikide vahel.
Hundid teevad kahju peamiselt lambaid ja koeri murdes. Ksitlused nitavad, et inimeste suhtumine hundisse on teiste suurkiskjatega vrreldes selgelt halvem. Huntide arvukuse oluline suurendamine ja sellest tingitud kahjustuste kasv svendaksid kehvapoolset suhtumist veelgi. Elanikkonna negatiivne suhtumine seaks aga ohtu hundiasurkonna enda. Niisiis tuleks hunt metsa- ja pllukahjustuste vhendamisel arvesse vaid neil vhestel karjadega asustatud aladel, mis hlmavad suuremaid loodusmaastikke: seal on vhetenoline, et ta ohustaks koduloomi. Metssigade juurdekasvu piirajana viks hundist abi olla neil aladel, kus metssigade suur arvukus ei ole probleem mitte pllumajandusele, vaid teistele looduslikele liikidele (niteks metsis, kpalised).

ILVES VIB TUNDUVALT PIIRATA METSKITSE ARVUKUST
Ilvese arvukuseks hinnatakse meil ligikaudu 750 isendit. Ta on levinud le kogu Mandri-Eesti. Ilvese saakliigiks on meie oludes enamjaolt metskits. Uuringud nii meil kui ka meie naaberaladel on nidanud, et ks ilves sb aastas keskmiselt 5060 metskitse. Eesti ilvesed svad niisiis aastas kokku umbes 40 000 kitse. Vrdluseks: jahimehed kttisid mdunud hooajal pisut alla 14 000 kitse. Peale selle satub jahimeeste huviorbiiti peamiselt see osa metskitse asurkonnast, kes elab kultuurmaastikel, ilvese prusmaa on aga see osa, kes elab metsas. Metsanoorendikke kahjustatakse aga just metsas.
Ilveseid on meil viimastel aastatel ktitud umbes 8090 isendit, mis on pisut vikesem asurkonna juurdekasvu potentsiaalist. Seetttu on ilvese arvukus tasapisi suurenenud. Samas on neil aladel, kus on ktitud intensiivsemalt, asustustihedus mrksa viksem kui aladel, kus kttimissurve on olnud tagasihoidlik. Ilvese suremuse peaphjus on praegu niisiis jahimees, mistttu kttimislimiitidega manipuleerides manipuleerime tegelikult ilvese asustustihedusega. Vttes arvesse, et inimesed suhtuvad ilvesesse sna hsti, kuna ta ei tee peaaegu ldse kahju, oleks ilves ainuke tsiseltvetav suurkiskja, kes saaks kas vi pidurdada okaspuunoorendikes metskitse tehtud kahjustuste kasvu. Sellisel juhul ei tohiks n.-. riskialadel lihtsalt ilveseid kttida.
Siinjuures tuleb arvestada ka teatud riskidega. Nimelt ei ole suurkiskjad ja jahimehed sugugi ainukesed metskitse vaenlased. ldjuhul suureneb metskitse suure asustustiheduse korral nende nakatumine haigustesse ja parasitoosidesse. See omakorda nrgendab asurkonda ning kurnavad talved vivad nrgenenud populatsiooni tunduvalt vhendada. Just selline olukord oli meil viimati aastatel 19761977. Kuna meie ilves sltub peaasjalikult metskitsest, vivad ka ilvesed jda htta, kui selline olukord peaks korduma. Seetttu tuleb meil teraselt jlgida nii kitse kui ka ilvese seisundit ning pda vltida mlema arvukuse suuri kikumisi.

KISKJATE MJU ULUKSRALISTE ARVUKUSE PIIRAJANA ON KINDLASTI VIKSEM JAHIMEESTE OMAST
Mne snaga ka asjaoludest, mis vivad vhendada kiskjate mju saakliikide asurkondadele. Saakloomadel on teatavasti kiskjate vastu vlja kujunenud mitmesugused kaitsekohastumused, niteks vime kiskjate surve korral suurendada oma sigimispotentsiaali. Seeprast vib kisklus jda teatud piirini meile mrkamata, kuna see kompenseeritakse suurenenud viljakusega. Kiskjate mju saakliikidele vhendab ka asjaolu, et kiskjad murravad proportsionaalselt enam noorloomi, mistttu nende toime saakliikide populatsioonidele on viksem kui jahimeeste oma: neid huvitab sageli just asurkonna elujulisem osa. Sageli ongi esmathtis see, mida ktitakse vi murtakse, mitte nende kogus. Seega jb vhemalt pdra ja metssea puhul nende arvukuse peamiseks reguleerijaks ikkagi jahimees.



Peep Mnnil, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseireosakonna juhataja

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet