Eesti Looduse fotov�istlus
2/2007



artiklid
Mets on tis kultuuri jlgi

Eesti metsades leidub pris ohtralt lhema ja kaugema aja prandkultuuri mrke. Neid tuleb vaid osata nha ja leida. Milline on prandkultuur metsas, kuidas seda hoida?

MILLISED ON PRANDKULTUURI JLJED MEIE METSADES?
Enamasti mratletakse rahvakultuuri rahva argielus avalduva primusliku ainelise ja vaimse kultuuri, kommete ning hiskondlike institutsioonide kogumina (EE 7, lk. 674). Erinevalt valitsevate kihtide krgkultuurist on rahvakultuuri aines seotud maaga, sealhulgas metsaga. Rahvakultuuris avaldub eestlaste kui maa- ja metsarahva eripra ning identiteet.

Sellest seisukohast defineerib kultuuri teatmeteosest ehk tabavamaltki kirjanik Hando Runnel: Kultuur ei ole ainult mingi krge vaimne toodang, vaid kigepealt kodu, vaba inimese olemise, tegutsemise ja kitumise viis. Seega on kultuur elamisviis, mis avaldub muuseas aineliste mrkidena. Viimastel aastakmnetel on thelepanu pratud hele osale prandkultuurist prandkooslustele. Prandkooslus ise on aga osa prandmaastikust. Niteks puisniit on tavaliselt piiratud vi liigendatud kiviaedadega, seal ei puudu ka muud inimtegevuse mrgid, nagu karjateed, talveteed, knid, karjakaevud, linaleod jm. Kui tegemist on rannaniiduga, vib seal olla lautreid, kivist kuhjalavasid vi isegi poldritaolisi rajatisi. Nnda on prandmaastikud topelthinnalised: neil on hindamatu bioloogiline ja kultuuriline vrtus. Vale oleks arvata, et kultuurivrtust ktkeb endas ainult talupojakultuurist prinev. Igal ajastul on oma elamisviis ja selleks vajalikud atribuudid. Maa ja metsanduskultuuri juurde kuuluvad piimapukk metsavahitalu vravas, tehiskivikangrud maaparandusobjektidel, eriprojekti jrgi ehitatud metskonna kontor, ajutine metsaestakaad tormilangil, millenniumikultuur, ajaloolised metsakorraldusrajatised, niteks plised riigimetsasihid. Ka mni vaigutatud mnnik viks silida oma loodusliku lpuni. Praegugi kidavad salapraste vaigukarridega hiidpuud metsas matkajate meeli. Esimese maailmasja aegsed jooksukraavid ja kindlustused, varasemad pelgupaigad, kaitseliidu lasketiirud sdadevahelisest ajast, metsavendade punkrid need on militaarse prandkultuuri nited. Ka Vene sjavest jnud mrke tuleb valikuliselt silitada: me ei saa seda osa oma ajaloost ja kultuurist kustutada. Vlja ei saa jtta ka ajaloolisi kohanimesid. Paljudel metsaosadel, -teedel, sihtidel, krgendikel, metsaheinamaadel, rabasilmadel olid oma rahvaprased nimed. Ndisajani on need silinud suuresti tnu jahiseltside tegevusele ja kasutusel peamiselt ainult jahimeeste knepruugis.

KULTUURI MRKE MEIE METSAMAASTIKUS POLE SENI SSTEMAATILISELT ARVELE VETUD
Eesti asustusskeem psis peaaegu muutumatuna muinasajast kuni 18. sajandi lpuni. Misate arengu tttu tuli paljudel kladel maad maha jtta ning asuda vhem viljakatele remaadele. Siis vlja kujunenud asustus, tnapeva mistes plisasustus, silis ldjoontes viimase maailmasjani. Alles Teise maailmasja ajal ja jrel algas plisklade ja plistalude thjenemine kaugemates metsanurkades, remaadel, soosaartel, metsatagustel jeluhtadel. Sellest asustusest ji maastikku plisteede vrk, mis oli kasutusel sajandeid. Moodsalt vljendudes on selles teedevrgus peidus kogu Eestimaa viimase aastatuhande logistika ajalugu. Sajandite jooksul valitses naturaalmajandus. Toona sltusid inimesed suuresti metsast, sellega tuli arvestada nii plde ja hooneid rajades kui ka toitu varudes. Seega peituvad kmnete plvkondade elu ja tegevuse jljed metsas. Kuigi etnograafid on uurinud ja jdvustanud metsanduskultuuri olemust, arheoloogid on uurinud inimasustust asulakohtade ja kalmete phjal, ei ole igapevase elukultuuri mrke siiani eesti metsamaastikus sstemaatiliselt arvele vetud, kaardistatud ega teadvustatud. Kultuurilooga seotud arhiivide silikud on sstematiseerimata, nende asukoht sageli tpselt kindlaks mramata ja teated kirjeldamata. Vib vita, et suurem osa rahvuslikust kultuuriprandist, mis on peitunud metsaaladel, on siiani identifitseerimata, selle thtsus on rahva jaoks teadvustamata ja ta on kaitsmata nii teadliku kui peamiselt hoopis teadmatusest tuleneva hvimise eest. Tuleb arvestada, et kultuurivrtuste kaitseks ei piisa ainult seadustest. Phjamaade praktika nitab, et hoopis thusam on omanikukaitse, maaomaniku teadvustamine tema maadel asuvast unikaalsest kultuurimrgist. See vristab tema maaomandit, tstes selle teiste hulgast esile; nnda kasvab ka omaniku eneseteadvus. Laiemas mttes vristavad eksponeeritud prandkultuuriobjektid paikkonda ja parandavad kogukonna mainet. Kuid kigepealt peab kohalik kogukond selle kultuuriprandi omaks vtma.

SENI ON KULTUURIPRANDI HOID OLNUD SEOTUD VRISELUPAIGA KAITSEGA
Metsandusliku kultuuriprandiga on Phjamaades tegeldud umbes 30 aastat. Siiski vttis Rootsi Rigstag alles viis aastat tagasi vastu programmdokumendi Levande skog (Elav mets), mille alusel lisati nii metsahoiu- kui ka muinsuskaitseseadusse paragrahvid, mis ksitlevad austavat ja sstvat suhtumist metsasse kui kultuurinhtusesse ning riikliku kaitse all mitteolevate kultuurimlestiste kaitset metsas. Nii niteks kuuluvad nende seaduslikude alla kik tehisobjektid metsas (ka identifitseerimata), kus on nha vi vib oletada inimese tegevust. Siiani oli Rootsis ptud kultuuriprandi hoidu hitada vriselupaikade kaitsega: paljud prandkultuuriobjektid (kiviaiad, -murrud, -raunad, -vared, allikad, plispuud) kuuluvad ju he osisena vriselupaiga mratlusse. Niikaua kui Eesti metsaseadus ei mratle metsa kultuurinhtusena ning metsaomanik pole kohustatud kaitsma metsas leiduvaid kultuurimlestisi, peaksime meiegi ritama hitada kultuuri- ja loodusvrtuste kaitset. Phjamaade kogemustest lhtudes on kultuurivrtuste kaitsel oluline osa ka metsade sertimisel.

SAKSAMAAL ETENDAVAD METSAD KULTUURILOOS THTSAT ROLLI
Saksamaal ksitletakse mittekaitstavat prandkultuuri kultuurmaastiku kontekstis. Metsas ja avamaastikus leiduvat ei eritleta tpsemalt, vastav koht on vaid registrisse kantud (Kulturlandschaftskataster). Ent prandkultuuriobjekte eristatakse seal detailsemalt ja seega on nende tpe rohkem kui Eestis. Meie esialgses metoodikas on toodud 98 tpi (nd 127) kuues rhmas, Saksa jaotuses on aga 250 prandkultuuriobjekti tpi 15 tbirhmas. Eelnimetatud katastri andmeil on inventuurid tehtud kigis liidumaades ning loetelu tiendatakse pidevalt. sna iseloomulik kogu Saksamaale on alatine diskussioon, millised objektid vajavad erilist kaitset ja millised on vhem thtsad, nnda et need vib ohverdada pealesuruvale tstusele eriti mgede metsa-alal. Niteks Reinimaal kehtib 2002. aastast saadik nue vtta metsamajandust planeerides arvesse ka ajaloolisi kultuurielemente (Bub, 2004). Kesk-Euroopas on viimasel ajal svenenud tendents uurida rekreatsiooni ja loodusturismi mju metsa kultuuriprandile. Alati ei ole see positiivne olnud (Sovis, 2004; Schwartz, 2004). Ka Ruhri tstuspiirkonnas on metsade pindala katastroofiliselt vhenenud, samuti nende kultuuriline ja rekreatiivne vrtus. Kuigi juba 19. sajandi lpul tunti seal muret metsa hvingu ja selle kultuuriprandi kadumise prast, ei ole hvimistendentsi suudetud pidurdada (Selter, 2004).

HOLLANDIS JA PRANTSUSMAAL ON METSA TAANDUDES TIHTI HVINUD KA PRIMUSKULTUURI JLJED
Hollandis on metsade hvimise etapp juba lbi (metsasus on 10%), haavad paranenud ja metsa kui kultuurinhtust uuritakse peamiselt etmoloogiliste seoste kaudu. On selgunud, et Hollandis on metsa vhesusest hoolimata arvukalt metsaga seotud perekonnanimesid. Paljud neist viitavad erisugustele metsamaa tpidele. Korraldatakse uurimusi, saamaks teada, mismoodi suhestuvad metsaga seotud perekonnanimed ja maastiku ilme paikkonnas. Nende uurimuste phjal on isegi tehtud katseid taastada maastiku ilmet. See on osalt vimalik seetttu, et Hollandis olid perekonnanimed juba keskajal ja sealsed suguvsad on viimaste aastakmneteni olnud vga paiksed (van Laar, 2004). Prantsusmaal valmistab probleeme linnastunud hiskonna vrandumine metsakultuurist. Prevaleerib tehnilis-majanduslik mtteviis, metsakultuuriga seotud mdid ja smbolid on sageli vastuvetamatud (Arnould, 2004). Tihti aitab sellele kaasa meedia. Linnaelanikule muutub mets kardetavaks ja ebameeldivaks kohaks. Alles viimasel kmnendil on metsale kui puhkekohale pratud suuremat thelepanu ning igapevaelus peetakse oluliseks teadvustada metsa koht kultuuriloos (Dupuy, 2004; Arnould, 2004). Vogeeside mestikus uuritakse htlasi sotsiaalsete kihistuste ja sidemete muutumist puuliikide vaheldudes. Laialehised metsad on seal tielikult kadunud ja asendunud okaspuumetsadega. 18. sajandi plaanidelt uuritakse lehtpuumetsade asukohti. Mnel pool ptakse neid taastada, et selgitada, kas on vimalik sotsiaalsete kihistuste ja mjude vastupidine kik tnapeval (Rochel, 2004).

MILJVRTUSLIKKE MAASTIKKE EI OSATA EESTIS VEEL TULEMUSLIKULT KINDLAKS TEHA
Eestis on pikaajalised maastikukaitse ja -planeerimise traditsioonid. Kummatigi seisame hoolimata klavatest elukvaliteedi paranemise deklaratsioonidest samuti lhkise kna ees nagu paljud teised Euroopa piirkonnad: loodusprane kultuuritraditsioon on viimastel aastakmnetel kiirelt tuhmunud. Kui pole selget prandkultuuri kaitse kontseptsiooni, ei aita ei RMK puhkepiirkondade ega tuhandete matka- ega pperadade loomine. ks hoolimatu raielank vi tee-ehitus ja mni prandkultuuriobjekt ongi pperajalt kadunud. Mttekam on viia prandkultuuri kaitse phimtteid ellu eesktt rahvusparkides ja kaitsealadel. See ongi praegu pevakorral (Parts, 2004). Eesti keskkonna- ja looduskaitsestrateegia on nii praktilise looduskaitse kui ka planeeringute alus. Ent kas alad, kuhu riiklik kaitsestrateegia vi planeering ei ulatu, peavad jma iseregulatsiooni meelevalda? Olukorda on mneti ptud parandada, tehes kindlaks miljvrtuslikud maastikud need vetakse planeerimisel aluseks. Siiski on maastikupoliitika praegused meetmed osutunud kohalikul tasandil ebathusateks. Nitena vib tuua Lnemaal Kullamaa valla, kus on mrgitud ainult ks vrtuslike maastike piirkond: Kullamaa-Koluvere. Ent juba muinasajast asustatud Liivi je rne piirkond ja plisklade Matsu, Mrdu ja Ubasalu prandmaastikke pole miljvrtuslike piirkondade sekka arvatud. Kuidas minna edasi? Eeskujuks viks taas vtta Rootsi (Hansen, 1993), kus tehakse kindlaks vhemalt 0,1 ha suurused miljvrtuslikud maastikud (niteks kiviklv, plistalu ase, ksik kivikelder, vana lubjaahi, allikaline niit). Samamoodi on meil selgitatud vlja vriselupaigad. Loodetavasti muutub Eesti maastikupoliitika thusamaks. Stiimulina viks mjuda teadmine, et Euroopa maastikukonventsioon neb ette anda Euroopa Maastiku auhind kohalikele ja piirkondlikele vimuorganitele, kes on oma maastike ja seal leiduvate prandkultuuriobjektide kaitseks, korraldamiseks ja planeerimiseks psivalt vtnud mjusaid meetmeid, olles teistele eeskujuks. Kriteeriumid, mille alusel Euroopa Maastiku auhinda vlja antakse, mrab Euroopa Nukogu ministrite komitee. Juba see asjaolu nitab, kui thtsaks peetakse kultuurriikides maastikega, sealhulgas metsadega seotud prandkultuuri kaitset. Ka maastikukonventsiooni td hakkab korraldama Euroopa Nukogu, tuginedes eelkige kahele komiteele (bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse ning kultuuriprandi komitee) ja loodavale maastikuekspertide kogule (Sepp, 2001).

PRANDKULTUURI INVENTEERIMISE EESTVEDAJAKS SOBIB KIGE PAREMINI METSAAMETKOND
Eesti metsamajanduse ssteem on nidanud oma tahet hoida prandkultuuri mlestisi sellega, et on vtnud omaks sstva metsanduse standardi ja metsade sertimise nuded. Tegelikkuses tekitab raskusi juba prandkultuuriobjektide ratundmine, kindlakstegemine, rkimata kaitsemeetmete ja -meetodite vljattamisest ja rakendamisest. Selleks on vaja eriettevalmistusega inimesi, kes kindla metoodika jrgi teevad eelt. Nad peavad prandkultuuriobjektid les otsima, inventeerima, mrama kaitsetsoonid, samuti esitama ettepanekud konserveerimise, eksponeerimise ja hoiu kohta olenevalt objekti vrtusest, asukohast, seisukorrast, haavatavusest ja paljudest muudest tingimustest. Nitena selle kohta, et just riigimetsa ssteem sobib prandkultuuri inventeerimise eestvedajaks, vib taas tuua Rootsi. Seal tdeti, et paratamatult on sellel ametkonnal metsas toimuvast parim levaade. hed tegelevad metsakorraldusega, teised valmistavad ette langid, kultiveerimisalad, metsakuivenduse alad, kolmandad teevad need td ra. Ka Rootsis pti prandkultuuri esialgu mitut moodi inventeerida. Lpuks tdeti siiski, et metsaametkond on kige teadlikum olukorrast, samas ka kige tundlikum negatiivsete muudatuste suhtes. Nad on huvitatud, et vrtuslik prandkultuur jks alles. Kahtlemata on see samamoodi ka Eestis. Meie metsandus on pikaajaliste ja jrjepidevate traditsioonidega tegevusala. Asi liigub meil iges suunas seda tendab asjaolu, et prandkultuuri kaitsega seotud lesanded on kajastatud RMK nukogu kinnitatud tegevussuundades. Loodushoiu osakond ja Sagadi metsamuuseum on ette valmistanud RMK prandkultuuri kontseptsiooni.

ERAMETSAS HVITATAKSE PRANDKULTUURIOBJEKTE TIHTI TEADMATUSEST
Seega on riigimetsamajanduses vhemalt kindel arusaam kultuuriprandi olemusest metsas ja teatav tahe seda silitada. Ent erametsanduses oleneb see praegu vaid metsaomaniku intellektist, silmaringist, omaksvetud loodusfilosoofiast, oma metsa arendamise kavast vi selle puudumisest jne. Kahjuks ei ole erametsanduses haruldased juhtumid, kus prandkultuuriobjekte on otseselt lhutud. Inventeerides 2001.2003. aastal prandkultuuri Lnemaal, selgus niteks, et metsamaterjali veoks oli erametsas rajatud tee piki mitme sajandi vanust kiviaeda, mille algset thendustki polnud ajaloolased selgitanud. Et puitu oleks kergem vedada, oli kiviaed buldooseriga teele laiali lkatud. Ajalooliste lubjaahjude ehituskive on mnikord veetud titeks uusehitustele. sna sageli on endise misa vi talu paekarjri kasutatud prgilana vi lhutud sajandeid tarvitusel olnud plisklade vaheline tee vi ajalooline talvetee ebasobiva tehnikaga vi ebasobival ajal metsamaterjali kokku ja vlja vedades. Tihti mrab prandkultuuriobjekti saatuse erametsas lihtsalt teadmatus. Lootustratav mrk on siiski see, et paljud metsaomanikud on ilmutanud soovi erametsakeskusest saadava toetuse abil taastada prandkultuuriobjekte oma metsas. Et probleeme tekitab tepoolest vhene teavitamine, nitavad ka Silvi Tarangu Linkpingi likooli metsanustamise erialal tehtud lput tulemused. Lnemaa sajast ksitletud metsaomanikust 80% soovis end metsanduse alal tiendada; metsas hindasid nad ka muid vrtusi peale majanduslike (Tarang, 2000). ppimistahe nitab vastuvtualdist suhtumist eeldatavasti kehtib see ka prandkultuuri hoiu suhtes.



Lembitu Tarang, kultuurikoloogia magister

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet