Eesti Looduse fotov�istlus
4/2002



Artiklid
SADA AASTAT: muutused metsas ja meis

Mitmed meie metsade ja metsanduse arengutendentsid avalduvad selgesti kaugemas perspektiivis vaadatuna. Metsade pindala on aastakmnetega pidevalt suurenenud ja liigiline koosseis muutunud lehtpuude kasuks. Ent palju on muutunud ka metsanduslikud seisukohad, seda eriti viimastel kmnenditel. Kuidas saada kontrolli alla lemrased raied? Kui palju on meil eri aegadel olnud metsaplenguid? Kigi nende ksimuste le tasub mtiskleda sajandi perspektiivis.

Eesti metsade pindala pole kasvanud nii, nagu nitavad ametlikud andmed
pris raske on elda, mis on saja aastaga metsas ja metsaga muutunud. Me ei tea tpselt sedagi, kuidas on muutunud metsamaa pindala, sest kunagi kirja pandud arvud tuginevad eri seadustele ja erinevale metsa mistele, lhtutud on tolleaegsetest metsamaa mramise meetoditest ning metsaomanike ja kogu majanduse huvidest. Me ei saa kunagi teada, kui palju oli mingil ajahetkel seda, mida me praegu ksitame metsana ja peame thtsaks. Isegi sama aja kohta vime leida erisuguseid andmeid. Niteks enne Esimest maailmasda oli praegusel Eesti territooriumil Metsadepartemangu andmeil 748 794 ja katastri andmeil 898 289 hektarit metsa. Isegi tnapeval ei tea me oma metsade pindala: viimane ametlik maabilanss aastast 1993 annab 2 015 500 ha, Eesti Metsakorralduskeskuse 19992001. a. statistiline metsainventeerimine aga 2 250 700 ha; nende vahele jb veel mitmesuguseid muid arve (kaugseire andmed, satelliidipiltide alusel tehtud arvutused; Aastaraamat, 2002). Seega tuleb nustuda prof. Artur Nilsoni (2001) vitega, et Eesti metsade pindala metsa praeguse mratluse juures on ligi 2,2 mln. ha. Vga tpne arv ei olegi oluline, sest tal puudub praktiline vrtus: kui saaksime teada, et meil on metsa sada tuhat hektarit rohkem vi vhem, kui arvasime, ei mjuta see kuigivrd meie tegevust ega suhtumist metsasse. Kll aga on thtis arengusuund, ja see on vaieldamatu: saja aastaga on metsa palju juurde tulnud, selle pindala on vhemalt kahekordistunud metsa on praegu rohkem kui kogu meie kirjalikult fikseeritud ajaloo vltel on olnud. See on seda mrkimisvrsem, et rahvaarv on saja aastaga kolmandiku vrra kasvanud: elanike arv ja metsa pindala peaksid ju olema enam-vhem prdvrdelised. Tenoliselt on metsa sstnud ratsionaalsem pllupidamine, paremad taimesordid ja loomatud, spetsialiseerumine ja rahvusvaheline kaubandus. Mndagi on otstarbekam tuua mujalt, mitte kasvatada kohapeal.
Ent metsa pindala pole sajandi jooksul pidevalt suurenenud. Esialgu see ilmselt hoopis vhenes, eriti kui arvestada, et 1920. aastal alanud maareformi ajal liideti palju riigimetsa taludega ja enamasti raiuti ka maha. Nii teeniti raha ja loodeti saada ka pllumaad, kuid tavaliselt metsamaa selleks siiski ei klvanud. Kiire tus algas sajandi teisel poolel, kui sajad tuhanded hektarid seni talude kasutatud pllumajandusmaid osutusid uutes majandusoludes sobimatuteks. See tendents jtkub siiamaani; metsamaade pindala pole veel saavutanud oma lage. Vimalik, et see tuseb 2,5 miljoni hektarini (kui metsamaaks pidada ka 1997. ja 1998. a. projekti Corine Land Cover raames leminekualadeks klassifitseeritud maad, siis ongi 2,5 mln. ha kes!). Me vime kll rkida vajadusest kaitsta oma maastike traditsioonilist mosaiiksust ja pidada sellest lhtudes edasist metsastumist ebasoovitavaks, kuid majandusseadused ja vajadus maad ratsionaalselt kasutada on emotsioonidest tugevamad. Kui pllumajanduse roll ei suurene (mis Euroopa Liidule meldes nib vimatu), on paratamatu Eesti metsasuse kndimine juba lhema kmmekonna aasta jooksul 55%-ni ldpindalast ehk ligi 60%-ni maismaa pindalast.

Lehtmetsade osakaal on suurenenud, okasmetsade oma vhenenud
Riigimetsades moodustasid okasmetsad 1925.1927. aasta andmeil 70% ja lehtmetsad 30%, mis peaks olema iseloomulik kigile tollastele metsadele (riigile kuulus siis 80% metsadest; Eesti, 1928: 105). Okasmetsade osathtsus hakkas aga sajandi keskel vhenema: aastal 1975 moodustasid okaspuistud juba 64% ja aastal 2000 veel vaid 52%. Seda protsessi on aeglustanud ulatuslik metsakultuuride rajamine (viimase saja aastaga umbes 600 000 ha, neist 95% mnni- ja kuusekultuurid) ning okaspuude soodustamiseks tehtud valgustusraied (ksnes 20. sajandi teisel poolel 500 000 hektarit). Kuid olulisem on olnud asjaolu, et lehtpuudega metsastunud endised pllumajandusmaad on viidud le metsamaade hulka, st. metsamaa pindala on suurenenud. Kahekmne esimese sajandi alguse mets pole oma mullastiku poolest enam see, mis ta oli saja aasta eest: enam ei saa seada eesmrgiks suurt okaspuude osathtsust. Ent kas seda ongi vaja, kui pidada silmas puidukasutuse muutusi: varem ksnes sae- ja vineeripakuna vrtustatud kasepuit vi tikupakuna hinnatud haavapuit on kasutusel tselluloositstuses; lepapuidust (isegi halli lepa omast) valmistatakse saematerjali jne. Seetttu pole lehtmetsade osakaalu suurenemine nii traagiline, kui esialgu paistab. htlasi peame arvestama kliima vimalikku soojenemist, mis paratamatult soodustab pigem lehtmetsade levikut. Loodusliku tekkega sega- ja lehtmetsad taluvat paremini saastet, olevat tuule- ja tulekindlamad. Kuid just tormituuled ning plengud hvardavad meie metsi ha enam. Muidugi ei tohi sellega igustada otsust mitte rajada okaspuukultuure, sest okaspuudel on siiski kindel koht meie metsades, ehkki nende looduslik uuenemine toimub pris raskelt ja aeglaselt. Uute metsanduslike mttemallidega tuleb ldse olla ettevaatlik, nende abil ei vi igustada lohakust (puhastamata raielangid, suure hulga kuivanud ja mdaneva puidu jtmine metsa n.-. tagamaks bioloogilist mitmekesisust, isegi metsatulekahjude loid kustutamine jmt.).
ks mt tuleb aga kummutada, nimelt arvamus, et veel sada aastat tagasi mhasid Eestimaal vanad plislaaned. Ilmselt oli kusagil remaadel neidki, kuid ldpilt oli samasugune nagu praegu: 9% riigile kuulunud okasmetsadest olid 1925.1927. aastal saja-aastased ja vanemad ning 2000. a. samuti 9%. Lehtmetsadest olid 1925.1927. aastal 15% 50-aastased ja vanemad ning 2000. aastal 22%.

Suhtumine metsandusksimustesse on jrsult muutunud
Meie seisukohad metsandusksimustes on kogu aeg vhehaaval muutunud. Eriti silmatorkavad muutused on leidnud aset viimastel aastakmnetel. 1970. aastatel algas murrang metsakuivendustde vallas. Looduskaitse kaalutlustel veti kaitse alla 200 000 ha soid ja soometsi, sest misteti, et sood ja liigniisked metsad on nii mnigi kord vrtuslikumad kui kuivendatud metsad, mis on saadud suure hulga raisatud (st. merre juhitud) magevee hinnaga. See seisukoht on ha svenenud, judes kohati teise rmusse, seda eesktt magevee ha suureneva nappuse tttu kogu maailmas.
rmuslike roheliste silmis on metsakuivendajatest saanud peaaegu kurjategijad, nutakse kuivenduskraavide tisajamist, soode taastamist. 2002. aasta puane suvi oma metsaplengute ja kuivanud vhijgedega andis neile nudmistele hoogu. Aga juba varemgi oli selge, et rabasid kuivendada ja seal mineraalvetiste abil metsa kasvatada on majanduslikult rumal, liiati pleb mets seal niikuinii ra enne, kui tiskasvanuks saab. Kunagi liprogressiivseks peetud metsamaade vetamine on nd seadusega keelatud (vlja arvatud vhesed erandid), rkimata metsakahjurite keemilisest trjest, mis meil Eestis siiski kunagi vga suurt hoogu sisse ei saanud. Muidugi sltub suhtumine metsamaaparandusse ka hindaja elukohast. Tavaliselt on rohelisema mtteviisiga linnainimesed, kes sidavad aeg-ajalt maale metsade ilu ja looduslikku mitmekesisust nautima, et siis naasta pgatud muru ja lillepeenardega mbritsetud majadesse. Need, kes peavad elama ja ttama liigniisketes metsades, eelistavad kuivendust. Mitmekesised vaatevinklid on meie ajal iseenesestmistetavad ja paratamatud.
Tnapeval ei kujuta keegi enam ette sraseid progressiivseid meetodeid umbrohu trjeks nagu taimlapeenarde kastmine naftaga. Aga seda on soovitatud meil Eestiski. On ka selliseid vtteid, mille kahjulikkus on ilmne, aga mis siiski visalt edasi elavad. Niteks vib tuua intensiivsed harvendusraied vanemates okaspuistutes, eriti kuusikutes. Tormikahjustused suurenevad, juurdekasv ja kpse metsa hektaritagavara vheneb, aga raha tuleb ja tna.

Kasvavaid raiemahte peaksid piirama tpsemad ja rangemad seadused
Hoopis uued ja seejuures vanemale plvkonnale enamasti arusaamatud tuuled puhuvad uuendusraiete (varem nimetatud lppraieteks ja peakasutusraieteks) puhul. Siin on phimtteliselt kaks vimalust: kas jrgida palju plvkondi phaks peetud metsa pideva ja htlase kasutamise phimtet vi hljata see ja raiuda kiiresti ning kohe kik, mis raiuda klbab. Metsa pidev ja htlane kasutus thendab, et pika perioodi jooksul raiutakse igal aastal enam-vhem hesuguses koguses. See tagab mingi piirkonna varustatuse puiduga, kohaliku elanikkonna thive ja muudki head; on mtet investeerida puidutstusesse. Et seda saavutada, tehti isegi mndusi (need ei mjunud metsade tootlikkusele hsti): kui vaja, jeti osa raiekpseid metsi raiumata vi raiuti valmivaid puistuid. Veel 1993. a. metsaseadust tehes pdsime sellest phimttest kinni pidada, taipamata, et turumajanduses on see anakronism: tnapeval, mil puitu ei veeta metsast tarbijani enam hobustega, on igem raiuda ra kik, mida klbab kasutada ja mille raie ei ohusta loodust ega elukeskkonda. Kuna puidukasutuse vimalused ha laienevad (nii peenikest palki kui praegusajal pole meie saeveskid kunagi tdelnud), siis kasvavad ka raiemahud.
Olgu looduskaitsjate mtted kui tahes ilsad, siiski pole vimalik piirata raiemahtusid, vljastades lube vi kehtestades maksimaalselt lubatud raiemahtusid, sest metsaomanikke on juba le saja tuhande. On ainult ks vljaps: seadusega stestada raietingimused ja senisest thusamalt kontrollida nende nuete titmist. Kui seadusstted jvad nrgaks ega piira raieid piisavalt, siis peab neid karmistama. Tuleb suurendada raievanuseid ning harvendusraiejrgset minimaalset tiust, muuta viksemaks lankide pindala. Jrgmine metsaseadus arvatavasti teebki seda.
Rmu teeb see, et alates mdunud sajandi keskpaigast on Eestis kiiresti suurenenud nende metsade pindala, kus esmathtis ei ole puidu hankimine. 1948. aastal oli niisuguseid metsi 11%, 1968. aastal 22% ja 1988. aastal 33% kikidest metsadest. Sraste metsade olemasolu igustusel on meie metsandusloos tegelikult sgavad ajaloolised juured. Juba 18. sajandil siinmail kehtinud seadused on stestanud selliste metsade vajaduse. Viimased, 1993. ja 1999. aasta metsaseadused on selgelt ja julgelt tunnistanud, et metsa kasutamine keskkonna ja looduse kaitseks on samavrne muude metsa kasutusviisidega. Oma stabiilse hoidliku suhtumisega metsasse oleme Euroopas ja ehk kogu maailmas sna unikaalsed. Murelikuks teeb praegu asjaolu, et uue metsaseaduse eelnu arutluse kigus tahetakse isegi hoiu- ja kaitsemetsade miste seadusest vlja visata. See oleks suur tagasiminek metsaseaduse ideoloogias ja vaimus ning raskendaks nii meil endil kui ka muul maailmal meie metsanduse mistmist.

Metsaplengute ulatus on olnud lubamatult suur ka viimasel aastakmnel
Probleeme tekitavad metsatulekahjud ja nende avastamisel ning kustutamisel kujunenud uus harjumatu olukord. Vhem kui pooli metsi haaravates riigimetsades on silinud mingisugunegi tulekahjude avastamise struktuur, ehkki sellega tegeleb nd paar tuhat inimest vhem kui kmmekond aastat tagasi, kuid philiselt vikeomanike vahel killustatud erametsades pole sedagi. Varem polnud metsaplengud eriline probleem, sest meil olid metsavahid ja suvel ka ajutised tulevalvurid, arvukas maaelanikkond, tihe tulevalvetornide vrk, metsamajanditel oma tuletrjetehnika ja aastakmnetepikkused metsatulekahjude kustutamise kogemused. Tsi, tuli ette ksikuid halbu aastaid, mil mni suurpleng ei allunud kontrollile ning plengute kogupindala ja he tulekahju keskmine pindala oli suur. Ajavahemikul 19211939 ja 19512000 ples le tuhande hektari aastas ra neljateistkmnel korral, halvim oli 1933. aasta 4733 ha (keskmine plengu pindala 8,2 ha). Siin hakkab silma teatud reegliprasus. Kige halvem oli olukord esimese iseseisvusperioodi ajal, mille 19 aasta sisse jb kaheksa suurplengute aastat (ks iga kahe aasta kohta). Kige parem oli metsade tulevalve seis just palju manatud nukogude vimu ajal: 19481991 ehk 43 aasta jooksul kolm suurplengute aastat (ks 14 aasta kohta). Jrsult suurenes metsatulekahjude pindala prast Eesti taasiseseisvumist: aastail 19922000 olid kolmel aastal suured plengud (ks iga kolme aasta kohta). Eriti tuntuks sai Vihterpalu metskond, kus 1951. a. plenud 2000 hektarile lisandus 1992. a. 500 ja 1997. a. 700 ha. 1999. a. tehti metsatulekahjude kustutamine lesandeks maakondade psteametitele. Tagajrg: sel aastal ples 1103 ha metsa; keskmine plengu pindala 8,5 ha oli viimase 35 aasta suurim. Taasiseseisvumisele eelnenud 25 aastal (19661991) letas plengu keskmine pindala he hektari vaid viiel korral, sedagi napilt, ulatudes pooleteise hektarini ksnes 1991. leminekuaastal. Praktikutest metsamehed on vitnud, et esimestel aastatel psteametil lihtsalt polnud metsatulekahjude kustutamise oskusi, seetttu tegi tuli nad sageli sna nutuks. Edu olevat siiski mrgata.
Metsatulekahjusid tuleb vaadelda kahest aspektist: majanduslikust ja eetilisest. Ma ei tea, et keegi oleks kokku arvutanud kahjusid, mida on phjustanud metsaplengud ja nende kustutamine. Kahjusid pole lihtne selgitada, sest kuidas hinnata metsale kui kossteemile tekitatud kahju (mulla halvenemine, hukkunud loomad linnud, putukad jne.), keskkonna saastumisest tulenevat kahju vi isegi metsapiirkonna elanike pshilisi traumasid. Siit peaks selguma ka kulutuste piir, mida vib ja tasub teha metsaplengute rahoidmiseks; htlasi peaks see nitama, kuivrd igustatud oli niteks metsavahtide ametikohtade kaotamine.
Kuid on ka eetiline klg. Metsamehele on metsatulekahju midagi tiesti vastuvetamatut; metsa tulevalve nrgendamine phjendusega, et see lheb liiga kalliks, on tema jaoks vrreldav olukorraga, kui inimene jetakse pstmata liiga suurte kulude tttu. Hirib tnapevane jutt metsaplengute tohutust thtsusest metsakossteemi elus: et need on meilgi vajalikud kas vi mnni loodusliku uuenemise soodustajana; et plendikud on mitmete putukate jt. organismide ainukesed elupaigad: kui poleks plendikke, vivad need isegi kaduda jne. Siit tulenevat isegi vajadus lisaks niigi plenud kmnetele tuhandetele hektaritele plema pista veel mned metsaosad, et siis tpselt uurida, mis juhtub. Mulle on alati olnud vastumeelt teaduses kohati valitsev jesuiitlik phimte otstarve phitseb abinu: uurimist huvides vib tappa tiineid jahiulukeid ja neid lahata, korjata hvimisohus taimi vi kas vi metsa plema pista. nneks on need tendentsid koos vivisektsiooniga taandumas, kuid veel minu tudengiplves palgati meid laskma nahkhiiri (selleks anti isegi defitsiitset suitsuta pssirohtu jlgimaks sel paremini tulemusi) ja linde nende pesitsusperioodil.
Idee pletada metsi loodusliku mitmekesisuse suurendamiseks on meile toodud Euroopa maadest. Kuid sealsete metsade ajalooline taust ja ndne olukord on paljus Eesti omadest vga erinevad. Kas ikka tasub mujal maades tekkinud ja seal vib-olla end ka igustanud ideid otse ja muutumatul kujul rakendada?

Kirjandus:
Aastaraamat Mets 2001. Tartu.
Aastaraamat Mets 2002. Tartu.
Eesti pllumajandus. Statistiline album. 1928. Tallinn.
Nilson, A. 2001. Metsandus on tsirka-vrk. Eesti Mets, 1.



Ivar Etverk, EPM emeriitprofessor

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet