Eesti Looduse fotov�istlus
2/2006



artiklid
Eesti riigimets metsatpoloogia vaatekohast

Metsakorralduses on kasvukohatp kasutusel he puistut kirjeldava parameetrina. Artiklis on vaatluse all riigimetsade struktuur tnapeval ja muutused viimase paarikmne aasta jooksul metsakasvukohatpide ja tbirhmade kaupa.

METSA KASVUKOHTI SAAB KIRJELDADA MITMEL MOEL
Metsakorralduses on puistu kirjeldamisel suur thtsus metsakasvukohatbil: peale kitsalt kasvukoha headust kirjeldava boniteedi annab see lisainformatsiooni metsaosa mulla, vimaliku peapuuliigi, alusmetsa ja -taimestiku kohta. Selle teabe alusel tehakse otsus, millised majandusvtted sobivad konkreetsele metsaosale. Eestis koostas esimese tpoloogia Vene metsateadlase Gennadi Morozovi eeskujul Eduard Schabak 1922. aastal. Phjaliku levaate metsatpoloogia arengust on andnud Viktor Masing (1998). Eelmise sajandi seitsmekmnendateni aastateni Eestis kasutusel olnud erisugused kasvukohatpide klassifikatsioonid phinesid suhteliselt subjektiivsel hinnangul, alles Erich Lhmuse kandidaadivitekiri andis kvantitatiivse seletuse eri kasvukohatpide omavahelise paiknemise kohta. Ta visualiseeris oma t tulemused ordinatsiooniskeemina, mille horisontaaltelg kirjeldab mulla happesuse ja vertikaaltelg phjavee taseme muutust.

Lhmuse ordinatsiooniskeemi jrgi saab metsi klassifitseerida vajadust mda: erineva ldistusastmega. Kasvukohatpi ldistades jutakse tbirhma tasandile, tpsemat jaotust vimaldab alltpide kasutamine, st. iga kasvukoha tp kuulub koos oma piirinaabritega alltpi (joonisel katkendjoonega). Lisades kasvukohatbile peapuuliigi nimetuse, saame metsatbi (nt. sinilillekuusik). Kesolevas artiklis on kasutatud kombineeritult kiki tasandeid. Lhteandmetena on kasutatud RMK hallatava metsamaa takseerandmeid. Andmed metsamaa osakaalu kohta kasvukohatpide kaupa 1984. aasta seisuga prinevad raamatust Eesti metsakasvukoha tbid (Lhmus, 1984). ENAMUSPUULIIKIDE OSAKAAL ON NEILE SOBIVATES KASVUKOHTADES SUURENENUD Vrreldes riigimetsade kuuluvust kasvukohatpidesse viimase paari aastakmne vltel, selgub, et mrkimisvrselt on suurenenud kdusoo, angervaksa ja naadi kasvukohatbi osathtsus, eesktt niiskete kasvukohtade: karusambla ja osja kasvukohatbi ning lodu ja madalsoo arvelt. Vhenenud on kanarbiku ja jnesekapsa kasvukohatbi osakaal. Andmetesse tuleb suhtuda teatud ettevaatusega: tegu on laustakseerimise andmetega, mis vivad olla kuni kmme aastat vanad (riigimetsade revisjoniperiood enne pidevale metsakorraldusele leminekut). Samuti tuleb arvestada omandireformi mju. Kuivendamise mju nitab le viieprotsendine kdusoometsade osakaalu kasv, mille on tinginud kuivendamist vajavate kasvukohatpide osathtsuse vhenemine. Kuivendamist mittevajavate kasvukohatpide puhul pole kokkuvttes mrkimisvrset muutust. Vrdlesime oma ts peamiste metsatpide osakaalu muutust kasvukohatpides Erich Lhmuse (1984) andmeil ja RMK takseerandmete 2004. aasta seisuga. Peamiste metsamajanduslikku thtsust omavate puuliikide kaupa on toimunud jrgmised muutused (andmete suhtelist tpsust arvestades on hoidutud numbrilistest vrtustest ja kirjeldatud tendentse). Mnnikute pindala osathtsus on suurenenud mustika, pohla, jnesekapsa ja siirdesoo kasvukohatbis. Kahanenud on ka sooviku- ja rabastuvate metsade, samuti madalsoo kasvukohatbi mnnikud. Enamuspuuliigina hlmab mnd le poole pindalast nmme-, loo-, rabastuvates, palu- ja samblasoo metsades. htlasi on suurenenud mnni summaarne osakaal puistute pindalast. Kuusikute osathtsus on mneti suurenenud tarna, osja, naadi ja karusambla kasvukohatbis, samuti loometsades, seevastu kahanenud laane- ja palumetsades, samuti angervaksa kasvukohatbis. ldiselt on kuusikute osakaal tunduvalt vhenenud. Kaasikute osakaal on veidi suurenenud madalsoo-, sinika- ja sinilille kasvukohatbis, kahanenud aga mustika, naadi, lodu, jnesekapsa, siirdesoo, angervaksa, kastikuloo ja osja kasvukohatbis. le poole kasvukohatbi pindalast hlmavad kaasikud rohusoo- ja salumetsades. Kask enamuspuuliigina on summaarselt vhenenud. Haavikud kasvavad valdavalt naadi kasvukohatbis, mrkimisvrseid muutusi haavikute osakaalus pole olnud. Sanglepikute osathtsus on suurenenud lodu- ja snajala kasvukohatbis, mujal pole mrgatud thelepanuvrseid muutusi. Seega on meie peamiste metsapuude metsatpide osakaal suurenenud neile looduslikult sobivate kasvukohtade laienemise teel. Murettekitav on kuusikute osathtsuse vhenemine valdavalt talle omaste laane- ja palumetsade arvelt. MILLISED ON HEAD PALGIMETSAD? KUST TULEB KTTEPUU? Uuriti ka kasvukohatpide jaotust arenguklasside kaupa. Arenguklassi all on siin mistetud puistu vanust kirjeldavat tunnust, mida kasutatakse metsakorralduses. Arvesse veti tulundusmetsade andmed ligi 377 000 hektari kohta. Et saada parem levaade, esitati tulemus tbirhmade kaupa. Selgus, et htlaseima jaotusega on salumetsad, seal on ka kpsete puistute osakaal suurim. Silmatorkavalt suur on latiealiste nmmemetsade osathtsus, teistest tbirhmadest tunduvalt suurem osakaal on keskealistel samblasoo- ja palumetsadel. Et selgitada tarbe- ja kttepuidu saagist eri metsatpides, kasutati RMK 2005. esimese poolaasta metsamaterjali mgiaktide koondandmeid. Andmestik prines kpsusvanuse saavutanud puistute lageraielankidelt. Analsist jid vlja vahelaod, mille kive oli alla 100 tm ja kus materjal prines mitmest eri metsatbist. Kokku kasutati ligi 500 vahelao andmeid ligi 200 000 tm metsamaterjali mgi kohta. Kmned mgiartiklid koondati selguse huvides kolme rhma: ktte- ja paberipuit ning tarbematerjal (palgid); samal eesmrgil jaotati kasvukohatbid tbirhmadesse. Krgema turuhinnaga (tarbe-)sortimente saadakse laane-, kdusoo- ja palumetsadest. Puuliigiti annab enim palki mnd, eesktt palumetsades. Kttepuu osathtsus on suurem, kuna palu- ja laanemetsades levib kuuskedel sageli juuremdanik; soovikuhaavikus on aga ilmselt leliia tarbepuiduks mittekasutatavaid kaaspuuliike (hall lepp ja sanglepp). Kaasikute saagises on palgi osakaal paberipuidust suurem ainult laanemetsades. KIGE ROHKEM ON PALUMETSI 2004. aastal ilmunud Eesti metsakasvukohatpide kordustrki tarvis tellis EPM metsanduslik uurimisinstituut metsakaitse ja -uuenduskeskuselt kokkuvtted kasvukohatpide pindalalise jaotuse kohta riigimetskondades. Saadud andmete phjal uuendati metsakasvukohatpide levikukaardid (Lhmus, 2004). Katseliselt koondati metskondade andmed regioonidesse ja esitati ordinatsiooniskeemil tbirhmade osakaal kogu Eesti riigimetsades ning viies regioonis. Kogu riigimetsade kohta tehtud jooniselt nhtub palumetsade suur osathtsus, teistest enam on ka laane- ja soovikumetsi. Loode-regiooni metsades domineerivad soovikumetsad, keskmisest rohkem on ka loometsi. Kui Kirde-regioonis on tbirhmade omavaheline osakaal sarnane kogu Eesti riigimetsade omaga, siis Kagu-regioonis on selgelt lekaalus palu- ja laanemetsad. Edelaregioonis on valdavad soovikumetsad. Saarte regiooni metsi kirjeldaval joonisel on selgelt eristunud palumetsad, htlasi selgub kuivade metsade suurem osathtsus. Seega: riigimetsa ksitlemine metsatpoloogia vaatekohast annab analsi tarbeks sna mitmesuguseid ja huvitavaid vimalusi. Kirjandus Etverk, I. 2000. Metsatpoloogia Eesti metsanduse praktikas. Eesti metsad ja metsandus aastatuhande vahetusel. Tartu: 4151. Lhmus, E. 1984. Eesti metsakasvukohatbid. Tallinn. Lhmus, E. 2004. Eesti metsakasvukohatbid. Teine, tiendatud trkk. Tartu. Masing, V. 1998. Metsatpoloogia areng Eestis. Teaduse ajaloo leheklgi Eestist. Tallinn: 101120.



Jrgen Kusmin, Kalev Jgiste

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet