Eesti Looduse fotov�istlus
2/2006



artiklid
Metsageneetilisi ressursse kaitstakse nii Eestis kui ka Euroopas

Hre, kuid rmiselt liigirohke mets Kreeta saarel Vahemeres.
Metsaselektsiooni printsiipe on Eestis teadlikult rakendatud ligi kaks sajandit. Tnapeval arendatakse seda valdkonda leeuroopalises koosts.

ESIMEST KORDA KIRJUTATI METSASELEKTSIOONI PRINTSIIPIDEST LE KAHE SAJANDI TAGASI
Metsade geenifondi kaitsmine ja kahjustamine on niisama vanad kui inimese sihiprane metsade kasutamine isiklikuks ja tstuslikuks tarbeks. Juba ammustel aegadel, kui polnud metsade majandamist reguleerivaid eeskirju, raiuti metsadest vlja peamiselt hea fenotbi ehk vlimusega puud. Asjaolu, et alles jid halvema kvaliteediga puud, tingis puistute geneetilise struktuuri halvenemise.

Esimesi vihjeid selektsiooniprintsiipide rakendamise kohta metsanduses ilmus kirjanduses juba 18. sajandil. Eestis koostas Balthasar von Campenhausen 1782. aastal juhendi, kus pstitas praeguseni kehtiva nude, et okaspuude seemnepuud peavad olema tuulekindlad, sirged ja tagama hea juurdekasvu. Samast perioodist prinevad ka esimesed teated metsakultiveerimise kohta, kusjuures kasutati kohaliku pritoluga seemet. 19. sajandil intensiivistus metsade uuendamine nii riigi- kui ka erametsades. Viimastes kasutati sajandi teisel poolel ulatuslikult Saksamaalt imporditud seemet, millest kasvanud puud jtsid arvatavasti jlje ka meie looduslikku geenifondi. Tol ajal seemnemajanduses tehtud vigade valguses hakati mistma meie metsade geenifondi thtsust. Seda ajajrku vibki pidada teadliku metsaselektsiooni ja geneetiliste ressursside kaitse alguseks. 20. sajandil kasutati Eestis metsade uuendamiseks valdavalt kohalikust seemnest kasvatatud istutusmaterjali, kuid eri kmnenditel toodi seemet ka Ltist, Leedust, Soomest ja Loode-Venemaalt. Praegustest metsaselektsiooni vtetest, mille siht on silitada geneetilisi varusid, veti Eestis 1959. aastal esimest korda tarvitusele plusspuude valik ja paljundamine vegetatiivsel teel, 1963. aastal hakati rajama seemlaid. Peale seemlate ja klooniarhiivide on thus viis geenireservimetsade eraldamine. Nii nagu arenenud metsamajandusega riikides, misteti geneetiliste ressursside kaitse vajadust ka kunagises NSV Liidus. Ttati vlja valikukriteeriumid ja leiti sobivad puistud. Seejrel eraldati toonases Eesti NSV-s 1985. aastal metsamajanduse ja looduskaitse ministri kskkirjaga 3540 hektarit metsi geenireservaatideks. Tulenevalt hiskonnakorra muutusest ja asjaolust, et 80% reservaatidest on RMK metskondade territooriumil, on need de facto olemasolevad metsad de jure RMK peadirektori kskkirjadega veel kord nimetatud geenireservimetsadeks ja samade dokumentide alusel on kinnitatud ka nende metsade majandamise kord. Geneetilistele ressurssidele pratakse ha rohkem thelepanu, nii teaduses, praktikas kui ka poliitikas. Selle hea nide on ka lhtuvalt seni kehtivast Eesti metsanduse arengukavast geenireservimetsa miste ja majandamise eeskirjade vtmine metsaseaduse eelnusse; seadus ootab Riigikogult kinnitamist. LEEUROOPALIST TD KOORDINEERIB EUROOPA METSAGENEETILISTE RESSURSSIDE PROGRAMM Eesti metsanduses on aina rohkem jrgitud rahvusvahelistes sstvat metsamajandust ja bioloogilist mitmekesisust ksitlevates resolutsioonides ning deklaratsioonides toodud phimtteid. Esimene vastavasisuline konverents oli 1992. aastal Rio de Janeiros peetud RO keskkonna- ja arengukonverents, kus lepiti kokku phiprintsiipides, millest paljusid maailmas ka rakendatakse. Rio de Janeiro konverents andis tuke mitmele regionaalsele jtkutegevusele. Euroopas on neist ks thtsamaid Pan-Euroopa metsade kaitse protsess, mille nelja konverentsi (Strasbourg 1990, Helsingi 1993, Lissabon 1998, Viin 2003) resolutsioonid on aluseks protsessiga liitunud riikide metsanduse suunamisel. Kuna bioloogiline mitmekesisus ja sstev metsamajandus koosnevad paljudest aspektidest, siis on eri teemade ksitlemiseks loodud mitmesuguseid vrgustikke, programme ja trhmi. Eeltoodud resolutsioonid ksitlevad bioloogilise mitmekesisuse he osana ka metsageneetilisi ressursse, mille kaitse ja sstva kasutamise temaatikaga tegelemiseks loodi 1994. aastal Rahvusvahelise Taimegeneetiliste Ressursside Instituudi juurde Euroopa Metsageneetiliste Ressursside Programm (EUFORGEN). Eesmrk oli viia ellu 1990. aasta Strasbourgi resolutsioon S2 (Metsa geneetiliste ressursside kaitse). EUFORGEN-i tegevus on jaotatud viieaastasteks faasideks, praegu on jutud kolmanda faasini, mille tegevus phineb Viini neljandal (V4) ja viiendal (V5) resolutsioonil: Euroopa metsade bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja selle rikastamine ning kliimamuutused ja sstev metsamajandus Euroopas (2003. aastal allkirjastas need ka Eesti keskkonnaminister). Resolutsioonidest lhtuvalt on EUFORGEN seadnud oma kolmanda ttskli jaoks jrgmised peamised eesmrgid: edendada praktikas geneetiliste ressursside hoidu ja sobivat geneetiliste ressursside kasutamist sstva metsamajanduse he osana; hlbustada Euroopa metsades geneetilise mitmekesisuse hoidmise meetodite arengut; kokku koguda ja levitada usaldusvrset informatsiooni metsageneetiliste ressursside kohta Euroopas. EUFORGEN teeb tihedat koostd Euroopa Metsainstituudi (EFI), Toidu ja Pllumajanduse Organisatsiooni (FAO) ning Rahvusvahelise Metsanduslike Uurimisorganisatsioonide Liiduga (IUFRO). EUROOPA VRGUSTIKUS ON PUULIIGID JAOTATUD KOLMEKS: OKASPUUD, HAJALI- JA PUHTPUISTUTENA KASVAVAD LEHTPUUD Praegu on EUFORGEN-il kolm eri puuliikide rhmadele suunatud vrgustikku: okaspuud (Conifers), hajali (Scattered) ja ulatuslike puhtpuistutena kasvavad (Stand-forming) lehtpuud (broadleaves). Lehtpuuvrgustike selline jaotus on Eesti metsade liigilist koosseisu arvestades tavapratu, kuna puhtpuistutena kasvavate lehtpuude vrgustiku raames tegeldakse tamme-, pgi- ja kaseliikidega, hajali kasvavate lehtpuude vrgustiku alla kivad aga saare-, prna-, lepa-, jalaka-, papli-, vahtra-, unapuu ja pirniliigid. Eelmisel aastal loodi veel uus metsamajanduse vrgustik (Forest Management Network), mille phisiht on hoida geneetilisi varusid ja edendada sstvat metsamajandust. Kui viimastel aastatel ji Eesti osalemine EUFORGEN-i ts veidi tagaplaanile, siis ndseks on nimetatud esindajad igasse vrgustikku ja organisatsiooni ts osaletakse aktiivselt. Praegu kib EUFORGEN-i vrgustikes diskussioon teemal, milline on geneetilise kaitse hik. Kuna kikidele liikidele ei saa kehtestada hesuguseid normatiive, siis on niteks okaspuude vrgustikus vlja pakutud jaotus, mille jrgi peaks kehtestatama vastavad hikud laia levikuga (nt. mnd), hajali kasvavatele (nt. kadakas) ja haruldastele vi ohustatud (nt. jugapuu) liikidele. EUFORGEN-i lesannete hulka kuulub ka selgitust, mis on geneetilised ressursid, kuidas neid kaitsta ja miks on geneetiline mitmekesisus thtis. EUFORGEN annab vlja eri puuliike ksitlevaid geneetilise kaitse ja kasutuse tehnilisi juhendeid, mis hlmavad antud liigi bioloogiat ja koloogiat, teadmisi liigi geneetika kohta, levaadet geneetilise mitmekesisuse ohtudest ja juhtnre geenifondi kaitse ning kasutuse kohta. Juhised phinevad selle liigi kohta kogutud teadmistel ja metsa geneetiliste ressursside kaitse laialdaselt aktsepteeritud meetoditel. Eestis kasvavatest liikidest on sellised juhendid koostatud hariliku mnni, hariliku kuuse, hariliku prna, hariliku saare, hariliku tamme, metsunapuu, knnapuu ja sanglepa kohta. Praegu koostavad lehtpuuvrgustiku (Stand-forming broadleaves) Eesti ja Soome esindajad juhendeid aru- ja sookase kohta. EESTIS ON KIGE ROHKEM TEGELDUD MNNI, KUUSE JA ARUKASE GENEETILISTE RESSURSSIDE KAITSEGA Eestis on nii majanduslikus kui ka koloogilises mttes kige vrtuslikumad puuliigid harilik mnd, harilik kuusk ja arukask. Seetttu ongi thtsustatud eesktt nende liikide geneetiliste ressursside kaitset. Rakendatakse nii metsamajandamise viise (nt. looduslikule uuendusele kaasaaitamine, seemnepuude jtmine) kui ka metsaselektsiooni meetodeid: geenireservimetsade eraldamine, plusspuude valimine, samuti jrglaskatsete, klooniarhiivide ja seemlate rajamine. Metsaseemnemajanduse arengukava jrgi on Eestis 373 mnni- ja 75 kuuse plusspuud, millele lisanduvad seemlates esindatud hvinud plusspuude jrglased, vastavalt 214 ja 136 puud. Mnniseemlaid on meil kokku 168,3 hektarit ja kuuseseemlaid 33,6 hektarit ning antud liikide enamusega geenireservaate vastavalt 1660 ja 1147 hektarit. Kuna veel mnikmmend aastat tagasi ei peetud arukaske nii vrtuslikuks puuliigiks kui praegu, on sellele liigile selektsiooni mttes vhem thelepanu pratud. 1985. aastal eraldati kll 417 hektarit kaasikuid geenireservaadiks ja valiti ka plusspuid, kuid esimene kaseseemla rajati alles aastal 2003. Praeguseks on suurenenud ka kase plusspuude hulk: viimase nelja aasta jooksul 78-lt 117 puuni. Eestis laialdasemalt levinud vrislehtpuud (harilik vaher, harilik tamm, harilik saar, harilik prn ja harilik jalakas) kasvavad enamasti salumetsades, mille pindala on aegade jooksul vhenenud, kuna inimene on need alade hea mullaviljakuse tttu muutnud pllumaaks. Tingituna salumetsade vhesusest ja liigirikkusest on paljud neist arvatud hoiumetsade hulka. Samas ei tuleks ksitada vrislehtpuu enamusega hoiumetsi puutumatute reservaatidena, vaid tagada nende samaliigiline uuenemine, mille parim viis on enamasti varjutaluva kuuse jrelkasvu vljaraiumine. Vrislehtpuuliikidest on seni vlja valitud 21 tamme, 12 saare, 49 jalaka, 43 vahtra ja 14 knnapuu plusspuud. Eesti kige haruldasem vrislehtpuu on knnapuu. Parim moodus tema populatsiooni hoida oleks looduslikule uuenemisele kaasaaitamine, oluline on ka jrglaskatsete rajamine. Majandusmetsades on vrislehtpuude silimine enamasti tagatud, kui nad jetakse kasvama raielankidele need on suurusest ja eri huvirhmade terminoloogiast lhtudes kas seemnepuud, ksikpuud, jrelkasv vi silikpuud. ha perspektiivsemaks peetava sanglepa parimate puude potentsiaali silitamiseks on rajatud Tartu puukooli territooriumile antud liigi seemla pindalaga 0,35 hektarit, tunduvalt on suurenenud ka plusspuude arv, ulatudes praegu 73 isendini. Seni on metsaselektsioonis vhe tegeldud he Eesti kiiremakasvulisema puuga hariliku haavaga, mida on kaua aega peetud metsaumbrohuks. Viimastel aastatel on aga nudlus haavapuidu jrele hppeliselt kasvanud. Tnavu on haavapuidust saanud veelgi vrtuslikum toormaterjal, kuna 2006. aasta teisel poolel alustab Kundas td tselluloosivabrik, mis planeerib aastas kasutada ligi 400 000 tihumeetrit Eestist prinevat toorainet. Selline kogus hlmab ligi poole meie haavikute aastasest juurdekasvust. Seetttu peab peale kiirekasvuliste hbriid- ja triploidse haava kasvatamise ja uurimise prama thelepanu ka meie loodusliku haavapopulatsiooni parimate puistute hoiule. Majanduslikult mitteoluliste laialt levinud puuliikide (nt. remmelgad, harilik pihlakas ja harilik toomingas) geneetiliste ressursside kaitse ja uurimine ei ole meil luubi all, kuna majanduslikus mttes ei ole nende fenotbil thtsust ja seni pole meil hegi tinglikult sellesse kategooriasse kuuluva puuliigi populatsioon oluliselt vhenenud. Haruldaste puuliikide geneetiliste varude silitamise parim meetod on puuliigi kigi isendite kaitse. Parim meetod ohustatud liike hoida on luua tingimused nende uuenemiseks, liharuldaste liikide puhul vib kasutada ka ex situ meetodit kasvatada jrglasi looduses kasvanud isendilt korjatud seemnest. MEIL EI TASU LHTUDA VAHEMERE MAADE MALLIDEST Andmaks hinnangut nii meie metsa geneetilistele ressurssidele kui ka nende kaitsele on sobivaim moodus vrdlus riikidega, kus on lhtutud samadest rahvusvahelistest kokkulepetest. Samas on nende lepingute koostamisel olnud suur mju riikidel, kus on lhtuvalt geograafilisest asukohast sootuks teistsugused kliimaolud ja seega ka bioloogiline mitmekesisus mitu korda suurem kui meil ja konkreetsete liikide kaitseks on vaja rohkem td teha. Seega, kui tegelda meil bioloogilise mitmekesisuse kaitsega samade kriteeriumide jrgi kui Vahemere maades, kus 1,5% kogu maailma maismaa pindalast on levinud 10% kogu planeedil kasvavatest taimeliikidest, vime kikehaaravas kaitsetegevuses liiale minna. Vrreldes meie geneetiliste ressursside kaitset ja olukorda lhinaabritega, ei ole phjust leliia muretseda. Lhtudes nii kaitstavate alade arvust kui ka metsaseadusega metsade majandajatele kehtestatud eeskirjadest, vib vita, et metsa geneetiliste varude kaitse seisukohalt on meil kaitstavaid alasid piisavalt. Suuremat thelepanu peaks prama neid alasid ksitlevale uurimistle selgitamaks kaitse thusust ning vajalikkust. Nii bioloogilise mitmekesisuse kui ka metsa geneetiliste ressursside kaitse peamine siht on mitte vahele segada evolutsiooniprotsessi, eelkige liikidele kige soodsamates kasvuoludes. Kokkuvtteks: geneetiliste ressursside kaitse eesmrk ei ole kehtestada metsamajandajale jrjekordseid raiepiiranguid vi luua uusi, majandamisest vlja jetavaid kaitsealasid. Peamine on kasutada metsa uuendamisel geneetiliselt vrtuslikku seemet, mis prineks antud piirkonnas kasvavatelt parimate omadustega puudelt ja seelbi silitada evolutsiooni kigus tekkinud geneetilist potentsiaali ka tulevastele plvedele.



Tiit Maaten -Eesti maalikooli vanemlaborant,Malle Kurm-Eesti maalikooli vanemteadur

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet