Eesti Looduse fotov�istlus
2/2005



Artiklid
raskiliiraskirste vib vtta rohkem metsa kui torm

Kigi suurtormide jrel on Eesti metsi tabanud raskirste. Selle ulatus oleneb nii loodusest kui ka inimesest. Kui phjalikult peaks tormimurdu metsadest koristama, et vltida ulatuslikku raskirstet ning samas tagada loodusliku mitmekesisuse silimine?


RASKIRSTE KIKU AITAVAD ENNUSTADA VARASEMAD KOGEMUSED
Ulatuslikud tormikahjustused metsades on taas tstatanud ksimuse vimalikest raskirstetest (vt. ka EM 2002, nr. 1). Radikaalsed looduskaitse-entusiastid ei jta rhutamata tormi kui loodusliku hiringuteguri positiivset rolli lamapuidu tekitaja ning bioloogilise mitmekesisuse suurendajana. Metsaomanik on aga segaduses: kas koristada tormi heidetud ja murtud puud metsast vi mitte? Ksimus on nii majanduslik kui ka koloogiline. helt poolt on ka tormi kahjustatud puit hinnaline vara. Mida kiiremini see les ttatakse, metsast eemaldatakse ja saekaatrisse toimetatakse, seda vhem kaotab ta oma vrtusest. Teiselt poolt peab metsaomanik mtlema seni kasvava metsa silitamisele: kuivrd suur on oht, et tormist kahjustatud puudel hulgi sigivad putukad, eelkige mned raskid, rndavad kasvavaid puid ning hukutavad needki, suurendades sellega juba niigi olulist kahju? Ent htlasi tahab loodushoidlik metsaomanik, et tema mets psiks liigirikkana ja mitmekesisena, pakkudes elupaiku paljudele elusolendeile nii tavalistele kui ka haruldastele ja kaitsealustele liikidele, sealhulgas neile, kelle ainukene elupaik on kdunev puit.

Nii nagu ilmaennustajad otsivad tihti
analoogiaid mineviku ilmaandmetest,
vtame meiegi neile ksimustele vastust
otsides vaatluse alla mineviku tormikahjustused
ja metsakaitse olukorra
meil ja mujalgi. Tormid on nii meie kui
ka teiste maade metsi tabanud korduvalt
ning paljudel juhtudel on talletatud
nii metsameeste thelepanekuid kui ka
tehtud asjakohaseid teaduslikke uurimistid.
MILLISED RASKILIIGID RNDAVAD?
Maailmas on kirjeldatud ligi 7000 liiki
rasklasi. Eestist on leitud 68 raskiliiraskirsteki, neist mningaid on tabatud kll vaid
ks-kaks korda. Kik meie raskid on
seotud puittaimedega. Mned neist elavad
ainult kasvavates puudes (niteks
hiidrask), enamik aga nrgestatud, surnud
vi langetatud puudes vi puitmaterjalis
(tved, oksad, raiejtmed jm).
Kmmekonnal raskiliigil on metsamajanduslik
thtsus ning suure arvukuse
ja tekitatava olulise majanduskahju korral
vib neid nimetada metsakahjureiks
(Voolma, 1997, 2002; Voolma, unap,
2000). Metsanduslikult on olulisemad
okaspuudel leiduvad liigid: kuuse-koorerask
(Ips typographus), harkkidane
koorerask (Ips duplicatus) ja harilik
vrarask (Pityogenes chalcographus)
kuusel ning suur-ssirask (Tomicus
piniperda) ja vike-ssirask (Tomicus
minor) mnnil. Sobivaim sigimispaik
on neile toored tormiheite ja -murru
puud.
Tnavuses jaanuaritormis on kige
enam saanud kannatada kuusikud.
Valdav oli tormiheide. Klmumata
pehme pinnase tttu rebis tuul pinnalhedase
juurekavaga ja suhteliselt suure,
tuult pdva vraga kuused kogu juurestiku
ja seda mbritseva mullamttaga
maast lahti ning paiskas pikali.
Sellised lamavad kuusetved asustab
kevadel eelkige meie kige arvukam ja
ohtlikum raskiliik kuuse-koorerask.
Just kuuse-kooreraskit peetakse silmas,
kui rgitakse raskikahjustustest,
-rstest vi -ohust kuusikutes. Kui
kuuse-kooreraskite arvukus on suur,
suudavad nad rnnata ka kasvavaid
elujulisi puid. Nii lamavate kui ka pstiseisvate
kuuse-kooreraski asustatud
kuuskede ladvaosa ja oksi asustab harilik
vrarask. Kuuse-kooreraski lendlus
ja puude asustamine algab kevadel,
olenevalt ilmastikust, aprilli lpus vi
maikuu esimesel dekaadil, vrarask
ilmub veidi hiljem.
Tormikahjustatud mnnitvede
alumist paksukorbalist tveosa asustab
suur-ssirask, ladvapoolset hukese
koorega tveosa vike-ssirask.
Nende lendlus algab tavaliselt juba
aprillis, veidi varem kui kuuse-kooreraskil.
Mnni oksi asustavatest raskitest
on tavalisim neljakidane vrarask
(Pityogenes quadridens).
Erinevalt kuuse-kooreraskist ei suuda
ssiraskid elujulist puud esimesel
katsel hukutada, kuid okkakahjuritest
ja seenhaigustest nrgestatud puudega
tulevad nad kiiresti toime. Ssiraskite
noormardikate kpsussm toimub tervete
mndide vras, kus mardikad nrivad
kike vrsete ssis, mistttu vrsed
murduvad tuulega ja varisevad. Sellise
vra hrenemise tttu vib puude juurdekasv
vheneda kuni 45%. Kui metsas
on aastate vltel ssiraskeile sobivaid
sigimispaiku (tormikahjustatud puid,
vrsket metsamaterjali) piisavalt, langevad
lpuks nende ohvriks ka esialgu
vastupanu osutanud kasvavad puud.
Selgelt ilmneb ssiraskite rste tormikahjustuste
ja metsaplengute jrel,
samuti metsamaterjali laoplatside naabruses
asuvais mnnikuis.
RASKID SIIRDUVAD LAMAPUUDELT KASVAVATELE
PUUDELE
Lamavad tormiheite ja tormimurru
puud, kui nad raskite lendluse ajal
veel metsas on, raskite eest ei pse.
Pris kindlasti asustatakse need juba
esimesel tormijrgsel kevadel. Selle
kohta, milliseks kujuneb seisvate, vibolla
ka tormist mnevrra nrgestatud
puude ning tormist kahjustamata tervete
puude saatus, on eelnevate tormikahjustuste
kogemustest erinevaid niteid.
Tormile jrgnevad raskirsted vivad
kesta aastaid ja letada tormikahjustuse
mahu mitu korda, kuid neid ei
pruugi ldse tekkidagi. Kik oleneb
raskite arvukusest ja sigimistingimustest,
puistu seisundist ja seda mjutavatest
lisateguritest Niteks mngivad
siin oma osa lisanduv tormikahjustus,
metsapleng vi okkakahjurite rste.
Suuresti mjutab olukorda ilmastik,
aga ka inimtegevus (kui palju jutakse
langenud metsa koristada).
Esimesel tormijrgsel suvel asustavad
raskid enamasti ksnes tormist
kahjustatud lamavaid puid. Juhul kui
tormikahjustus on jnud koristamata,
on raskitel vga soodsad sigimistingimused.
Toitu on klluses ning
nende arvukus suureneb mrgatavalt.
Jrgneval kevadel vana tormikahjustuse
puud neile sigimiseks tavaliselt
ei klba ning nad rndavad kasvavaid
puid. Kuuse-koorerask suudab suure
arvukuse korral jagu saada ka tervetest,
ties elujus puudest. Arvukas jrglaskond
rndab uusi kasvavaid kuuski ka
jrgnevatel aastatel, kuni jagub sobivaid
toidupuid. Ssiraskid tavaliselt ei
suuda elujulisi kasvavaid mnnipuid
asustada, sest nende sigimiseks on vajalik
lisatoidubaas: vrske tormimurd,
toores metsamaterjal vi metsaplengust,
seenhaigustest vi okkakahjuritest
nrgestatud puud.
Vga suurt rolli tormijrgsete raskikahjustuste
tekkel mngib ilmastik.
Lhimineviku suurimad tormid tabasid
Euroopa metsi 1990. ja 1999. aastal.
1990. aasta jaanuaris-veebruaris laastas
mitu ksteisele jrgnenud tugevat
tormi (Wiebke, Vivian) Kesk-Euroopa
riike: tormikahjustused metsades letasid
100 mln. m3, sh. Saksamaal 60 mln.
m3 ja oma suuruselt Eestiga vrreldavas
veitsis 12 mln. m3 (Brundl, Rickli,2002). 1999. aasta julutormid nimega
Lothar ja Martin murdsid peamiselt
Lne-Euroopas le 190 mln. m3 metsa,
sellest 140 mln. m3 Prantsusmaal (Flot,
2001). Nagu alati, jrgnes ka neile
tormikahjustustele raskite hulgisigimine
kahjustatud puudel, kuid selle kik
ja mju kasvavale metsale oli sootuks
erinev. 1990. aasta tormile jrgnenud
kuuse-kooreraski rste kestis niteks
veitsi metsades kaheksa aastat
(Wermelinger et al.,1999; Meier et al.,
2003). raskite arvukus saavutas maksimumi
juba teisel aastal prast tormi,
kuid tormieelsele tasemele langes tagasi
alles 1998. aastaks. Seevastu 1999.
aasta tormidele ulatuslikku raskirstet
ei jrgnenud, kuigi eeldused olid
olemas: suur kogus tormikahjustatud
puitu metsas (Flot, 2001). raskite
hulgisigimist takistas 2000. aasta jahe
ja vihmane ilm.
KAS TORMIKAHJUSTUS KORISTADA VI MITTE?
Ilmastikku ja selle kaudu raskite sigimist
mjutada pole inimese vimuses.
Kuid teine raskite hulgisigimise oluline
tegur toidubaasi ja sigimispaikade
olemasolu, s.o. tormist kahjustatud
mets ja mahalangenud puud oleneb
suuresti inimese tegevusest vi tegematajtmisest.
On pris selge, et mida
rohkem on metsas raskeile sobivaid
sigimispaiku, seda kiiremini suurene
oluline tegur (soodsate ilmastikuolude
puhul) nende arvukus. Kui toitu
ja sigimispaiku napib, ei ole mingit
kasu ka sigimiseks soodsast soojast ilmast.
Seega, tormikahjustatud puude
igeaegne metsast eemaldamine (enne
kevadist raskite lendlust) aitab igal
juhul vltida raskirstet tormialade
lhikonnas kasvavas metsas.
Mis saab aga siis, kui tormimurdu ei
juta igel ajal koristada vi tehakse
seda osaliselt? See sltub, nagu eespool
mrgitud, ilmastikust, aga ka paljudest teistest teguritest. ht-teist petlikku
vime leida ka Eesti metsanduse
ja metsakaitse minevikust, sest on ju
mrkimisvrseid tormikahjustusi meie
metsades olnud ennegi.
Ulatuslikud raskikahjustused Eesti
metsades jrgnesid 1923. aasta novembritormile.
Selle mju suurendasid
metsavaenulike poliitiliste otsuste tagajrjel
vallandunud lagastavad raied ja
metsamaade omanike vahetus maareformi
kigus (mnevrra analoogiline
olukord praegusega). Suured raiestikud,
metsaservade maharaiumine ja puistute
liigne hrendamine suurendasid tormikahjustusi,
nende koristamine edenes
aga aeglaselt, mis li soodsad eeldused
putukkahjurite sigimiseks (Daniel, 1930). Hinnanguliselt hvis raskirstete
tttu kaheksa korda rohkem metsa
kui otseselt tormi prast. 1938. aasta
mrtsitormi tagajrjed seevastu suudeti
Tartu likooli metsandusliku uurimisinstituudi
soovitusi arvestades igel
ajal krvaldada ning uusi raskikoldeid
tormist puutumata metsades mrkimisvrselt
ei tekkinud. Sjaaegsele 1943.
aasta tormi jrgsele raskite sigimisele
pani loodus ise ebasoodsate ilmastikuoludega
piiri. Sajandi tormiks nimetatud
1967. aasta orkaanile jrgnes kahe
aasta prast uus tugev torm. Kokku hvis
neis tormides kuus miljonit kuupmeetrit
metsa, millele lisandus veel kahe miljoni
kuupmeetri ulatuses raskikahjustusi.
Trjemeetmeid rakendamata vinuks
raskirste olla palju ulatuslikum
(Mihkelson, 1998). Ka hiljutised 2001.
ja 2002. aasta keeristormid ei tinginud
mrkimisvrseid raskikahjustusi, sest
tormialad koristati kiiresti.
Tormikahjustuse ja jrgneva raskirste
otsest seost kinnitavad ka uurimused
mujalt maailmast. Niteks 1990.
aasta tormi jrel oli veitsis aladel, kus
tormikahjustatud mets koristati igel
ajal, raskite arvukus tunduvalt viksem
kui koristamata aladel (Wermelinger et
al., 1999; Forster et al., 2000; Meier et
al., 2003). Sama leidsid ka Rootsi teadlased:
koristamata tormialadel asustas
kuuse-koorerask kaks korda rohkem
kasvavaid puid kui seal, kus tormikahjustus
koristati igel ajal (Schroeder,
Lindelw, 2002).
LIIGSUUR LAMAPUIDU HULK METSAS VIB BIOLOOGILIST
MITMEKESISUST HOOPIS VHENDADA
Ilmselgelt tuleb tormikahjustused koristada
kiiresti ja tielikult: see on otstarbekas
majanduslikust vaatevinklist
(metsamaterjali kasutamine) ning kaitseb
kasvavat metsa vimalike raskikahjustuste
eest. Kuid metsa vrtus ei
seisne ksnes puidus. Metsaelustikus
leidub liike, kelle elu sltub otseselt
surnud ja kduneva puidu olemasolust.
Neile liikidele, sh. paljudele putukatele,
pakub metsa kdunema jetav tormimurd
sobivaid elupaiku, ilma milleta
pole nende elu vimalik. Seega mjub
esimene stsenaarium tormikahjustuse
(ja muu surnud puidu) tielik eemaldamine
metsast (mida meie oludes
pole kll kunagi tehtud) liigirikkusele
kindlasti negatiivselt.
Mis saab aga vastupidisel juhul, kui
me jtame kik tormi heidetud ja murtud
puud laialdasel alal puutumatult
metsa kdunema. Kas see tagab bioloogilise
mitmekesisuse ja liigirikkuse
silimise antud piirkonnas? Varasemad
tormikahjustused eri piirkondades on
andnud vimalusi uurida sedagi aspekti.
Uurimused Rootsis (Gthlin et al.,
2000; Schroeder, 2001; Hedgren, 2002)
on nidanud, et kui terves ja elujulises
metsas on jetud koristamata vike
kogus ksikpuudena vi mnepuuliste
rhmadena tormikahjustatud puitu, ei
suurene oluliselt ohtlike raskite ja
teiste kahjurputukate arvukus metsas:
loodus suudab seda ise reguleerida kahjurite
looduslike vaenlaste abil.
Teistsuguseks kujuneb olukord aga
suurtel tormikahjustuse aladel. Seal
hulgi sigima psenud raskid vivad
mne aastaga hukutada ka tormist
puutumata jnud vana metsa. Suur
kogus vrdlemisi hel ajal kuivanud
puid pakub kll selleks korraks (mneks
aastaks) soodsaid elupaiku paljudele
putukatele alates neist, kes
eelistavad toorest materjali, seejrel
nende looduslikele vaenlastele ja eri
lagunemisastmes kdunevast puidust
ja seal arenevatest seentest toitujaile
jne. Kuid peagi kaob elupaikade jrjepidevus:
metsas on kll kllalt kdupuitu,
kuid enam pole juurde tulemas ei
vrsket tormimurdu ega muud toorest
vi vhem lagunenud materjali, mis on
vajalik surnud puude esmastele asustajatele
ning nende liikide isenditele,
kes elavad lagunemise algstaadiumis
olevas puidus. Sellise metsa liigirikkus
vheneb mrgatavalt. Uurimused 1990. aasta tormikahjustuste
ja sellele jrgnenud raskirste
aladel veitsis (Duelli et al., 2002)
nitasid, et putukate liigirikkus ei erinenud
oluliselt aladel, kus tormikahjustus
koristati vi jeti tielikult koristamata.
Kige liigirikkamad olid aga piirkonnad,
kus ainult osa tormikahjustusest
koristati, kuna teine osa jeti puutumata
(Duelli, Obrist, 1999). Et osata nende
proportsioonide le otsustada, peab aga
hsti tundma loodust, sh. putukaid ja
nende eluviise. Kuusepuistutes soovitatakse
riski vltimiseks siiski kogu tormikahjustus
vimalikult tielikult ja igel
ajal koristada (Forster et al., 2000).
Kokkuvtteks vime elda: silitamaks
liigirikkust metsas pikemas perspektiivis,
tuleb suured tormikahjustused
koristada, et ssta kasvavat metsa ning
tagada sellega erisuguste elupaikade
jrjepidevus. Lamapuidust metsas ksi
ei piisa, liigirikkuse silitamise seisukohast
on kige vrtuslikumad ikkagi
vanad kasvavad ja seisvad puud.



Kaljo Voolma, EPM metsandus- ja maaehitusinstituudi dotsent

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet