Eesti Looduse fotov�istlus
4/2004



Artiklid
Metsa looduskaitsebioloogia ks looduskaitseteaduse harusid

Viimase kolmekmne aasta jooksul on looduskaitseteadus teinud lbi tormilise arengu. Ka Eestis on selles vallas palju uut. Seekord on vaatluse all metsade looduskaitse teaduslikud alused. Jrgmistes Eesti Metsa numbrites ksitletakse juba selle valdkonna konkreetseid teemasid.

LOODUSKAITSEBIOLOOGIA LOODUSVRTUSTE HOIDMISE TEADUS
Tuleb tunnistada, et selle artikli kirjutamist kiirendas Eesti Metsas ilmunud Artur Nilsoni artikkel [10]. Seal toodud vited, nagu oleks rangelt kaitstava metsa n-.. 10% norm judnud Eesti metsandusse WWF-i kusagil ilmunud teate phjal vi et Bjrn Lomborgi koentusiasm oleks suutnud varasemaid keskkonnakaitsjate seisukohti mber lkata, viitavad, et looduskaitse vallas on kirjutaja olnud vhik. Muidu ta ju teaks, kuidas on sndinud soovitus vtta 10% metsi kaitse alla ja mil moel on see judnud Eestisse. Samuti oleks ta kursis tsiasjaga, et Taani teaduskompetentsi nukogu andis Lomborgi tle karmi hinnangu: t on vlts ning moonutab andmeid. Selle avaldamine murendas tsiselt soliidse Cambridgei likooli kirjastuse mainet(11).
Kesolev kirjutis ei ole siiski meldud otseseks vastulgiks Artur Nilsoni artiklile, vaid looduskaitseteaduse tutvustamiseks.
Looduskaitseteaduse, nagu teistegi igapevaellu sekkuvate teaduste suuna mrab vrtushinnangutel phinev eesmrk: silitada inimeste poolt asustatud

Maal vimalikult ulatuslik eluslooduse liigi- ja vormirohkus. Niisugune eesmrgi pstitus vrib omaette ksitlust; selle juured on eetikas ja ebannestumistest tulenevas ettevaatlikkuses/1). Jrgneva seisukohalt on peamine, et elusloodust peetakse vrtuseks. Vrtusi hoidvat ja edendavat eluviisi vib nimetada sstvaks, vastandina raiskavale, vrtusi ammendavale eluviisile. Sstev metsandus on sstva eluviisi osa, mis hoiab ja edendab metsade koloogilisi, kultuurilisi ja majanduslikke vrtusi. koloogilised vrtused on seotud aineja energiavoogudega ning elusloodusega. Eluslooduse kaitse on seega osa koloogiliselt sstvast metsandusest.
Kui eesmrgi pstitamisel on tppisteaduse roll suhteliselt vike (inimkonna tulevikku ei suudeta praegu ammendavalt muu eluslooduse omaga seostada), siis eesmrgini judmisel oodatakse nu eesktt just teadlastelt. Metsade looduskaitsebioloogia uurib, kuidas sltub metsalooduse liigi- ja vormirohkuse silimine inimtegevusest. Olgu rhutatud, et silimine ei thenda muutumatust, vaid vimalusi teiseneda nii, et nad saaksid areneda, kohastuda uute oludega ja moodustada uusi kooslusi, et kossteemid ei lakkaks toimimast ning pakuksid elupaiku isenditele, liikidele ja kooslustele nende muutumise teel.

MILLINE ON METSALOODUSE MITMEKESISUS JA UURITUS?
Ligikaudu pool kogu maailma liigirikkusest pool asub troopilistes metsades, mis katavad vaid umbes 6% maismaast [2]. (Vt. ka Kalle Karolese artiklit siinses ajakirjanumbris toim.) Parasvde on liigivaesem, kuid sealgi hlmab metsaelustik umbes poole liikide ldarvust. Eesti metsades elab ligi 16 00020 000 hulkrakset liiki, sh. umbes 10 000 putukaliiki(3), mis on vaid pisut vhem kui Rootsis vi Soomes. Paraku on meie teadmised nende liikide kohta kasinad: seni on usaldatavalt dokumenteeritud vaid 5060% liikidest ning ehkki igal aastal lisandub liigitundjate kaudu kahekohalise arvu jagu nimetusi, vtab meie metsaelustikust tieliku levaate saamine veel aastakmneid, kui mitte aastasadu. Kusjuures just nende liikide seas, keda tasapisi juurde leitakse, on harulduste osakaal eriti suur. Veel halvemini teatakse, mida kik need liigid eluks vajavad: kui suuri, kui vanu ja millist tpi puistuid, milliseid kasvusubstraate vi teisi liike lhikonnas, kui palju ja kui lhestikku? Parimalgi juhul kulub he liigi nudluste vljasel-gitamiseks mitu taastat ning on hea, et sadade Eesti metsaliikide kohta on vhemalt mingi asjakohane levaade olemas.
Teadmislnkade letamiseks ja praeguste teadmiste thusaks kasutamiseks pab looduskaitsebioloogia eelkige siduda kolm asja: 1) teadmised ohustatud ja inimtegevuse suhtes eriti tundlike liikide ja koosluste kohta; 2) hsti uuritud looduslike ssteemide toimimist kajastavad teoreetilised mudelid; 3) riskianalsi.

HVIMISOHT JA ELUJUD
Risk on ebannestumise oodatav tenosus ja mju [4]. Suured looduskaitseriskid on seotud eluslooduse tenolise, kiire ja prdumatu vaesumisega eesktt juba ohustatud liikide vljasuremise vi tervete koosluste hvimisega. Ohustatuks nimetatakse suure hvimistenosusega liike vi kooslusi, vastandina elujulistele, mis ennast ka muutlikes oludes suudavad taastoota. Kige selgem viide liigi eluju kadumise kohta on vikeseks kahanenud ja ha langev arvukus [5].
Liigse riski taunitavus on tunnetuslikult nii selge, et vaid vga keerulistes olukordades arvutatakse riski numbriliselt. Looduskaitse on ks niisuguseid valdkondi, kuid siingi langetatakse vrtushinnangutel phinev otsus selle kohta, kui suur on liigne risk. Standardina peetakse ohustatud liikide puhul vastuvetavaks kuni 5% vljasuremistenosust 100 aasta jooksul. See on ks paljudest kompromissidest looduskaitses: nimetatud riskitasemel sureb keskmiselt iga kahekmnes ohustatud liik sajandi jooksul vlja; nt. Eesti metsade rohkem kui 500-st teadaolevalt ohustatud liigist [3] kaotaksime me 21. sajandil paarkmmend. Need liigid valib ohustatute seast nnetu juhus.
Vljasuremise phjustest valdavad metsades elupaikade kadumine inimtegevuse tttu ja vljasuremine teiste liikide hvimise tttu (hvingukaskaad). Jrelikult on esmathtis teada, milliste liikide ja koosluste elupaigad inimtegevusega kaovad, millised teised liigid on omakorda seotud elupaiga kaotanutega, ning kuidas oleneb kogu sndmusteahel elupaikade hvimise ulatusest. Eesti metsades on tundlikuks liigirhmaks niteks torikseened, mille le 200 liigist on 40% hemerofoobsed ehk kultuuripagejad [6].

MILLINE METS ON SOBIV?
Eri liigid vajavad eluks rohkem vi vhem erinevaid tingimusi, st. neil on erisugused elupaigad. Erineb ka liikide nudlikkus: generalistid saavad hakkama mitmesugustel aladel, kitsalt kohastunud spetsialistid puuduvad aga kikjalt, kus nende erivajadused kasvupinna, saakliigi, mikrokliima vms. osas pole tidetud. Nende tingimuste olemasolul vib elupaigaspetsialist olla tiesti tavaline, nt. ainult tuuleheitejuurestikel kasvav harilik varjusamblik (Chaenotheca furfuracea) enamikus Eesti metsades.
Elupaikade hulk ja paiknemine muutuvad nii looduslikult kui ka inimtegevuse tttu. ks ja sama puistu vib teatud liigile olla vi mitte olla elupaigaks olenevalt vanusest, lbiraiutusest, kuivendamisest, plemisest jne., st. sellest, kas seal on olemas kik sellele liigile vajalik. Metsade looduskaitse keskendubki esmajoones suurtele mastaapidele: peamine on, et metsamaal tervikuna leiduks pidevalt piisaval mral elupaiku vimalikult kigile omamaistele metsaliikidele ja nendest moodustunud kooslustele.
rgmaastikku kujundavad piksest sttinud plengud, rsivad tormid ja leujutused; pikaealistes puistutes sureb ja murdub hiludena puid. Inimpuutumatu metsamaastik pole htlane vana mets, vaid hiringute toimel ha mberkujunev mosaiik. Hiringureiimiga kohastumise paradigma vidab, et meil elavad liigid on kohastunud aastatuhandete jooksul just niisuguste tingimustega. Isendid vivad hiringute tttu kll surra vi olla sunnitud lahkuma, kuid nende levimisvime on taganud asurkondade tekke ja psimise jrgmistes kohtades. Jrelikult peaks kujunenud liigirikkus silima ka inimmju tingimustes, kui too piisaval mral jljendab looduslikke hiringuid st. kui uued kvaliteetsed elupaigad on eri liikidele alati olemas ja neile kttesaadavas kauguses.

VLJASUREMISKNNIS
Lihtne tdemus, et elupaiga vi ressursi (saak- vi peremeesliigi, kasvusubstraadi, smbiondi jne.) hvides sureb vlja ka seda kasutanud liik vi kooslus, kirjeldab ainult protsessi kurba lppu. Modelleerimine ja vliuuringud on nidanud, et populatsioonid surevad vlja ka enne elupaiga tielikku hvimist ja asurkonna heaolu ei kasva elupaiga teatud suurusest alates enam kuigivrd. Nende kahe punkti vahele jb vljasuremisknnis, kus vikegi elupaiga kahanemine ahendab oluliselt liigi eluvimalusi. Selle sisuks on elupaikade killustumine pisifragmentideks, kus paljud liigid ei suuda elada vi mis paiknevad neile kttesaamatus kauguses [7]. Nhtuse rakenduslik thtsus on ilmne: knnis mrab elupaiga efektiivse hulga, kus suhteliselt vikeste jupingutustega tagatakse populatsioonide talutav seisund. Tsi, knnise jrgimisel ohverdatakse turvastandard majanduslikule efektiivsusele: enamasti letab knnisele vastav vljasuremistenosus 100 aasta jooksul eelmainitud 5% (joonis 2). Inimhiskonnaga paralleele tmmates vastab standard pigem toimetulekupiirile, vljasuremisknnis aga fsioloogilisele miinimumile, millest allapoole pole kuhugi taganeda.
Knnisvrtuste olemasolu nitab, et kui looduse kaitseks on vaid piiratud hulk vahendeid, siis tuleb tegevus koondada teatud aladele, et tagada vhemalt seal nudlikele liikidele elupaiga miinimumkvaliteet. Niteks plismetsaseent, kes vajab eluks vhemalt 20 tm/ha surnud puid puistus, ei saa silitada htlaselt majandataval metsamaastikul, kuhu le pinna jetakse 5 tm/ha kdupuitu. Teiselt poolt peab tulundusmets vimaldama liikidel levida helt sobivalt alalt teisele, st. pakkuma vhemalt ajutist peavarju (nt. vriselupaikades, allesjetud kdupuidus). Ka sobivatel aladel surevad isendikogumid juhuslike tegurite toimel aeg-ajalt ju vlja; levikuteede sulgemisel pole aga vimalik uute kohtade (taas)asustamine ning jrelikult kogu asurkonna psimine.

METSARIKKUS OMA VI VLGU VETUD?
Nii nagu inimene vib kuuse all ja smata mda saata, vivad ka terved populatsioonid lhikest aega psida tingimustes, kus elupaikade hulk on allpool pikaajalist miinimumvajadust. Kui haruldane samblik asustab suures metsamaastikus paari silinud plistamme, on ta ametlikult hvinud alles nende murdumise jrel, milleni kulub vahest isegi sajandeid. Kui aga selles maastikus ei teki enam uusi sobivaid kohti, on tegemist elus laibaga ehk jnukpopulatsiooniga. Kui maastik muutub kiiresti vi selle kvaliteet jb napilt alla vljasuremisknniste, vib jnukpopulatsioone olla palju ning ala petlikult liigirikas [8]. Jnukpopulatsioonidena esinevate liikide arvu nimetatakse vljasuremisvlaks, mille arvel inimene elab praegust elu, ja mis tuleb edaspidi ra maksta. Niteks Luna-Soome vanade raraiutud metsade katteks tuleb igavikku loovutada umbes tuhat seal veel hingitsevat liiki [9].
Vljasuremisvlg selgitab, miks Eesti metsades seni vlja surnud liikide arv on suhteliselt vike (kmnetes), vrreldes ohustatuks kuulutatud vi elupaikade hvimise tttu prognoositava arvuga. Selle teine phjus on eespool kirjeldatud teadmatus just paljude haruldaste liikide leidumise vi seisundi kohta. Kui Eestis hvisid mnemeetrise levimisvimega hiid-habesamblik (Usnea longissima) vi vanu segametsi asustav suur-vrajooksik (Calosoma sycophanta), kas siis vis kaduda ka mni samblikuniitidel elav mblik vi jooksikut parasiteerinud herilane?
Vljasuremisvla olemasolu thendab ka seda, et mingit osa oodatavatest vljasuremistest saab vltida elupaiku piisavalt kiiresti taastades. Sihtmrgiks on vhemalt paiguti (nt. kaitsealadel) vljasuremisknnistele vastava kvaliteedi saavutamine. Muidugi ei ole kiki tingimusi niisama lihtne luua nagu niteks kdupuidu piisavat hulka, kuid ka vanadele metsadele omase sisestruktuuri teket vi mrgade metsade veerezhiimi taastumist saab oskuslike vtetega tunduvalt kiirendada.
Kokkuvtteks looduskaitsebioloogia kui teaduse kohta vime tdeda, et see annab sstva metsanduse ksutusse selge ksimusteahela. Kes metsas elavad? Mida nad vajavad? Kas vajatavat on piisavalt? Kui jah, siis kuidas vltida ebasoodsaid muutusi tulevikus? Kui ei, siis kuidas oleks vimalik neid tingimusi vrdlemisi ruttu tekitada?
Nendele ksimustele vastamine on juba konkreetsete rakendusuurimuste lesanne.



Asko Lhmus, T zooloogia ja hdrobioloogia instituudi teadur

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet