Eesti Looduse fotov�istlus
4/2004



Artiklid
unapuu Eestis ja mujal

unapuu on ks thtsamaid viljapuid maailmas. Samas on unapuuliike sna keeruline piiritleda. Mne teadlase vitel on 9, teiste andmetel 2530 vi koguni 58. Artiklis heidetakse valgust unapuude sstemaatikale ja olulisematele liikidele.

Eesti suurim unapuu, Karksi vallas
VRSKEMATEL ANDMETEL ON MAAILMAS 20 UNAPUULIIKI
Kirjalikke teateid unapuu kohta on juba antiikajast. Teophrastose teatel kasvatati Kreekas kahte sorti, Pliniuse jrgi oli Roomas 370 aastat hiljem teada juba 36 sorti unapuid. Plinius kasutas teadaolevalt esimesena sna Malus.

Karl Linn paigutas unapuu oma 1753. aastal avaldatud taimesstemaatikas pirnipuu perekonda. Ta kirjeldas perekonnas Pyrus Malus L. unapuu teisendeid, nagu metsunapuu Pyrus Malus var. Sylvestris. Talle olid teada Phja-Ameerika liik Pyrus Coronaria L. (praegu Malus coronaria ) ja ida-mariunapuu P. baccata L. (nd Malus baccata). Linn kaasaegne, inglise aednik Ph. Miller oli aastal 1768 seisukohal, et Malus on siiski omaette perekond. Sedasama oli juba 1719. aastal vitnud ka prantsuse botaanik J. Tournefort.
Kahekmnendal sajandil on unapuud ksitletud peamiselt C. Schneideri ksiraamatus Illustriertes Handbuch der Laubgehlze (Wien, 1906) ja A. Rehderi teoses Manual of cultivated trees and shrubs (New York, 1949) ilmunud sstemaatika alusel.
Kesk-Aasia unapuid uurinud vene teadlased on seal kirjeldanud kmmekond uut liiki. Viimastel aastakmnetel Nikolai Vavilovi levenemaalises taimekasvatuse instituudis tehtud uurimused on olnud vga kriitilised: paljud liigid on paigutatud alamliikideks vi teisenditeks, mned koguni vormideks. 1983. aastal avaldatud Культурая флора СССР 14. kites on monograafia autor F. Lihhonos kahandanud unapuu looduslike liikide arvu kaheksale, millele lisandub kultuurliik aedunapuu.
F. Lihhonosi kaasttaja ja hilisem uurimuste jtkaja V. Ponomarenko jagab phimtteliselt sama arusaama. he olulisema seisukoha jrgi ei kasva varem aedunapuu esivanemaks peetud madalat unapuud (M. pumila) looduses ja see ebaselgelt mratletud takson on jetud liiginimekirjast vlja.
Ndisaja kige phjalikuma uurimuse unapuu kohta on 1991. avaldanud kauaaegne Lti likooli professor V. Langenfeld (Langenfeld, 1991). Oma doktorit unapuu liikide geograafiast ja sstemaatikast kaitses ta muide 1970. aastal Tartu likoolis. Mainitud monograafia on leidnud laialdast thelepanu. Ka viimane teadaolev pllu- ja aiakultuuride entsklopeedia (Mansfelds encyclopedia..., 2001) on vtnud aluseks V. Langenfeldi uurimuse, kuid koondanud liikide arvu 20-le. Tabelis on toodud unapuuliikide loetelu selle allika alusel. Neli on hbriidsed liigid, millest ainult kahe lhtevanemad on teada.

METSUNAPUU, KODUMAINE LOODUSLIK UNAPUULIIK Metsunapuu (Malus sylvestris) vib kasvada kuni 10 meetri krguse puuna vi ka krge psana. Tema vra on tihe ja laiuv ning oksad tavaliselt asteldega (Eichwald, 1956). Ta on levinud Lne- ja Kesk-Euroopas, Skandinaavia maades, Laadoga-Ilmeni piirkonnas ja Venemaa keskrajoonides. Levila ei ulatu Kaukaasiasse.
Eestis kasvas metsunapuu varem peaaegu kogu territooriumil. Kuid suuremad puud raiuti tarbepuuks, eriti saartele iseloomulike pukktuulikute tarbeks: neist tehti kik hammasrattad. Metsunapuu puit sobis ka libedasti jooksvaks kangasstikuks ja hvlipakuks, sest ta oli kulumise vastu kui vask, mis lantsis puhas alt (Toomessalu, 1969). Tuuliku hammasrataste tarvis osteti unapuud teiste kest, kui endal polnud. Kuivatatud unapuulehtedest ja -koorest saadi punast vi kollast riidevrvi (Viires, 1975).
Ndisajal on metsunapuu omane lnesaartele, peamiselt Saaremaale ja Muhumaale (Eichwald, 1956). Metsunapuu on Eestis oma levila phjapiiril ja looduskaitse all (III kategooria liik). ks iseloomulikumaid ja suuremaid metsunapuu levikukohti Saaremaal Ansi klas veti 1973. aastal kohaliku thtsusega looduskaitseobjektide nimekirja (suurus sel ajal 5,6 hektarit). Philine puuliik sellel maatkil on tamm, seejrel unapuu ja kask, alusmetsaks on sarapuu (Palk, 1987). Kaitse algatas Eesti maaviljeluse instituudi puuviljanduse osakond, praegune Polli aianduse instituut.
Saaremaa metsunapuud pti juba 1930-ndate algul kasutada unapuusortide pookealuseks, kuid katsed valikuta puudelt kogutud seemnest kasvatatud taimedega ebannestusid (Mtlik, 1932). 1946. aastal vttis Polli aianduse ja mesinduse uurimise instituut vaatluse alla Saaremaa metsunapuu, kaasates mitmed Polli aiandustehnikumi pilased, kes rndasid jalgsi ja hobusega, kogudes ajutiselt herbariseeritud materjali ja tehes vaatlusi. Selgus, et 1939.40. aasta karm talv oli Saaremaal metsunapuid tugevasti kahjustanud. pilaste tdele toetudes valisid endise Karja kodumajanduskooli alusel asutatud Karja katsepunkti teadurid H. Paut ja R. Nmmsalu vlja elujulised ja terved ning viljakad emapuud. Nendelt kogutud seemnest kasvatati pookealused nii Polli uurimisasutuse Morna osakonnas kui ka Karjas. Uuriti 27 puu seemikaluseid ja valiti vlja kuus paremat emapuud. Polli teadur Jakob Palk valis lplikult vlja heainsa puu, mille seemikjrglasi katsetati pikemat aega. Saaremaa metsunapuu nr. 15 osutus viljakandvuselt ja talvekindluse poolest heaks pookealuseks (Palk, 1987). Selle emapuu Saaremaal hvitati kahjuks juba sna ammu.
Kllalt sageli on mrgitud Eesti suurimat ja vanimat unapuud Oti mtsikut Karksi vallas, paar-kolm kilomeetrit Pollist Morna poole. See ei ole tegelikult metsunapuu, vaid kasvanud aed unapuu (M. domestica) seemnest. Hiljuti mrati kindlaks puu vanus, mis Eesti parima eriteadlase Alar Lnelaiu jrgi on 250 aastat (Lnelaid, 1999). Puu tvi on harude vahelt laiali vajunud ja lhe laieneb pidevalt. Seetttu saab usaldusvrset mbermtu vtta vaid maapinna lhedalt. 1998. aastal mtis Andrus Jair nullkrgusel tve mbermduks 458 cm (Relve, 1999).
Teede res, metsaservas ja pllupeenral leidub sageli noori unapuid, mis vhemalt sisemaal on peaaegu kik aedunapuu seemnest kasvanud. Jnesed kahjustavad neid jrjekindlalt, mistttu vhesed neist kasvavad suureks.
Sja jrel istutati maanteevalitsuste algatusel suurte teede rde alleepuudena palju unapuid. Eeskuju veti Lne- Euroopast, kus sjas kinud mehed puutusid kokku seal levinud nn. maanteerse puuviljakasvatusega. See oli tol ajal omaette aiandusviis; ttajad hooldasid puid ja koristasid saagi. Eestis oli rohkesti unapuid istutatud Valgamaa, Viljandimaa ja teiste lunapoolsete piirkondade teede rde. Euroopas on sellisest kasvatusviisist ammu loobutud. Eestis vib mnel pool veel nha vheseid hooldamata puid. Need ei ole mets-, vaid aedunapuud.

MGIUNAPUU, PEAMINE AEDUNAPUU ESIVANEM
Mgiunapuud (Malus sieversii) kirjeldas esimest korda botaanik I. Sievers 1793. aastal. Kuid kirjeldus ji vaid ksikirja. 1830. aastal avaldas K. F. Ledebour teoses Flora Altaja liigikirjelduse Sieversi andmete phjal, andes liigile htlasi Sieversi nime. Vga vormirohket liiki uuriti phjalikumalt siiski alles kahekmnenda sajandi teisel poolel. Mgiunapuu levikupiirkond on Kesk-Aasias Kopetdagi mgedest (Trkmenistanis) lbi Alatau mgede Krgzstani, Usbekistani ja Kagu-Kasahstani ning Tjan-SHani mgedesse Loode-Hiinas, enamasti 12001800 meetri krgusel merepinnast. Levila ulatub ka Afganistani phjaserva (Mansfelds encyclopedia..., 2001). Vene, Kasahstani ja Krgzstani teadlased on teinud kindlaks mgiunapuu erakordselt suure vlistunnuste varieeruvuse ja bioloogiliste omaduste rikkuse. On leitud madalakasvulisi vorme, ainult 1,52 meetrit, aga ka suuri puid (kuni 13 meetrit), millel vanust sada aastat ja millelt kogutud saaki kuni 500 kg. Liigil leidub varajaste suvija hiliste taliuntega puid. ite lbimt on 3,57 cm, vrvus varieerub valgest ja roosast kuni erepunaseni. Viimast vormi (M. s. f. niedzwetzkiana) tuntakse meilgi ilupuuna, mille kik organid on rohke antotsaanisisalduse tttu vrvunud tumepunaseks: ka vrsete ja okste puit, koor, seemned jm.
Mgiunapuu viljad vivad olla vikesed (1020 g), aga ka suured (90150 grammi), mille lbimt on 7,3 cm. On mmargusi, piklikke ja lapikuid unu. Viljad on kas valged, kollased, punased vi tumepunased. Vga mitmekesine on unte konsistents ja mahlasus. Maitse poolest leidub hapusid, magushapusid ja magusaid unu, kuid ka mrusid vilju.
Lhidalt eldes on mgiunapuul olemas kik fenotbid ja genotbid mis aedunapuulgi (Пономаренко, 1982). Seetttu peetakse teda kige thtsamaks aedunapuu esivanemaks. Viimase poolesaja aasta jooksul on sealt mgedest leitud puid, mis on valmis sordid: niisama ilusad unad kui vga kuulsal sordil Aport, isegi veel maitsvamad (Dzhangalijev, 1977). Dzhangalijev ja Volkova on mgedest leidnud puu, mille unte keskmine mass on 239 g. Mne vormi C-vitamiini sisaldus letab 67 korda Euroopas levinud sortide oma (Пономаренко, 1982).

AEDUNAPUUD PEETAKSE OMAETTE LIIGIKS
V. Ponomarenko on rhutanud, et aedunapuu (Malus domestica) tekkis Kesk- Aasias, kus mgi-unapuud oli kultuurtaimena hakatud kasvatama ligikaudu 20 000 aastat tagasi. Pookimist sel ajal ei tuntud. Kuid mgiunapuu annab rohkesti juurevsusid. Ponomarenko arvates viidi paremate puude juurevsusid elupaikade lhedusse ja istutati jekallastele, kus puud said kllaldaselt vett.
unapuukasvatus levis kaubateid pidi Iraani, Armeenia ja Gruusia aladele, Vike-Aasia kaudu Kreekasse ning sealt edasi Rooma riiki ja Lne-Euroopasse. Euroopas kujunes teisene geenikeskus vga paljude vrtuslike sortidega. Kreeka kolonistid viisid unapuu Krimmi, kust edasi kulges levik Ukraina ja praegustele Venemaa Euroopa-aladele. Ponomarenko peab vimalikuks ka otseteed Kesk- Aasiast, Kaspia mere ja Volga jge pidi Euroopa ida-aladele. Ameerika koloniseerimisega viidi aedunapuu nii Phja- kui ka Luna-Ameerikasse. 17. sajandil judis aedunapuu Luna-Aafrikasse, jrgmisel sajandil Austraaliasse.
Peale mgi-unapuu on aedunapuu kujunemisel osalenud peamiselt Kaukaasia mgimetsade liik ida-unapuu (M. orientalis) ja metsunapuu (M. sylvestris), vhemal mral ka mitu teist liiki, millelt on ristamise teel ptud sortidele lisada kas talvekindlust, niteks ida-mariunapuult (M. baccata), vi krntvekindlust, nagu mandzhuuria unapuu (M. mandshurica) hbriididelt (M. x floribunda, M. x zumi).
Aastatuhandeid kestnud sordiaretus on loonud tohutu arvu sorte: Mansfeldi entsklopeedia andmeil 30 000, arvestamata tuhandeid kohaliku thtsusega sorte. Loodud sordid on rmiselt mitmekesised. Pomoloogid (puuviljasorte tundvad ja uurivad teadlased) on pdnud rhmitada sarnaste tunnustega sorte juba 18. sajandist alates. Praegu peetakse (Mansfelds encyclopedia..., 2001) parimaks F. Lihhonosi vlja ttatud klassifikatsiooni (k,.%%, 1983).
Lpuks lhike levaade Eesti ja maailma unatoodangust. Eesti tootis 1999. aastal 11 100 tonni, 2000. aastal 18 100 ning 2001. aastal 14 800 tonni. Sellest ei jtku kigi elanike tarbeks. Seetttu on sisse veetud vrskeid unu: 1999. aastal 16 500 tonni, 2000. aastal 13 500 ja 2001. aastal 13 100 tonni. Seega katavad Eesti oma unad pisut le poole vajadusest, eriti halval saagiaastal, niteks 1998 ainult he kolmandiku. Kige rohkem unu tuuakse meile Poolast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hollandist, Belgiast ja Itaaliast. Soomega vrreldes toodab Eesti kaks korda rohkem unu, Ltiga krvutades aga mrgatavalt vhem.
Maailma unatoodang on praegusajal ligikaudu 60 miljonit tonni. See on umbes niisama suur kui banaani- vi viinamarjatoodang; mnevrra vhem kasvatatakse apelsine. Suurim unakasva taja on Hiina, kust tuleb le veerandi maailmatoodangust. Jrgneb USA (5 mln. tonni), siis Trgi, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Poola, Iraan (igaks 22,5 mln. tonni), India, Argentina, kokku mlemad Koread, Venemaa ja Ukraina (igaks 11,5 mln. tonni). Euroopa turul leidub ka unu Luna-Aafrika Vabariigist, Egiptusest, Tshiilist, Brasiiliast, Jaapa nist, Kanadast, Uus-Meremaalt ja Austraa liast.



Kalju Kask, pomoloog

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet