Eesti Looduse fotov�istlus
4/2004



Artiklid
Plusspuude prilikke kasvuomadusi saab selgitada jrglaskatsetega

Et kasvatada kvaliteetseid tulevikupuistuid, tuleb kultiveerimiseks kasutatav seeme varuda heade prilike kasvuomadustega
puudelt: nii pranduvad need ka jreltulijatele. Aga kuidas hinnata emapuude sobivust?

ASi Eesti Metsataim kuuseseemikud
OLULINE ON TEADA IGA PLUSSPUU PRILIKKE KASVUOMADUSI
Metsaselektsiooni lesanne on parandada puistute kvaliteeti. Levinuim meetod on majanduslikult sobivaimate puude plusspuude valik, vegetatiivne paljundamine, seemlate rajamine ja sealt varutava, eeldatavalt geneetiliselt kvaliteetse seemne kasutamine metsastamisel.
Enne kui hakata seemlaid rajama, peaks valima plusspuud ja htlasi kontrollima nende kasvuomaduste pritavust, et selgitada, kuivrd puude fenotbilised omadused on tingitud prilikkusest ja kuivrd juhuslikest kasvuoludest. On kindlaks tehtud, et sarnase fenotbiga isendid vivad olla mrgatavalt erisuguste genotpidega ja vastupidi: ks genotp vib olenevalt tingimustest avalduda mitmesuguste fenotpidena (Правдин, 1978). Mned autorid peavad fenotbi kujunemisel kasvukeskkonda enamasti isegi olulisemaks kui genotpi (Enescu, 1989).
Kahjuks on Eesti seemlad rajatud kontrollimata genotbiga plusspuude jrglastega. Siiski on oluline silitada seemlates edaspidi ksnes vrtuslike plusspuude kloone, eemaldades sobimatud. Ltis tehtud uurimuste phjal on fenotbi jrgi valitud puudest vhevrtuslikud ligikaudu 10% (Кундзиньш и др., 1972).

KASVUOMADUSTE UURIMISE LEVINUIM MEETOD KATSEKULTUURID
Plusspuude genotpi kontrollitakse peamiselt generatiivsete jrglaskondade alusel, kasvatades neid katsekultuurides. Phjalik kontroll eeldab katseid klooni kunstlikul tolmeldamisel saadud jrglastega, mille puhul on teada nii ema- kui ka isapuu. Sel teel saadakse hea levaade konkreetsete vanempuude vimest produtseerida selektsiooniliselt kvaliteetseid jrglasi; paraku on meetod kulukas ja aeganudev.
Teine vimalus on vrrelda eri kloonide vabatolmlemisest saadud jrglasi, mille puhul on teada vaid emapuu (tund- matu isapuu on suure tenosusega siiski geneetiliselt vrtuslik). Sel puhul tuleks kasutada mitme seemneaasta seemet, sest selle geneetilised omadused vivad eri aastatel sna suuresti varieeruda (Кундзиньш и др., 1972; Кoновалов, Пугач, 1978; Пирагс и др., 1990; Роне, 1990). Seemneid ei ole soovitatav varuda seemneaastate vahelisel ajal, kuna siis vivad isegi hea fenotbiga puud anda halvakasvulisi jrglasi (Кречетова, 1974).
Kige vhem annab teavet vahetult plusspuudelt varutud seemnest kasvatatud jrglaskond, kuna puistus on tolmeldajad teadmata. Tulemusi ei saa seda enam usaldada, et metsapuude genofondi kujundamisel vib isapuul olla suurem thtsus kui emapuul (Etverk, 1977, 1979). Siiski peab osa teadlasi genotbi kontrolli vimalikuks ka tundmatute tolmeldajatega (Березин и др., 1974).
Plusspuid kontrollides on oluline arvestada ka genotbi ja kasvuolude kokkusobivust. Siin on vimalik otsida genotpe, mis suudaksid hsti kasvada erisugustes tingimustes, vi leida sobivad genotbid iga kasvukohatbi jaoks eraldi (Ekberg, Erikson, 1985). Ltis peetakse perspektiivsemaks teist varianti, eriti mnni, aga ka kuuse puhul (Мелихов, 1985). Kuusel on leitud ka universaalseid kotpe (Кoновалов, Пугач, 1968). Ikkagi tuleks samade plusspuude jrglasi katsetada eri tingimustes, s.t. metsatpoloogilisel alusel (Wellendorf, 1979). S. Magnussen (1993) peab vajalikuks rajada vastavad katsed vhemalt viide kohta. Kuid t kalliduse tttu piirdutakse sageli vaid kahe katsega (Кoновалов, Пугач, 1968; Кундзиньш и др., 1972).

KATSEKULTUURE RAJADES ON VLJA KUJUNENUD LDPHIMTTED
Et saada objektiivseid tulemusi, tuleb iga jrglaskatse rajada tasasele ja mullastiku poolest htlasele alale. Kuna kasvutingimused kultiveeritava territooriumi piires enamasti siiski mnevrra erinevad, kasutatakse selle (eksitava) mju elimineerimiseks korduste ssteemi: pritolu alusel moodustatakse jrglastest rhmad, mis paigutatakse teatud phimtte jrgi le kogu pinna. Enamasti jagatakse ala blokkideks nnda, et igahes oleks korra esindatud kik pritolud. Blokkide arv vrdub sel juhul korduste arvuga, mis on eri pritoludel hesugune (see muudab statistilise andmettluse mugavamaks). Blokid peavad paiknema selliselt, et he bloki sees oleksid hesugused kasvutingimused. Nue on eriti oluline, kui katseala pole siiski vimalik rajada pris horisontaalsele pinnale. Sel juhul tuleb blokid asetada kaldega risti. Blokis mratakse konkreetse pritolu korduse asukoht juhuslikult, vltides vaid sama pritolu korduste sattumist klgepidi krvuti (nurgad vivad kokku puutuda). On testatud, et katse tpsus oleneb peamiselt pritolu korduste arvust (mida rohkem, seda tpsem), hoopis vhem taimede arvust kordusel. Tpsus on kllaldane, kui kasutada 46 kordust, igahel 820 puud (Кундзиньш и др., 1972). Ameerika hendriikides on vastavad arvud 810 ja 410 (Райт, 1978). Soomes peetakse optimaalseks 925 puud kordusel (Proposed tree..., 1976).
Kultuuri mber tuleks istutada vhemalt kaks sama liigi puudest koosnevat rida, et vltida servaefekti, mille all mistetakse kasvutingimuste (eelkige valgusolude) mrkimisvrset erinevust kultuuri servaaladel, vrreldes lejnud territooriumiga (Кундзиньш и др., 1972; Koновалов, Пугач, 1978).

KORRALDATAKSE PIKA- JA LHIAJALISI KATSEID
Et jrglaskatsed annaksid teprase hinnangu konkreetsete plusspuude selektsioonilise vrtuse kohta, peab neid kuni puistu lpliku diferentseerumiseni vaatlema eri tunnuste jrgi. Eri autorite arvates on see aeg vahemikus 1/32/3 raiekpsust (Ромедер, Шёнбах, 1962; Johnsson, 1964; Pihelgas, 1970; Oснoвные положения..., 1976; Koновалов, Пугач, 1978; Quijada, 1985; Бaуманис, Пиpагс, 1990; Пиpагс и др., 1990; Etverk et al., 1996; Бaгаев, 1998). eldust erineb mrkimisvrselt seisukoht, mille jrgi saab adekvaatset valikut teha juba 1520-aastaste puude korral (Sthl, 1986).
Soome metsaselektsionrid on vlja ttanud jrglaskatsete meetodi, mis vimaldab nn. klassikalisega vrreldes tunduvalt aega vita, kuigi ei tarvitse siiski anda lplikku pilti uuritava pritoluga puude kasvuomadustest (Mikola, 1985).
Katse rajamiseks eemaldatakse reljeefilt ja mullastikult homogeenselt alalt knnud ja suuremad kivid, seejrel maapind kntakse ja tasandatakse. Et vltida shokki istutuse jrel ja tagada kohe kiire kasv, kasutatakse konteinerseemikuid. Kultiveerimisjrgsel perioodil katseala niisutatakse ja rohukasv hoitakse 35 aasta jooksul mehaaniliselt ja/vi keemiliselt kontrolli all. Loomakahjustuste vltimiseks ala tarastatakse, seenkahjustuste rahoidmiseks esimestel talvedel kasutatakse fungitsiide.
Et kiirendada puudevahelise olelusvitluse algust, kasutatakse tihedat istutusseadu (enamasti 1 1 m). Peamised uuritavad tunnused on puude krgus ja tve kvaliteet, oluline on ka ellujmus (vastupidavus kasvutingimustele). Katse kestus on 1015 aastat, selleks ajaks on puud kasvanud vhemalt kolme meetri krguseks. Prast viimast mtmist puud raiutakse ja ala valmistatakse ette jrgmise katsekultuuri rajamiseks.
Kokku vttes: plusspuude usaldusvrseks kontrolliks jrglaskatsetega on vajalikud nii lhi- kui ka pikaajalised katsed, sest mlemal on oma eriprast tulenevad eelised ja puudused.

LEVAADE HARILIKU KUUSE KATSEKULTUURIDEST EESTIS
Aastail 19701988 rajati Eestis hariliku kuuse liigisisese varieeruvuse uurimiseks 16 geograafilist katsekultuuri (kokku 41 ha), milles kasvavad peamiselt meie, vhemal mral Lti, Leedu, Valgevene, Venemaa jm. pritoluga puud (le 400 seemnepartii). Enamikus kultuurides asuvad ka Eesti plusskuuskede jrglaskatsed, mis on rajatud peamiselt kloonide vabatolmlemisel saadud seemnetega (Etverk, 1990).
Kahjuks ei vasta katsekultuurid kigile neile esitatud nuetele. Sageli on neis eri pritolude korduste arv erisugune ja enamasti on ka liiga vhe kordusi (mnikord isegi ainult ks). Seevastu on hele kordusele istutatud taimede arv sna suur: tavaliselt 2540, kohati rohkemgi. Kultuurides, kus korduseks on ks rida (mitte blokk), on puude vahekaugused ridades ja nende vahel liiga erinevad (vastavalt 1,01,4 m ja 2,02,5 m), mis vib phjustada vrade arengus soovimatut ebahtlust. Istutussead viks olla ruudukujuline ja ridades peaksid taimed asetsema hredamalt. Neis kultuurides, kus kordused paiknevad blokkidena, on nue kll tidetud (sead 2 2 m), kuid samas on naaberblokkide vaheline kaugus liiga suur (3 m).
Samuti puudub paljudel juhtudel servaefekti vlistav puhverriba, mistttu servalhedased puud kasvavad lejnud territooriumiga vrreldes enamasti paremates valgusoludes (kui kultuuri mbritseb lage ala), ent mnel juhul vivad need olla ka halvemad (kui kultuur asub vahetult vana metsa res). Peale selle vib vana metsa lhedus mjutada ka mulla niiskust. Ka on enamasti pritoluga puud esindatud vaid hes kultuuris.
Loetletud puudustest hoolimata on katsetega siiski vimalik saada usaldusvrseid tulemusi, kui kasutada materjali analsides ndisaegse andmettluse vahendeid.

KATSEKULTUURID ON KINNITANUD KUUSE PLUSSSELEKTSIOONI OTSTARBEKUST
Aastail 19881989 mdistas katsekultuure Olav Etverk (1990). Ta tegi kindlaks, et seitsmest kultuurist kuues olid vanuses 1018 aastat kuuse plusspuude jrglased keskmiselt 13% krgemad kui vrdlusetaloniks olevate tootmispartiide vi mitteplusspuude jrglased. Jreldati, et plusspuude valikul phinev selektsioon on end majanduslikult igustanud. Viie katsekultuuri alusel valminud phjalikumas kordusuurimuses (Pihu, 2002) selgus, et 1422-aastaselt letasid plusspuude jrglased muu pritoluga jrglasi kigi puistu tootlikkust mravate tunnuste krguse, rinnasdiameetri ja vra diameetri poolest.
Seega on eri pritoluga kuuskedel uuritud kolm tunnust kujunenud ligikaudu proportsionaalselt, mida kinnitas ka korrelatsioonanals. Kui puistu suure tootlikkuse tagamisel on suur krgus ja rinnasdiameeter soovitavad, siis suur vra diameeter mitte, kuna sel juhul mahub pindalahikule vhem puid. Kuid ka nimetatud olukorras vib pluss-selektsioon kindlustada tulevikupuistute suure tootlikkuse, kui osutub igeks oletus, et paljudel juhtudel pole plusspuude kitsas vra mratud mitte niivrd prilikult, vaid on kujunenud tihedas seadus piiratud kasvuruumis ja valgusoludes kasvades. See on vimalik juhul, kui teatud osal puudest on geneetiliselt plastiline vra, mis thendab, et lai vra pole puu eluju tagamisel obligatoorne. Mainitud oletust tuleb siiski vtta kui hpoteesi, mille paikapidavust saab selgitada vaid vastavate katsetega. htlasi on vajalik jlgida ka uuritud puistute edasist arengut, sest nende diferentseerumine majanduslikult vrtuslike tunnuste jrgi pole veel lppenud.
Kokku vttes: ks metsaselektsiooni thtsamaid lesandeid on selgitada fenotbiliste ehk vliste tunnuste jrgi valitud plusspuude geneetiliselt mratud kasvuomadused ja nende pritavus; selle lahendamise edukusest oleneb tulevikupuistute kvaliteet. Praegusajal ha enam levivate molekulaarsete katsemeetodite (DNA-markerite) krval silib kindlasti vajadus ka klassikaliste uurimisviiside jrele, sealhulgas lhi- ja pikaajalised katsed generatiivsete jrglastega. Kesolevas artiklis ei ksitletud varadiagnostilisi vimalusi. Selle aktuaalse teemaga on eri riikides (ka Eestis) sna palju tegeldud, kuid see vrib omaette kirjutist.



Raul Pihu, EPM metsakasvatuse instituudi doktorant

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet