Eesti Looduse fotov�istlus
1/2004



artiklid
Halli lepa paremad ajad on ees

Eesti kige kiirekasvulisem puuliik on hall lepp. Ehkki hall-lepikud on meie metsades levikult neljandal koha, on neid seni
kasutatud vhem, kui viks. Artiklis tutvustatakse halli lepa kasvatamist ja kasutamist.

EESTI KIGE KIIREKASVULISEM PUULIIK
Lepa perekonda kuulub eri autorite andmeil 3035 liiki. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: sanglepp ehk must lepp (Alnus glutinosa) ja hall lepp ehk valge lepp (Alnus incana). Hall lepp on laia areaaliga liik: ta on levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasias, Lne-Siberis ja Kaukaasias.

Jrvselja ppe- ja katsemetskonnas, naadi kasvukohatbis kasvava puu krguseks on mdetud isegi 28 meetrit. Koor on hall, sile, vanemas eas korpa ei moodustu. Tenoliselt just koore halli vrvuse jrgi on puu saanud ka oma nime. Ta on keskmise varjutaluvusega (talub paremini varju kui arukask, haab ja sanglepp). Kasvukohana eelistab ennekike viljakamaid liivsavi- ja saviliivmuldi (valdav osa erametsade halllepikutest on levinud naadi ja angervaksa kasvukohatbis), kuid vib kasvada ka ebasoodsamates oludes, sh. isegi turvasmuldadel. Paljuneb seemnetest, aga ka vegetatiivselt, nii juure- kui ka knnuvsudest. Seemnetest uuenemisel on eelduseks vhene rohurinde konkurents ja soodsad idanemistingimused. Kohtades, kus maapinda on mineraliseeritud, vib prast rikkalikku seemneaastat leida ohtralt seemnetekkelisi puid. Teatud oludes vib hall lepp uueneda seemnetekkeliselt isegi tiheda rohukamaraga heinamaadel ja vastu pidada tugevale konkurentsile rohttaimedega.
Kodumaistest puuliikidest on hall lepp kige kiirekasvulisem; hall-lepikute keskmine aastane tvepuidu juurdekasv erametsades ulatub Eesti Metsakorralduskeskuse andmetel 7,3 tihumeetrini hektaril (aastaraamat Mets 2001).
Noortes puistutes vib see olla aga tunduvalt suurem. Endisel pllumaal kasvava kaheksa-aastase hall-lepiku aastaseks jooksvaks tveproduktsiooniks on Eestis hinnatud 8,2 tonni hektaril (kuivainet). Vttes aluseks halli lepa tvepuidu baastiheduse (390 kg m-3; Hakkila, 1989), on see mberarvutatult 21 tihumeetrit hektaril. Looduslikus kuueaastases naadi hall-lepikus hinnati jooksvaks juurdekasvuks koguni 33,5 tihumeetrit hektaril (Tullus et al., 1998). Biomassi jooksev juurdekasv on hallil lepal maksimaalne noores eas, tenoliselt vahemikus 510 (12) aastat, seejrel hakkab vhenema. Kahekmneja neljakmneaastastes lepikutes oli tvepuidu jooksev juurdekasv vastavalt 15,6 (Keedus; Uri, 1997 ) ja 12,5 tihumeetrit hektaril (Lhmus et al., 1996). Kiirekasvuline hall lepp on htlasi lhiealine, saades harva vanemaks kui 5070 aastat. Kuigi ametlik halli lepa raievanus on 30 aastat, saavutavad halllepikud viljakatel kasvukohtadel mahulise kpsuse juba 1520-aastaselt.
Meie kliimatingimustes on hall lepp tiesti klmakindel, teda ei kahjusta kevadised hilisklmad ning ka ulukikahjustusi tuleb ette harva. Haigustest on aktuaalseks muutunud lepa leherooste (Melampsoridium hiratsukarium), mis on viimastel aastatel phjustanud Eestis ulatuslikke epideemiaid (Hanso, 2001). Vanemates puistutes on probleemiks tvemdanikud, mille sagedasim tekitaja on ebatuletael (Phellinus igniarius).

LEPPADE ISERASUS ON VIME SIDUDA LMMASTIKKU

Kikidele lepa perekonna liikidele on iseloomulik smbioos kiirikbakteriga Frankia. Seetttu on nad vimelised omastama atmosfrset lmmastikku ja parandavad niimoodi mullaviljakust. ks ilmekamaid ja kuulsamaid niteid selle kohta on Luidja lepik Hiiumaal. Lmmastiku sidumine on keeruline biokeemiline protsess, mis toimub ensmi nitrogenaas osalusel. hulmmastikku seotakse lepa juuremgarates ehk noodulites.
Aastane seotud hulmmastiku kogus vib olla vga varieeruv, olenedes kasvukohast, puude vanusest, puistu tihedusest jne. Sidumise intensiivsus vheneb vanemates puistutes ja siis, kui mulla lmmastikusisaldus suureneb. Seega katab viljakal kasvukohal suurema osa leppade aastasest lmmastikuvajadusest mullas leiduv mineraalne lmmastik, selle vajaku korral aga hangitakse puudujv osa hust. Selline iseregulatsioon on thtis, sest lmmastiku sidumise protsess on energeetiliselt kulukas: he grammi lmmastiku tarbeks kulub 18,8 grammi glkoosi (Bormann; Gordon, 1984). Erialakirjandusest vib leida leppade lmmastikusidumisvime kohta erisuguseid andmeid, alates kahest kilogrammist kuni 300 kilogrammini hektaril (Tarrand; Trappe, 1971). Eestis on aastas seotud lmmastiku hulk kahekmne- ja neljakmneaastastes kaldarsetes halllepikutes vastavalt 185 ja 28 kilogrammi hektaril (Lhmus et al., 2002) ning noores pllumaa hall-lepikus ligikaudu 60 kilogrammi hektaril (Uri et al., 2003). Mulda juab lmmastik peamiselt lehevarise kaudu, mis on tavaliselt vga lmmastikurikas. Kui enamik heitlehiseid puid kivad oma lmmastikuvarudega sna sstlikult mber, siis lepad priiskavad. Sgisel, vahetult enne lehtede varisemist toimub puudes retranslokatsioon, st. toitained (sh. lmmastik) liiguvad lehtedest puu teistesse osadesse (peamiselt koorde ja vrsetesse), kus neid talletatakse jrgmiseks vegetatsiooniperioodiks. Leppadel on lmmastiku retranslokatsioon aga tagasihoidlik ja seetttu jb varisevatesse lehtedesse palju lmmastikku. Lehtede lagunemisel vabaneb lmmastik mulda ja nii suureneb mineraalse ja ldlmmastiku sisaldus mullas. Loomulikult on lehtedes leiduvast lmmastikust vaid osa prit atmosfrist. Lisaks juab lmmastikku mulda ka juurevarise kaudu. See toimub nii, et igal aastal tekib puudel suurel hulgal peeni juuri ja samal ajal mingi osa peentest juurtest ka sureb. Surnud juured moodustavadki nn. juurevarise, mis aja jooksul laguneb samamoodi kui lehevaris; lagunemise kigus vabaneb lmmastik.

EESTI PUULIIKIDE SEAS NELJANDAL KOHAL
Hall lepp on Eestis kasvavate puuliikide hulgas levikult neljandal kohal. Peamiselt mahajetud pllumajandusmaade loodusliku metsastumise tttu on halllepikute pindala Eestis pidevalt suurenenud. Kui veel mdunud kmnendil hinnati hall-lepikute osathtsust meie metsades 4,5 protsendile, siis praegu ligikaudu 7,6 protsendile.
Valdav osa hall-lepikutest kasvab erametsades. Riigimetsades hlmavad nimetatud puistud vaid 0,8% kikidest metsadest, aga erametsades 10,1%. Kuna hall lepp on pioneerpuuliik, nagu ka arukask, siis asustab ta hena esimestest mahajetud pllumaid, raiesmikke, kraavikaldaid, heinamaid jne. Seetttu ongi lepikute osathtsus praegustes erametsades nii suur. Kuid viimase poolsajandi jooksul pole suurenenud mitte ainult lepikute pindala, vaid ka nende keskmine hektaritagavara.
Rohkem on hall-lepikuid Luna- ja Kesk-Eestis (eriti Viljandi mbruses), mrksa vhem on ta levinud Phja-Eestis ja saartel. Hiiumaal hall-lepikuid peaaegu ei kasva.
Peamiselt kasvab hall lepp puhtpuistuna. Sagedane on suktsessioon: halllepiku turbe all tekib looduslik kuuse uuendus ja halli lepa lhiealisuse tttu asendub lepik kuusikuga. Selline areng on soodustatud, sest lepp muudab htlasi mulla viljakamaks, kuusk on aga mullaviljakuse suhtes nudlik puuliik.
Kui jlgida meie hall-lepikute vanuselist jaotust, siis eriti erametsades on lekaalus raiekpsed ja leseisnud puistud. See nitab hall-lepikute vhest majandamist. Seni on Eesti saetstus olnud orienteeritud enam okas- kui lehtpuude kasutusele ja huvi lehtpuupuidu ttlemise vastu alles hakkab suurenema. Kasutusest vlja jnud pllumajandusmaade loodusliku metsastumise tulemusena on halllepikute osakaal meie metsades suurenenud ja tenoliselt suureneb lhitulevikus veelgi. Kuid tekkinud puiduvaru on kasutatud liiga vhe ja ebaotstarbekalt.

SAEPALGI SAAMISEKS ON VAJA HALL-LEPIKUT HOOLDADA
Hall-lepikute majandamisega laiemas mistes on Eestis tegeldud vhe. Kuna teda on peetud vhevrtuslikuks puuliigiks, n.-. metsa umbrohuks, siis on eelkige kaalutletud, kuidas ttut lepavsa trjuda, selle asemel et seda hooldada ja puistut kujundada. Hall-lepiku majandamise viisid olenevad suuresti puistu rajamise eesmrgist. Kui halli leppa kasvatatakse peamiselt kttepuidu saamiseks, siis ei vajagi puistu otsest hooldust. Loodusliku tekkega hall-lepikud on enamasti suure tihedusega ja sellest tingitult ka kllaltki suure hektaritagavaraga. Sobivaim ja levinuim raieviis on lageraie. Prast lageraiet uueneb hall-lepik tavaliselt nii knnukui ka juurevsudest. Vga viljakatel aladel vib loodusliku uuenduse teket takistada rohttaimestiku, niteks krvengese lopsakas kasv.
Kui hall-lepikust soovitakse saada vrtuslikumat materjali, niteks saepalki, siis on hooldus vajalik. Hooldusraiete kigus tuleks vlja raiuda eelkige kverad ja teised ebakvaliteetsed puud, samuti puistut lepinnaliselt harvendada. Selle tulemusel juaks sirgetvelisemad puud raiekpsesse ikka ja allesjnud puude juurdekasv oleks thusam. Niimoodi hooldatud puistus on saetstusele sobiva materjali osakaal kindlasti suurem.
Hall lepp on sobiv puuliik ka pllumaade metsastamisel, eesktt eeluuendusena kuusele ja tammele. Meie metsanduses on hsti tuntud koridorkultuuride meetod, kus lehtpuuvssa raiutud koridoridesse istutatud kuused kannatavad vhem juurepessu- ja hilisklmakahjustuste all. Nende omaduste tttu on halli leppa ksitletud ka kui noore, vrtuslikuma metsa lapsehoidjat. Prof. Oskar Daniel on juba eelmise sajandi alguses kirjutanud: Metsatulunduses istutatakse hea meelega vrseid lehtpuid leppade sekka, kus nad kaitset leiavad klma, niisama ka loomade koorimise ja krpimise vastu, htlasi tidab lepp ka kasvataja osa sel teel, et ta nooruses uniseid puuliike kiiremale kasvamisele virgutab ja sirgemat tve sunnib arendama. (Daniel, 2001)

PAREMATEST TVEDEST SAAB LAUAMATERJALI, VILETSAMATEST PUUSTT, BIOENERGIAT JA MUUD Nagu eespool mrgitud, on Eestis kasvava halli lepa puidu tagavara suur (ligi 33 mln. m3; aastaraamat Mets 2001), kuid seda kasutatakse sna vhe. Valdavalt tarvitatakse halli lepa puitu ktteks ja sel alal vib tema majanduslik thtsus tulevikus veelgi suureneda (puiduktte osakaal suureneb aasta-aastalt, samuti on viimastel aastatel tusnud kttepuidu hind). Hallil lepal oli juba eelmise sajandi alguses thtis roll talude kttemajanduses, philiselt varuti ja kasutati tol ajal kttepuid halgudena. Ka tnapeval on kttepuidu kasutus halgudena endiselt olulisel kohal, seda peamiselt vikeelamute ktteks. Kuigi selline tehnoloogia on sna tmahukas, on srasel kttepuidul kindel turg: paljude elamute kttekolded (ahjud, katlad) on ette nhtud just selle materjali pletamiseks. Ndisajal on lisandunud hakkpuidu kasutus, seda peamiselt suuremate katlamajade kttena. Selle tehnoloogia eelis on protsessi parem mehhaniseeritavus.
Kui tulevikus peaks energiavsa end majanduslikult igustama, siis vib hall lepp pakkuda alternatiivi pajuvsadele. Lepa eelised on suurem psikindlus ja viksem hooldusvajadus, puudus aga viksem produktiivsus. Selliseid suure tihedusega lepaistandusi saaks varuda ja tdelda samamoodi kui pajuvsa (vsakombainiga, hakmetena) ja sel juhul tuleks neid majandada lhikese raieringiga (57 aastat). Leppade kasuks rgib ka asjaolu, et kui pajuvsad vajavad enamasti vetamist, siis lepp vastupidi, vetab looduslikult ise mulda. Praegu ei ole sellistel energiavsadel (paju, lepp vms.) Eestis perspektiivi, sest nende rajamine, hooldus ja koristus on seotud suurte kuludega. Samal ajal on metsades piisavalt halvakvaliteedilist, ktteks sobivat puitu. Ja riikides, kus energiavsasid kasvatatakse (niteks Rootsi), domineerivad siiski pajud. Tenoliselt kaalub energiavsade suur produktsioon les teiste liikide muud eelised. Halli lepa kasvatamine kttepuidu saamiseks viks aga kne alla tulla natuke pikema raieringiga (1520 aastat). Sel juhul on puud juba nii suured (pllumaale rajatud kmneaastases halli lepa katsekultuuris hinnati koorega tvepuidu tagavaraks 90 tihumeetrit hektaril), et puitu on sealt vimalik varuda traditsiooniliste raiemeetoditega (saag, harvester) ja olenevalt vajadusest tdelda edasi kas halgudeks vi hakmeteks. Ent praegu on nii Eesti metsatagavara kui ka metsade juurdekasv suur ja vajadus energiapuistute jrele ei ole tule kindlasti niipea pevakorda.
Halli leppa kasutatakse tnapeval ka setstuses (viimasel ajal Eestis sna kiiresti arenenud tstusharu). Eestis toodeti 2001. aastal ligikaudu 5000 tonni puustt, he tonni se tootmiseks kulub aga 6 m3 puitu, millest hinnanguliselt vhemalt poole hlmas hall lepp. Lepapuidust saab rohkem puustt kui kasepuidust. Kuna setootmine on suurenenud, siis setstuse jaoks on hall lepp Eestis kindlasti vga arvestatav tooraineallikas nii praegu kui ka lhitulevikus. htlasi on lepapuit asendamatu liha ja kala suitsutamisel.
Halli lepa puit on pehme, punakasvalge, suurte ssikiirtega. Temast saadud saematerjalist tehakse taarat ja kaubaaluseid, kvaliteetsemast osast saab toota ka voodrilaudu siseviimistluseks. Tstuslikult seda kll eriti ei tehta, sest kuigi halli lepa voodrilaud ei j oma vlimuse poolest maha sanglepast, tekitavad probleeme lepa iserasused: kver tvi, vike diameeter, jmedama tve korral mdanikud. Seeprast saab kvaliteetset materjali toota vhe. 2001. aastal Prnumaal Saugal tegevust alustanud uus saetstus hakkas tootma hallist lepast saematerjali. Seda puuliiki loodeti edukalt kasutada, kuid 2002. aasta lpus spetsialiseerus tehas mber teistele puuliikidele: majanduslikult ei olnud tasuv toota lepast.
Mnel pool Euroopas, niteks Rootsis, kasutatakse halli lepa puitu ka tselluloositstuses, et toota pakkematerjali (lainepappi): lepapuitu lisatakse puidumassile. Phimtteliselt sobivad lepa puidukiud paberi tootmiseks, kuid suure parkainete sisalduse ja sellest tuleneva puidu tumeda vrvuse tttu on tootmine liiga kulukas; htlasi pole see keskkonnasstlik. Tenoliselt jb halli lepa peamiseks kasutusvaldkonnaks lhitulevikus siiski soojamajandus.
Seega on hallil lepal palju hid omadusi. Ka tema puiduvarud on Eestimaal mrkimisvrsed, kuid selle laiemat kasutust piirab vhene majanduslik huvi. Ent vttes arvesse bioktuste (sh. puidu) jrjest suurenevat rolli ja mitmesuguste puidutehnoloogiate kiiret arengut (pitakse ttlema ja vrtustama seni vhe kasutatud ressursse), vib loota, et selle puuliigi paremad ajad on veel ees.



Veiko Uri, EPM metsakasvatuse instituudi dotsent

Loe kommentaare (2)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet