Eesti Looduse fotov�istlus
3/2003



Artiklid
Okaspuu-vrsevhk on ohtlik ja salakaval mndide haigus

Okaspuu-vrsevhi iseloomulik tunnus: noortes mnnikultuurides hakkavad puukeste
le paarikmneaastase vaheaja jrel leidsime 2002. aasta kevadel Kirde-Eestist mnni vrliikidelt prinevatest haigusproovidest taas okaspuu-vrsevhi sugulise arengujrgu viljakehi. Tnavu kevadel aga hakkas Kagu-Eestist tulema teateid mndide hulgalise ning kiliselt kiire suremise kohta nii noortes kultuurides kui ka vanades puistutes. Kas uus epideemia on tulekul? Mis saladuslik haigus on okaspuuvrsevhk?

OKASPUU-VRSEVHI ESMASLEID EESTIS LIGI 40 AASTAT TAGASI Nelikmmend aastat tagasi oli ks selle kirjutise autoreid, meespool, asunud tle vast asutatud Aegviidu metsamajandisse metsakaitse- ja -valveinsenerina. Uurides 1964. aastal Arnold Meriheina mahukat raamatut Metsakaitse (1961), sai tollal juubeldades tehtud pliiatsiga hele lehekljele mrkus: Kes!!! Mrge ji lehekljele, kus oli kirjas, et Eestis pole okaspuu-krumenuloosi seni leitud. Entusiastliku metsapatoloogina sai siis esimest korda fikseeritud selle haigustekitaja leid. Tookord ei osanud aimata, et sja leitud haigustekitajast kujuneb peagi ks parasvtme mnnimetsade ohtlikumaid seenhaigusi.
htlasi ei osanud arvata, et lhema kahe aastakmne jooksul ilmub leidja enda sulest hulgaliselt sama haigustekitajat tutvustavaid kirjutisi paljudes keeltes, sealhulgas koguni jaapani keeles.

Vanemate mndide okkad vivad kolletuda paljudel
Esimene okaspuu-vrsevhi suurepideemia Eestis puhkes esmasleiuga samal aastal (Hanso, 1969). Samal, 1964. aastal, hakkas see haigus epideemiliselt levima ka niteks Saksamaal ja judis USA-sse (Skilling, 1977). Sama haiguse puhanguid jrgnes veel Balti riikides ja Soomes kuni kaheksakmnendate aastateni vlja (Hanso, 1982a, 1982b; Kaitera, Jalkanen, 1992; Kaitera jt., 1998). Siis aga jrgnes uus suurepideemia. Kas nd, uue sajandi ja aastatuhande alguses jrgneb kolmas laine? Sellele ei oska praegu veel vastata. Keskkonnainvesteeringute keskusele on esitatud projekt teha kiiresti uuringuid. Alles need vivad anda vastuse.

SEEN ON JNUD SAMAKS, KUID TEMA NIMETUST ON KORDUVALT MUUDETUD JA TPSUSTATUD
Mitte ainult heal, vaid ka halval lapsel vib olla mitu nime. Avastamise ajal tunti Eestis haigustekitaja sugulist arengujrku ladinakeelse nimetuse Crumenula abietina all, sellest oli tuletatud ka haiguse eestikeelne nimetus okaspuu-krumenuloos. Mitme maa mkoloogid-sstemaatikud leidsid seejrel, et igem oleks seent nimetada Scleroderris lagerbergiiks. See nimetus ji seenele kauaks klge ning kandus le rahvuskeeltessegi (nneks mitte enam eesti keelde). Setttu kasutatakse niteks inglise keeles tnapevani nimetust Scleroderris canker. Veidi koomiline, aga selle nimetuse juurde lisatakse praegusel ajal juba haigustekitaja uus ladinakeelne nimetus Gremmeniella abietina. See on tuletatud rahvusvahelise kuulsusega Hollandi metsapatoloogi John Gremmeni nimest.
Okaspuu-vrsevhil on ka suguta arengujrk, mis kannab omaette nimetust Brunchorstia pinea. Seent ennast on maailmas tuntud juba le saja aasta, kuid laastavaid metsakahjustusi on ta phjustanud alles viimasel poolsajandil.

HAIGUSTEKITAJAT ON TIHTI RASKE MRATA Haiguse nimetus, okaspuu-vrsevhk, tleb juba ise ra, et ta kahjustab okaspuid. Ehkki tbi vib kahjustada ka kuuski, nulge ja teisi okaspuid, on ta maailmas tsine probleem ikkagi vaid mndide kasvatamisel. Kahjustada saavad vrsed ja pungad, vrsetest tungib seen ka okastesse. Haigus on nakatatud taimedele tappev. Nagu inimese ja loomade vhihaigustel, on okaspuu-vrsevhilgi mitu smptomit. Kui teda tuleb ette metsataimlates, vib teda nimetada vihmavarjutveks, sest tabandunud noorte mnniseemikute okkad vajuvad longu ning taim meenutab pooleldi sulgunud vihmavarju. Metsakultuurides, noorendikes ja vanemates puistutes muutuvad viimase aasta vrsete hulgalise suremise ja okaste kolletumise tttu vrad kirjuks. Mnnitvedel ja okstel vib haigus avalduda ka nekrootiliste laikudena,mis algul nivad hallikad. Edasi arenedes haigus otsekui svitab tve. Viimaks tve tervenisti mbritsedes phjustab haigus varem vi hiljem puu surma. Epideemia haripunktil vib mnd surra nii kiiresti, et surma phjust saab mrata vaid anatoomiliste ja mikrobioloogiliste uuringutega. Vrreldes teiste seenhaigustega metsas on okaspuu-vrsevhk eriliselt ohtlik ka selle poolest, et ta vib kahjustada peremeestaime peaaegu kogu tema eluea jooksul: seemikust igivana metsapuuni.
Rahvusvahelises erialakirjanduses klassifitseeris okaspuu-vrsevhi okaspuuseemikute talvitumishaiguste hulka esimest korda selle kirjutise autor (Hanso, 1974). Seejrel on okaspuuvrsevhi kahjustusi korduvalt seotud klma, lumerikaste ja kaua kestva lumikattega talvedega (nt. Blenis jt., 1984; Senn, 1999; jt.).
Okaspuu-vrsevhki on sageli raske diagnoosida ja trjuda. Patogeen vib asmptomaatiliselt, s.t. nhtavaid haigustunnuseid esile kutsumata, elada mndidel isegi 22,5 aastat (Blenis jt., 1984). Seene eosed vivad levida trje seisukohalt vga ebamugaval ajal: sgisest kevadeni, s.o. sulailmadega ka talvepoolaastal. M. Hellgren ja P. Barklund (1992) leidsid, et seene suguta arengujrgu eosed valmivad ja levivad Luna-Rootsis kevadel, sugulise arengujrgu eosed aga suvel. Nad jreldasid htlasi, et seene arengutskkel on kaheaastane, s.t. enamik eoseid valmib ja levib alles kaks aastat prast mnni nakatumist. Haigustekitaja vib moodustada suguta arengujrgu viljakehi isegi nivalt okaspuuvrsevhist kahjustamata, alles roheliste okastega vrsetel (Kaitera, Jalkanen, 1994). See viitab tema suurele virulentsusele ning vib tema avastamise ja igeaegse trje veelgi keerukamaks muuta.

Noored nekrootilised laigud korbata mnnitvedel ja okstel on algul tillukesed ja vhemrgatavad. Ent kui koor lbi ligata, tuleb laigu alt nhtavale surnud, pruunistunud kambium.
Seen Gremmeniella abietina, mis phjustab okaspuu-vrsevhki kogu maailmas, on tegelikult selle seeneliigi geograafiliste tvede vi rasside kogum. Mned uurijad on selle liigi jaotanud Phja-Ameerika, Euroopa ja Aasia rassiks. O. Petrini jt. (1989) on eristanud seeneliigi piires kaht varieteeti: G. abietina var. abietina (kuhu kuuluvad kik kolm eelnimetatud rassi) ja G. abietina var. balsamea, mida leidub kuuskedel ja nulgudel Kanadas. Hiljem on nad jreldanud, et seenel leidub Krg-Alpides seedermnnil ja Phja-Euroopa boreaalsetes metsades harilikul mnnil veel ks rass. See jaotus on kehtinud tnini. A. Uotila jt. (2000) on aga kindlaks teinud, et seene Soomes kirjeldatud A- ja Bbiotbid on tegelikult geneetiliselt erinevad populatsioonid, mis varem vi hiljem eristatakse eri seeneliikidena. Kunstliku nakatamise katsetega on testatud, et patogeeni A-tp on mrksa ohtlikum kui B-tp (Terho, Uotila,1999). Sugulise arengujrgu viljakehade moodustamise vime on nimetatud tpidel erinev (Uotila, 1992). Sellest ka meie revus, kui leidsime 2002. a. kevadel sugulise arengujrgu viljakehi. Olime ju neid Eestist seni leidnud ainult haiguse suurpuhangute aastatel.
Okaspuu-vrsevhi tekitaja tp A (ehk nn. suure puu tp) viidi introduktsiooni kigus kogemata Phja- Ameerikasse, kus see on kohalikele mnniliikidele teinud ha suuremat kahju (Laflamme, Lachance, 1987).

HAIGUS ON MNNI VRLIIKIDELE OHTLIKUM KUI KODUMAISELE
Okaspuu-vrsevhk oli juba mdunud sajandi seitsmekmnendate aastate alguseks, seega vhem kui kmne aastaga, ainuksi Euroopa ja Phja- Ameerika metsataimlates ja noortes kultuurides tekitanud kahju, mille rahaline vrtus letas hinnanguliselt kaht miljonit dollarit. Juba selleks ajaks oli haigus omandanud niteks ameerika punase mnni (Pinus resinosa) kige ohtlikuma haiguse halva kuulsuse. Muide, meie Luua pargis tappis vrsevhk kaheksakmnendate aastate epideemia ajal sama liigi mehekrguseks kasvanud puud sootuks. Paljude uurijate (nt. Roll-Hansen, 1972 jt.) arvates on eksootilised mnniliigid vrsevhile vastuvtlikumad kui prismaised. Seda oleme korduvalt theldanud ka Eestis. Keerdokkalise mnni (Pinus contorta) kui perspektiivsena niva puuliigi ulatuslik kultiveerimine Phja-Rootsis sai tsise tagasilgi just okaspuu-vrsevhi laastavate kahjustuste tttu (Karlman,1984).
Eestis oleme judnud arvamusele, et okaspuu-vrsevhk kitub hariliku mnni puistutes tpilise epideemilise haigusena, mida on puhangute vaheaastatel nii metsataimlatest kui ka puistutest peaaegu vimatu leida. Kuid eksootmndidel psib nimetatud haigustekitaja mrksa kauem. Need silitavad nakkusalge ning toimivad uue haiguspuhangu alates meie metsades omaprase viienda kolonnina.
Praegu on veel vara elda, kas tnavused kahjustused Kagu-Eesti mnnikutes on tingitud samast haigusest ja kas Eestis algab uus ulatuslik mnnivrsevhi puhang. Uuringud peaksid selgitama, mis meie mndidega Kagu- Eestis tegelikult on juhtunud. Phjuseks vivad olla ka rasked ilmastikuolud vi hoopis mni muu haigus. Igal juhul on mnni-vrsevhk kllaltki ohtlik ja salakaval haigus, et temast mrksa rohkem teada saada kui seni.



Mrt Hanso, Silja Hanso, EPM metsandusliku uurimisinstituuditeadlased

Loe kommentaare (3)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet