Eesti Looduse fotov�istlus
1/2012



artiklid
Uus miste metsateaduses produktiivne okastik

Enamik okaspuu liike moodustavad mitmeaastase okastiku. Erineva vanusega okkarhmad muudavad keerukaks puu juurdekasvu mramise. Tnu okkajljemeetodile on see siiski vimalikuks saanud.

Rein Drenkhan, EM metsandus- ja maaehitusinstituudi dotsent
Mrt Hanso,
EM metsandus- ja maaehitusinstituudi erakorraline teadur

Okkajljemeetod ja defoliatsiooni uuringud
Produktiivse okastiku miste defineerimine ja praktiline mratlemine oli Rein Drenkhani mdunud aastal edukalt kaitstud doktorit (Drenkhan 2011) ks olulisi osi. Okkajlje meetodi on avastanud ja vlja ttanud Soome metsateadlased. Selle meetodiga saab retrospektiivselt kirjeldada mnnil eluea jooksul igal aastal tekkivate mnniokaste vanust kuni ksikokka suremise ja varisemise aastani (Hanso, Drenkhan 1999; Drenkhan 2000). (Meetodi olemust tutvustab joonis 1, okkajljed on nhtavad joonisel 3.) hel ja samal aastal tekkivat okastikku kokku nimetatakse okkaklassiks vi okka-vanuseklassiks. he okkaklassi okkad ei pruugi surra sugugi hel ja samal aastal. Suremise phjused on erinevad: n.. loomulik ehk vanusest vi siis enneaegne ehk ilmastiku ekstreemsustest, seenhaigustest vi putukkahjuritest tingituna.

Mida thendab okka enneaegne varisemine? Kas iga varisenud okas thendab puule ka kbemekese potentsiaalse juurdekasvu kaotust? Milline on erineva vanusega okkaklasside thtsus puu juurdekasvule? Miks tegeleb tnapeval kigile tuntud, lemaailmselt teostatav metsamonitooring puuvrade hrenemise (defoliatsiooni, maakeelselt ka okkakao) uurimisega?
Eks ikka seeprast, et ldlevinud arvamuse kohaselt toidavad kik rohelised okkad puul tema juurdekasvu ja puuvrade hrenemine ehk okaste hulga vhenemine on igal juhul halb. See on signaal mingist kimasolevast kahjustusest. Kulukad defoliatsiooniuuringute programmid kivitati eri maades aga ajal, mil, nagu hiljem selgus, oli le hinnatud tstusliku husaaste kauglevi osathtsus defoliatsioonis ja metsade tervise halvenemises. Ilmselt pakub just okkajlje meetod tnapeval vimalusi defoliatsiooniuuringute tulemuste paremaks mistmiseks ja vajadusel ka programmide tiustamiseks.

Kas mnni kasv sltub tema elusokaste hulgast?
Mitu aastat peaksid meie kodumaisel harilikul mnnil okkad normaalselt elama? Iga ksikaasta defoliatsiooni monitooringu tulemusi tuleks vrrelda mingi psiva vrtuse vi normiga. Selgub, et see polegi nii lihtne, sest sellist normvrtust lihtsalt ei ole olemas!
Vib kll vlja arvutada defoliatsiooni pikaajalisi statistilisi keskmisi ja ksikaastate tulemusi nendega vrrelda, aga see ei iseloomusta puu elu olulisimat tunnust tema kasvu. Puu kasv on htlasi tema eluju indikaatoriks (Dobbertin 2005). Puu kasvu jaoks normaalne, s.o. juurdekasvu piisavalt toitev okaste hulk, on aastati erinev. See oleneb ilmastikutingimustest, puu vanusest, tervislikust ldseisundist, varuainete hulgast jpm.
Ikka ja jlle on uuritud olemasoleva okaste hulga vi okaste kao seoseid puu juurdekasvuga (nit. Linzon 1958; Ericsson jt. 1980; Honkanen jt. 1999; Kurkela jt. 2005).
Pea alati on nidatud, et seosed okkakao ja puu juurdekasvu vahel on olemas, kuid neid ei saa nimetada phjuslikeks. Phjuslikeks saab neid nimetada alles siis, kui okkakao ldhulgast on vlja arvatud puu juurdekasvu otseselt mittetoetavate okaste hulk. Jrelejvat osa puu okastiku ldhulgast nimetamegi produktiivseks, s.t. antud aastal puu juurdekasvu otseselt toitvaks okastikuks. Enne okkajlje meetodi avastamist oli sellist vahet teha oluliselt keerukam. Kulus ligi 20 aastat meetodi enda avastamisest, kui selle vimaluse peale tuldi.

Puu antud aasta kasvu toidab ksnes produktiivne osa okastikust
Kesoleva levaate autorite ja Soome metsateadlase, okkajlje meetodi esmaavastaja prof. Timo Kurkela esimeses uuringus selguski, et mitte kik rohelised okkad mnnil ei toida puu juurdekasvu (Drenkhan jt. 2006). Milleks on nad siis puule vajalikud, miks nad ei sure ega varise? Mnni mllu, nagu tabavalt on elnud Erich Lhmus (Lhmus 1986), on aastatuhandete jooksul kinnistunud teadmine, et alati vib tema elusokastega midagi halba juhtuda. Putukkahjurid, haigused ja ilmastiku ekstreemsused vivad hvitada nooremad ja aktiivsemad, htlasi ka rnemad okkad. Hda korral peavad appi tulema leliigsed vanad rohelised elusokkad ja aitama puu juurdekasvu toita. Mnd on neid selleks silitanud ja vajaduse tekkimisel aktiveerib need. Muul ajal nad puule vajalikud ei ole, nad ei toida puu juurdekasvu. Miks on meist phja poole jvatel aladel (Phja-Soomes ja Skandinaavias) mnniokaste eluiga mrksa pikem kui meil, ulatudes isegi kaheksa-heksa ja enama eluaastani? Aga seeprast, et seal on puude kasvutingimused mrksa karmimad!
lalnimetatud uuringus nnestuski meil esmakordselt defineerida vastav uus metsateaduslik miste produktiivne okastik. Arvutuslikult mratlesime ka selle osa hariliku mnni okastikust, mis erinevatel aastatel on otseselt toitnud puu juurdekasvu ning millist okastiku hulka antud aastal tuleks edaspidi okastiku ja juurdekasvu vaheliste teliselt phjuslike seoste vljaselgitamisel aluseks vtta. Kindlasti aitaks okkajlje meetod selgust tuua ka muidu vga raskesti mratavasse varuainete osathtsuse hindamisse iga-aastases puude juurdekasvus. Oluline on, kui palju panustab produktiivne okastik otseselt juurdekasvu ja kui palju langeb sellest juurdekasvust varuainete kikutuleku arvele.
Selgus, et antud aastal toidavad mnni juurdekasvu peamiselt vaid eelmisel ja le-eelmisel aastal sndinud, s.t. teise ja kolmanda aasta okkad. Mnel aastal rohkem teise, mnel kolmanda aasta okkad. 50%-line okkakadu nimetatud okkaklassidest kokku vhendas puude antud aasta radiaalset juurdekasvu keskmiselt 39,2%, krguse juurdekasvu aga 34,8% vrra. Neljandast eluaastast alates oli elusokaste osathtsus puu kasvule juba praktiliselt olematu, ehkki ksikutel meie mudelpuudel oli isegi nelja-viie-aastaseid elusokkaid. Miks 50%-line okkakadu ei phjustanud aga sama suurt kadu puude juurdekasvule? Phjus peitubki siin ilmselt varuainete kikutulemises. Varuaineid ei jtku puul lputult, sellele viitame aga veelkord kesoleva kirjutise lpus uue karantiinse okkahaiguse punavtaudi (Hanso, Drenkhan 2008) rndestrateegia lhiiseloomustuses.
Sama aasta okkad aitavad alles kasvuperioodi teisel poolel mnevrra kaasa mnnivrse(-tve) jmeduskasvule, praktiliselt ldse mitte pikkuskasvule. Seda vis ka eeldada, sest okkad arenevad alles peaaegu oma tispikkuse saavutanud aastavrsel (joonis 3). Sama tuli selgelt vlja ka meie arvutustes, mis demonstreerib okkajljemeetodi usaldusvrsust.

Produktiivne okastik ja okkahaigused
Hariliku mnni geograafilistes katsekultuurides Kongutas (tolleaegne Elva metskond) viisime praktiliselt lbi ka uuel mistel phineva uurimise (Kurkela jt. 2009). Jlgisime produktiivse okastiku reaalse kaotuse mju puude kasvule kahe olulisima okaste kahjustaja mnni-pudetve (haigusetekitaja Lophodermium seditiosum) epideemia ja tugeva suvise pua tingimustes. Samas uuringus nnestus meil testada ka seda, et sesoonselt erineval ajal toimuv okkakadu mjub puude radiaal- ja krguskasvule erinevalt. Vegetatsiooniperioodi alguspoolel toimunud produktiivse okastiku kadu seondus negatiivselt puude juurdekasvuga. Sesooni teisel poolel avaldus aga okkakadu puude antud aasta kasvus mrksa nrgemalt, tugevamini alles jrgmisel aastal ja siis just radiaalkasvus.
Mnni-pudetve epideemia-aastal kaotavadki noored puud enim okkaid just kevadel (Hanso 1970). Haigus tabab kiki okka-aastakike, ka nooremaid. Pudetve epideemia-aastate vahele jb okkakaost kosumiseks ks vi enam vaheaastat. Punavtaudi vib iseloomustada aga pigem kui kroonilist okkahaigust. See jtab kll puutumata noorimad, s.o. sama aasta okkad, kuid surmab aga aasta-aastalt just nimelt produktiivse, juurdekasvu toitva, s.o. teise ja kolmanda aasta okastiku. Mnnile ei jeta kosumiseks mingeid puhkepause (Drenkhan, Hanso 2009). Kokkuvttes vib seeprast punavtaudi kahju mnni-pudetve omast hinnata isegi suuremaks. Varuainete tieliku ammendumise jrel seisab mnd juba tsiste probleemide ees. Puaperioodid langevad meil valdavalt aga suve teisele poolele ning okkakao toime on seeprast mnevrra talutavam. Ka ei ole pud igal aastal.
Metsamehe silm peaks mnninoorendikes liikudes peatuma okastiku seisundil sama uurivalt ja mistvalt, kui ta peatub kuuseraiestike letamisel kndudel juurepessu mdaniku tunnuseid leides. Ehkki nd ka praktilisele metsamehele teatavaks saanud uus miste produktiivne okastik mndide okkakasukal kusagil palja silmaga hinnatav pole!

Kirjandus
Dobbertin, M. 2005. Tree growth as indicator of tree vitality and of tree reaction to environmental stress: a review. Europen Journal of Forest Research 124: 319-333.
Drenkhan, R. 2000. Mnniokaste eluea mramine okkajlje meetodiga. Eesti Mets (20) 5: 16-18.
Drenkhan, R. 2011. Okkajlje-meetodi kasutamisest mnni okkahaiguste epidemioloogilises uurimists /Epidemiological investigation of pine foliage diseases by the use of the needle trace method/. Doktorit ksikiri, Eesti Maalikool, Tartu, 207 lk.
Drenkhan, R., Hanso, M. Recent invasion of foliage fungi of pines (Pinus spp.) to the Northern Baltics. Metsanduslikud uurimused 51: 49-64.
Drenkhan, R., Kurkela, T., Hanso, M. 2006. The relationship between the needle age and the growth rate in Scots pine (Pinus sylvestris): a retrospective analysis by needle trace method (NTM). European Journal of Forest Research 125: 397-405.
Ericsson, A., Larsson, S., Tenow, O. 1980. Effects of early and late season defoliation on growth and carbohydrate dynamics in Scots pine. - Journal of Applied Ecology 17: 747-769.
Hanso, M. 1970. Ftopatoloogiline aspekt mnniokaste aastaringses varsemises. - Metsanduslikud uurimused 8: 260-274.
Hanso, M., Drenkhan, R. 1999. Kas mnniokkad varisevad enneaegu? Eesti Loodus (50) 6: 235-237.
Hanso, M., Drenkhan, R. 2008. Puna-, pruun- ja valgevtaud Eestis. Eesti Mets (23) 3: 16-22.
Honkanen, T., Haukioja, E., Kitunen, V. 1999. Responses of Pinus sylvestris branches to simulated herbivory are modified by tree sink/source dynamics and by external resources. - Functional Ecology 13: 126-140.
Kurkela, T., Aalto, T., Varama, M., Jalkanen, R. 2005. Defoliation by the common pine sawfly (Diprion pini) and subsequent growth reduction in Scots pine: a retrospective approach. Silva Fennica 39: 467-480.
Kurkela, T., Drenkhan, R., Vuorinen, M., Hanso, M. 2009. Growth response of young Scots pines to needle loss assessed from productive foliage. Forestry Studies / Metsanduslikud uurimused 50: 5-22.
Linzon, S.N. 1958: The effect of artificial defoliation of various ages of leaves upon white pine growth. Forestry Chronicle 34: 51-56.
Lhmus, E. 1986. Kui pikk on mndide mlu? Eesti Loodus (37) 12: 787-789.



Rein Drenkhan, Mrt Hanso

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet