Eesti Looduse fotov�istlus
1/2012



artiklid
Metsakuivendus mjutab elustikku mitmel viisil

Hiljuti valmis rakendusuuring metsakuivenduse mjust. Selgus, et metsakuivendus mjutab elustikku mitmeti helt poolt tekitab uusi elupaiku, teisalt vhendab looduslike elupaikade kvaliteeti.

Taustast

Fennoskandias ja endises Nukogude Liidus on mrgi metsi kige enam kuivendatud
pinnavee taseme alandamiseks ja puude kasvu kiirendamiseks (Remm 2008). Eestis on kuivendatud rohkem kui veerand metsamaast, s.o. 560 000 ha (Pikk 1997). Kuna kuivenduse mju ulatub kraavitusssteemist kaugemale, hinnatakse peaaegu kik meie soostunud metsad rohkem vi vhem kuivendatuks (Ilomets 2005).

Raul Rosenvald, EM metsakasvatuse vanemteadur
Piret Lhmus, T looduskaitsebioloogia teadur
Liina Remm, T loomakoloogia doktorant
Ann Kraut, T loomakoloogia doktorant
Riinu Rannap, T loomakoloogia teadur

Paljusid liike peetakse Eestis kuivenduse lbi ohustatuks, kuid otsesed uurimused selle kohta puuduvad (Remm 2008). Seeprast viidigi RMK tellimusel lbi phjalikum rakendusuuring, kus hinnati metsakuivenduse mju metsaveekogudega seotud elustikule (must-toonekurg, kahepaiksed, kalastik) ja pikaajalise kuivenduse suhtes tundlikeks peetavatele liigirhmadele (limused, samblad, puidumardikad). Kesolev artikkel annab lhilevaate kolme aasta jooksul selgunud philistest tulemustest ning soovitustest kuivendusobjektide elustikusbralikumaks hooldamiseks ja rekonstrueerimiseks. ksikasjalik projekti lpparuanne on kttesaadav RMK kodulehel.

Must-toonekurg eelistab looduslikke ja svendatud ojasid kraavidele.
Must-toonekurg on Eestis vheneva arvukusega kaitsealune linnuliik, kelle ebasoodsat seisundit vib phjustada toitumisalade kvaliteedi langus pikaajalise kuivenduse tagajrjel. Seda hpoteesi kontrollis Raul Rosenvald koos abilistega aastatel 20072010. Kmnele must-toonekurele selga pandud GPS saatja abil (vt. ka www.kotkas.ee) jlgiti 2012lindude toitumiskohti, milledest enamikku kirjeldati ka looduses (Aavik 2010). Saadud 3302 toitumiskoha andmeid vrreldi pesast 20 km raadiuses juhuslikult valitud ja seejrel kirjeldatud 600 vooluveekogu punktiga.
Andmeanals nitas, et must-toonekure toitumiskordasid oli kige rohkem kraavides, kuid see tulenes viimaste suurest hulgast mbritsevas maastikus. Aga kui arvesse vtta valikuvimalusi pesa mbritsevas maastikus, siis eelistasid toonekured hoopis looduslikke ja svendatud ojasid (olenemata nende suurusest) ning vltisid kraave. Veel selgus, et nii looduslikke kui svendatud ojasid taasklastati oluliselt rohkem kui kraave. 2007. aasta puasel suvel prdusid toonekured looduslikele ojadele kige enam tagasi ja svendatud ojasid kasutasid nad sama vhe kui kraave. Vooluveekogude taasklastatavuse phjuseks oli suurem voolu kiirus, vee lbipaistvus ja lhedus pesale. Eelistati 20-30 cm sgavuse ja 2,5-5 m laiusega veekogusid. Leiti, et toonekurgede poolt valitud veekogud olid oluliselt parema ligipsetavusega hust, rohkem kivise ja savisema phjaga ning ka lbipaistvama veega kui juhuslikult valitud veekogud. Kui vrreldi eraldi ainult kraave, siis toitumiseks kasutatud olid juhuslikest kraavidest laiemad, kiirema voolu, parema ligipsu ja vhem rohtunud vi mudase phjaga. Seega, kui rekonstrueerimise kigus suurendatakse kraavide voolu kiiruse varieeruvust, parandatakse nende ligipsetavust (eemaldades vsa) ning puhastatakse mudased veekoguligud, suurendatakse sedakaudu kuivenduskraavide kvaliteeti toonekurgede toitumispaigana.

Kalastiku liigirikkus oli looduslikes ojades suurem kui svendatud ojades ja kraavides
Kalastiku andmeid kogus Rein Jrveklg koos abilistega. Selleks tegid nad elektripki heksa (GPS saatjatega jlgitud) must-toonekure pesa mber olnud veekogudes, millised erinesid omavahel nii valgala suuruse (2; 6; 15 ja 30 km2) kui tbi (kraav, looduslik ja svendatud oja) poolest. Kokku registreeriti 20 kalaliiki, neist kmme olid arvukamad.Looduslikus ojas 9oli 100-meetrise ligu kohta keskmiselt kolm liiki ja 76 isendit, svendatud ojas vastavalt kaks ja 68 ning kraavis kaks ja 53. Andmeanalsil selgus, et kalastiku liigirikkus oli looduslikes ojades suurem kui svendatud ojades ja kraavides ning see kasvas koos valgala suuruse ja voolu kiirusega. Kalade arvukus veekogutpide vahel ei erinenud ning seda ei mjutanud ka muud veekogu tunnused. Vikestele vooluveekogudele iseloomulikest kalaliikidest eelistasid forellid ja ojasilmud looduslikke ojasid teistele tpidele, kuid see tulenes ojade paremast lbipaistvusest ja suuremast voolu kiirusest. Trullingute looduslike ojade eelistus tulenes selle suuremast sgavusest ja kiiremast voolust. Lepamaimude esinemistenosus tusis suurema voolu kiiruse ja sgavusega veekogudes, sltumata nende tbist. Haugid seevastu eelistasid taimestikurikkamaid veekogusid.

Kahepaiksete jaoks vib kraavivrgustiku rajamine kll suurendada kudemiseks kasutatavate veekogude arvu, kuid samas vhendab nende kvaliteeti ja mitmekesisust
Kahepaiksete uuringuks valis Kadri Suislepp kolme GPS saatjatega jlgitud must-toonekure pesa mber kolm looduslikku (kraavitamata) ja kolm kuivendatud 0,5 km2 uuringuruutu (Suislepp jt. 2011), et inventeerida seal kahel jrjestikusel aastal kahepaikseid ja kirjeldada esinevaid veekogusid. Juhuslikult olid u�uritud aastad sademete osas kontrastsed: 2009. aasta mai oli tavaprasest kuivem, kuid suve algus jlle sademerikkam; 2010. aastal aga vastupidiselt.
Arvuliselt enam leidus veekogusid kuivendatud aladel, kus kige sagedasemaks tbiks oli kraav. Kuivendatud aladega vrreldes esines looduslikel aladel ootuspraselt rohkem lompe ja leujutusalasid. Sealseid veekogusid iseloomustas keskmiselt suurem sgavus ja laugem kallas. Kokku asustasid uuritud veekogusid kuus liiki kahepaikseid, neist kige sagedasemad olid rohukonn, rabakonn ja thnikvesilik. Vhemal mral leidus harilikku krnkonna, tiigi- ja veekonna ning harivesilikku. Selgus, et kahepaiksete liigiline mitmekesisus, sltumata kas uuringuruut asus kuivendatud alal vi mitte, oli krgem lompides vi kraavides. Kahepaiksete liigirikkusele mjus positiivselt suurem veetaimestiku katvus ja sgavus (optimaalseim 4060 cm). Kudemiseks eelistasid kahepaiksed loodusliku veereiimiga aladel lompe, kuid kuivendatud aladel olid philiseks kudemisalaks kraavid.

2010. aasta sademerohkel kevadel kudesid kahepaiksed ka kuivendatud aladele tekkinud lompides, mis sageli kuivasid ra enne kulleste moonde lbimist.
Kokkuvtvalt selgus, et kraavivrgustiku rajamine vib kll kudemiseks kasutatavate veekogude arvu maastikul suurendada, kuid samas vhendab kuivendamine veekogude kvaliteeti ja mitmekesisust. Lisaks kuivavad seal veekogud suve alguseks suurema tenosusega ra kui loodusliku veereiimiga aladel. Sademerohke kevade jrel vivad seetttu kuivendatud aladel kraavid ja lombid kahepaiksetele hoopis koloogiliseks lksuks osutuda.
Pikaajalise kuivenduse mju uurimiseks limustele, sammaldele ja mardikatele viidi lbi liikide inventuurid samadel lodu- ja kdusoo proovialadel (kokku 44 ala, igaks neist 2 ha), mis jaotusid omakorda nelja majandusastmesse (plis- ja raiekps mets, lage ja silikpuudega raiesmik). Limustel ja puidumardikatel lisati vrdlusse ka palu-, laane- ja salumetsade proovialadelt (kokku 72 ala) kogutud analoogsed andmed.

Pikaajaline kuivendus ei vhenda limuste arvukust ja liigirikkust, kuid niiskust vajavate liikide arvukus vheneb
Liina Remm koos abilistega leidis kduproovidest kogutud materjalidest kokku 11 000 limust vhemalt 69 liigist, peamiselt maismaateod, kuid ka ksikud veeteod ja herneskarbid (Pisidium; Remm 2010). Vrdlus nitas, et nii ldliigirikkus, ohustatud liikide arv kui ka tigude arvukus olid kdusoodes ja lodudes sarnased. Kuivenduse mju ilmnes limustele vaid raiekpse metsa staadiumis ja seisnes muutunud liigilises koosseisus. See vib olla seotud kuuse osathtsuse suurenemisega puistus, kuna varise omadused mjutavad tigusid tugevalt, kusjuures enamik liike eelistab lehe-, mitte okkavarist. Liigilise koosseisu anals viitas ka sellele, et prast kuivendamist muutub lodumetsade tigude liigiline koosseis sarnasemaks laane- ja salumetsade omadega. Kuigi kdusoometsadest leiti 12 Eesti punases nimestikus olevat teoliiki, oli seal soid eelistavaid liike vhem kui lodudes. Niteks oli kdusoodes viksem arvukus tmbil kbusteol (Carychium minimum), likteol (Zonitoides nitidus), suurel kiirgteol (Cochlicopa nitens) ja suurel merivaiklasel (Succinea putris), kes kik on eriti niiskuslembesed. Vib elda, et kuivenduse mju limustele ei ole nii tugev kui seni eeldati. Kdusoometsades suudavad elada paljud teiste metsatpide (nt. laane- ja salumetsade) liigid. Samas aga vheneb kdusoodes kuivendamise tagajrjel lodudele iseloomulike teoliikide arvukus. Seega on otstarbekas kaitsta elustikurikkaid kdusoometsi, kuid nendele lisaks peaks kindlasti alles jtma kuivendamata soometsi.

Kuivendus on muutnud kdusoometsade samblakooslused lodumetsade omadest erinevaks
Lodu- ja kdusoode 44 prooviala sammalde liigiinventuuri tegi Piret Lhmus ja kogutud materjali aitas mrata Mare Leis. Kokku tegid nad kindlaks 206 liigi esinemise, milledest 34 olid looduskaitselise vrtusega. ldine liigirikkus oli lodu- ja kdusoo alade vahel sna sarnane (vastavalt 178 ja 170) ning pikaajalise kuivenduse mju sammalde ldliigirikkusele, nagu ka looduskaitseliselt thelepanuvrsete liikide arvule, ei selgunud. Siiski oli kuivendus muutnud kdusoometsade samblakooslused lodumetsade omadest erinevaks. Lodumetsad pakkusid elupaika mitmetele (liig)niiskust vajavatele liikidele, mis kdusoometsas ei esinenud vi esinesid harva . Niteks niiskel maapinnal ja 11kdupuidul kasvav ohulhedane haisev maakarikas (Geocalyx graveolens) ja niisket kdupuitu asustav kmmalrikardia (Riccardia palmata). Lodud pakuvad ka enam lehtpuude kasvupindu, mis on sobilikud niteks kaitsealusele sulgjale hikule (Neckera pennata).
Kdusoometsades esinesid aga pigem generalistid, kes saavad hakkama nii niiskes kui ka kuivas elupaigas, lisaks kuivalembesemad (nt. harilik lehviksammal, Ptilium crista-castrensis) ja okaspuude (nt. knnukatik, Nowellia curvifolia) vi isegi kividega seotud liigid (nt. harilik lhistanukas, Schistidium apocarpum). Vanad kdusoometsad osutusid sammaldele llatuslikult vrtuslikeks, sest sealt leiti isegi rohkem looduskaitseliselt thelepanuvrseid liike kui lodu vanadest metsadest, kuigi ala kohta keskmiselt vhem. Kaitsealuse helviksambla Helleri ebathtlehiku (Anastrophyllum hellerianum) jaoks paistavad kdusoo vanad metsad olema olulised populatsioonide silimise reservuaarid, sest seal on lisaks sobivale niiskustasemele ka piisavalt suuri kdunenud okaspuu lamatvesid.

Puidumardikate liigrikkus ei erine kdusoo- ja lodumetsas kuigivrd, aga on kolmandiku vrra viksem kui laane- ja salumetsas
Puidumardikate uuringuks kogus Ann Kraut materjali nii akenpniste kui vljakasvatamise meetodil. Viimase lbiviimiseks koguti igal proovialal esinenud puuliigi kohta kaks erinevas kduastmes lamapuu tvejuppi (á 10 liitrit) ja pandi need laboris kinnisesse pappkasti. Mne aja mdudes tulid sealt vlja puidus arenenud vi seal varjunud mardikad, kes seejrel liikideni mrati. Kdusoometsade 234-st puiduproovist koorus kokku 678 mardikaisendit 85 liigist ning vajalikust vrdlusematerjalist palu-, laane-, salu- ja lodumetsadest 3775 isendit 219 liigist. Selgus, et kdusoometsade mardikaliste keskmine ja summaarne liigirikkus ei erinenud oluliselt lodumetsadest, kuid ji kolmandiku vrra alla laane- ja salumetsadele. Lodu- ja kdusoometsade mardikaliikidest kattusid umbes pooled. Nad on ka Eestis tavalised ja laialt levinud. Kdusoo proovialadelt leitud, aga lodudes puudunud liikide hulgas oli nii tavalisi puidumardikaid kui ka pigem rohttaimedega seotud poilasi ja valdavalt rvtoidulisi jooksiklasi. Eriti haruldasi vi kaitset vajavaid liike selle uuringuga kdusoometsadest ei leitud. Kll vrivad thelepanu mitmed liigid, keda leiti ainult lodumetsadest. Niteks ebakrsakas (Choragus sheppardi), keda varem on leitud vaid mnel korral Lne-Eestist, samuti haruldane ebavlesklane (Euglenes pygmaeus), kes areneb kdunenud lehtpuus ning iesikk (Leptura annularis), kellele Eesti on leviku phjapiiriks.
Akenpnistega saadud info nitas trendi, et kdusooaladel on mardikate arvukus ja biomass viksem kui lodu ja laane metsatbis, eriti vanade ja kpsete metsade osas. Et teada saada, milliste liikide esindajaid kuivenduse eelsetes ja jrgsetes metsades elab, jtkatakse kogutud materjali mramist ja analsimist.

Kraavide rekonstrueerimisel tasub jlgida veekogu voolu kiiruse, selle laiuse ja sgavuse ning phja tbi vaheldumist, sest nii pakutakse elupaiku suuremale hulgale organismidele
Kesolev uuring nitas, et kraavid kui 2012kunstlikud vooluveekogud vivad olla elustikule sobivad, kuid nende kvaliteet on madal vrreldes looduslike veekogudega. Kraavide rekonstrueerimisel saaks need (uuritud) elustikule sobivamaks muuta. Siiski ei pea eesmrgiks vtma kiki kraave elustiku vajaduste jrgi rekonstrueerida. Olulisem on juba planeeringute faasis jlgida, et metsamaastiku mastaabis jks alles vrtuslikke vee-elupaiku, nagu stabiilse tasemega seisuveekogusid ning vahelduva voolu kiiruse ja phjareljeefiga vooluveekogusid. Ka elupaikade loomiseks konkreetseid veekogusid silitades vi tekitades tasub jlgida nende potentsiaalset sobivust. Niteks phja mitmekesistavaid rajatisi tuleks luua eesktt kiiremavoolulistele ja tenoliselt pikemat aega veega tidetud veekogudele. Juba nimetatud ning jrgnevad soovitused elurikkuse suurendamiseks kivad eesktt mineraalmaal olevate vooluveekogude kohta.
Looduslikus sngis olevate vooluveekogude veereiimi ja voolusngi ei tohiks muuta, kuna selliste veekogudega on seotud spetsiifiline elustik.
Kigi vikeste metsaveekogudega seotud liikide heks riskiteguriks on nende kuivamine sademetevaesel perioodil, mis antud uurimuste phjal osutus eriti kriitiliseks kuivendusest mjutatud aladel. Seda aitab vltida stabiilsemate veekogude tekitamine. Kahepaiksetele on vajalikud eesktt seisuveekogud, mis kalade rvluseohu vhendamiseks ei ole soovitavalt vooluveekogudega hendatud. Need peavad olema piisavalt sgavad, vltimaks rakuivamist enne kulleste moonet (juuni keskpaigas-juuli alguses). Seega on soovitav kuivendusssteemide rekonstrueerimistel rajada ka laugete nlvadega (kalda kalle ≤25) tuletrje- ja muid tiike, milledel vhemalt phjakallas (st. vastu lunapikest) viks olla lauge. Lisaks viks piirkondades, kus kopra tegevus ei tekita palju majanduslikku kahju, osa leujutusalasid teadlikult silitada. Kobras tekitab kahepaiksetele sobiva veereiimiga alasid, kus vesi psib pikalt sees ka kuival ajal. Kalastikule on seevastu kasulik kaevata vooluveevrguga henduses olevaid sette- ja muid tiike, mis tekitavad spetsiifilisi elupaiku ja kus vesi kuivemal perioodil kauem silib.
Looduslikele ojadele on tpiline vahelduv voolu kiirus, laius ja sgavus ning mitmekesine phja tp, mis pakuvad sedakaudu elupaiku paljudele erineva vajadusega organismidele. Kuivendamine seevastu htlustab vooluveekogude omadusi ning jgede svendamisel ja kraavide kaevamisel on olnud ldjuhul eesmrgiks saavutada vimalikult htlane langus. Elustiku seisukohast tuleks rekonstrueerimisel silitada kiirevoolulised ligud olemasolevas seisundis ja mujal pda suurendada voolu kiiruse varieeruvust, tekitades sobivates kohtades juurde krestikke, phjavalle ja vikeseid paise (nt. suuremate kivide abil). Nii tekivad lespoole aeglasema ja allavoolu kiirema vooluga ligud. Lisaks tasub rekonstrueerimisel muuta ka truupidesse sisenemised ja vljumised sgavamaks ning tita phi kruusa vi peente kividega. Kivide olemasolu on vga oluline phja mitmekesistamiseks. Niteks antud uuringu vlitdel theldati, et kividega like eelistasid mitmed kalaliigid ja ka must-toonekurg.

Rekonstrueerimine iseenesest ei ni olevat elustikule alati kahjulik, kuid vanade lodumetsade mbruses tuleks seda siiski vltida
Uurimusest selgus ka, et vooluveekogude rekonstrueerimisel tuleb elurikkuse silitamise seisukohast silmas pidada mitmesuguseid soovitusi. Mnel pool sobib rajada muda koguvaid settebasseine ja mdukalt raiuda vsa veekogude kallastelt. Vanade lodumetsade mbruses pole aga veekogude rekonstrueerimine ldse soovitav.
Selgeveelisi veekogusid eelistavad elupaigana mitmed kalaliigid ja kahepaiksed ning toitumiskohtadena must-toonekured. Seega tasub rekonstrueerimisel rajada sellist tpi settebasseine, mis koguvad lisaks tavaprasele liivale ka muda, suurendades sedakaudu vee lbipaistvust.
Valgusele avatud (vi ka poolavatud) veekogud on mitmetele liikidele sobivamad elu- vi toitumispaigad kui varjulised. Seega teeb kraavide (ning ka tiigikallaste) vsast puhastamine ldise hooldamise kigus nad elustikule sobivamaks. Samas ei tohiks siin 13ka rmusesse minna, sest mitmekesised valgustingimused vooluveekogudes suurendaksid ilmselt enim nende sobivust elustikule.
Rekonstrueerimine iseenesest ei ni olevat veekogudega seotud elustikule (vhemalt osale) kahjulik. Mudastunud phja asendumine mineraalphjaga (kruus vi savi) vib pikemas perspektiivis olla elustikule soodus. Tid tehes on siiski oluline mitte hvitada veekogude mitmekesisust, vaid seda olulisel mral suurendada.
Kuigi pikaajaline metsakuivendus ei avaldanud olulist negatiivset mju limuste, sammalde ning uuritud mardikate liigirikkusele ja arvukusele, muutis see siiski nende liigilist koosseisu loodusliku veereiimiga aladest (rohusoometsad) erinevamaks. Lisaks leiti, et inimese poolt mjutamata veereiimiga piirkondade kvaliteet on kahepaiksete elupaigana krgem. Seetttu on meie metsamaastikus oluline silitada loodusliku veereiimiga piirkondi.
Vanadele lodumetsadele iseloomulikke niiskuslembesemaid kdupuidu ja maapinna samblaliike leidus kdusoometsades vhem vi puudusid ldse. Kuna ka kuivendusssteemide rekonstrueerimine vib olulisel mral muuta alade veereiimi, tuleks kuivendusssteemide rekonstrueerimist vanade (lekpsete) lodumetsade mbruses vltida.

Uurimuse raames kerkis les ka mitu kiiret lahendamist vajavat rakenduslikku probleemi
Vib vlja tuua vhemalt kolm kiireloomulist ksimusteringi.
1. Kui palju peaks olema metsamaastikus kalastikule (ja muule elustikule) vajalikke krestikke ning kahepaiksetele olulisi seisva veega vooluveekogusid, et need viksid asendada kuivenduse tagajrjel kadunud elupaiku?
2. Milliste parameetritega peavad tekitatud elupaigad olema, et nad pikendaksid piisavalt hdroperioodi, mille jooksul suudaksid kahepaiksed lbida moonde ja kalastik (vhemasti osaliselt) siliks?
3. Kui palju peaks olema kuivenduse mjuta rohusoometsi, et nendega seotud elustik viks metsamaastikus pikaajaliselt silida?

Kirjandus
Aavik, K. 2010. Must-toonekure (Ciconia nigra) toitumisalade kvaliteet Eestis, uuring GPS-telemeetria abil. Magistrit. Eesti maalikool.
Ilomets, M. 2005. Eesti soode taastamine vajadused, printsiibid, hetkeseis. koloogiline taastamine (koguteose toimetajad Sammul, M, Lhmus, A.). Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamat. Tartu: 7295.
Pikk, J. 1997. Metsaparanduse tulemused turvasmuldadel. Metsaparanduse minevik ja tnapev Eestis (koguteose koostajad Pikk, J., Seemen, H.). Akadeemilise Metsaseltsi toimetised IX. Eesti Pllumajanduslikooli metsandusteaduskond ja Akadeemiline Metsaselts. Tartu: 1216.
Remm, L. 2008. Metsakuivenduse mju elustikule ja selle uuritus. Bakalaureuset. Tartu likool.
Remm, L. 2010. Lageraie ja metsakuivenduse mju maismaatigudele. Magistrit. Tartu likool.
Suislepp, K., Rannap, R., Lhmus, A. 2011. Impacts of artificial drainage on amphibian breeding sites in hemiboreal forests. - For. Ecol. Manage, 262: 1078-1083.



Raul Rosenvald,Piret Lhmus,Liina Remm,Ann Kraut,Riinu Rannap

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet