Eesti Looduse fotov�istlus
3/2011



artiklid
Hirmud uue jahiseaduse ees

Pshholoogid teevad vahet kartusel ja hirmul. Kartus teatud tegude vi asjade prast seostub sooviga vltida vigu. Hirm on aga sgavam, ennekike emotsioonidega seotud tunne. Ilmselt on uue jahiseaduse vastuvtmine veninud just hirmude tttu.

Kigepeal taustast

2006. aastal alustati keskkonnaministeeriumi eestvedamisel jahinduse arengukava koostamist. See pdis 2008. aastal keskkonnaministri kskkirjaga nr. 1323, millega kinnitati
Jahinduse arengukava aastateks 20082013. Kava ngi ette huvipoolte teatud kompromissi. Eesmrk oli tagada maaomanikele paremad jahi korraldamise vimalused ja vhendada ulukikahjustuste negatiivset mju.

Loogilise jtkuna hakati 2010. aastal koostama uut jahiseadust. Aasta lpuks ministeeriumide koosklastusringile judnud seadusemuudatused puudutasid eelkige maaomanike ja jahimeeste suhteid. Nhti ette, et riik mrab jahipiirkonna piirid vi muudab neid, kuid jahirentniku otsustavad riigi asemel maaomanikud. Seda juhul, kui maaomanikud on 2/3 jahipiirkonna ulatuses saavutanud hise kokkuleppe vahetada senine jahipiirkonna kasutaja vlja.
Maaomanikud pidid saama vimaluse vtta jahindusorganisatsioonidelt jahimaa tarvituse eest tasu. Eelnu jrgi pidid maaomanikud ja jahimehed lahendama ulukikahjustustest tekkinud probleemid kokkuleppe teel. Jahiulukite kttimise mahu pidi edaspidi mrama jahipiirkonna kasutaja.
Eelmainitud muudatused jid aga Eesti jahimeeste seltsi toetuseta. Metsa- ja maaomanikud, kes olid pingsalt otsinud probleemidele lahendust ja mitme kompromissettepanekuga nustunud, tundsid htkki, et protsessi venimine nullib kikide t ja eelnevad kokkulepped. Seetttu paluti mitmel ministril toetada jahiseaduse uuendusi ja viia see koosklla igusriigi phimtetega. ldjoontes soovivad maaomanikud igust korraldada jahti omal kinnistul.
Kohati on sellest valesti aru saadud ja tlgendatud seda kui absoluutset igust suvaliselt loomi lasta. Ent ksimus on eelkige korraldamise iguses. Ilma jahipidamisiguseta (mis eeldab jahirelva luba, jahitunnistust ja -luba) ei saa ka maaomanik jahti pidada. Seevastu peetakse loomulikuks, et maaomanik vib omandiga kaasnevat jahiigust tasuta vi tasu eest vabalt le anda teisele isikule.
Selline ksitus on aga tekitanud jahindusorganisatsioonides hulganisti ksimusi. On loomulik, et muudatuste ootusega kaasnevad teatud hirmud (eriti kui detailid ja kaasnevad mjud pole lpuni selgitatud). Nnda ka seekord. Vaatleme peamisi hirme hekaupa, pame selgitada nende tagamaid ja prognoosida vimaluse korral, mida ks vi teine muutus tegelikult kaasa toob.

Esimene hirm: uus ssteem muudab jahipidamise kulukamaks
Kardetakse, et vaesematel jahimeestel vhenevad seetttu vimalused jahil kia. Vib tekkida olukord, kus mned jahiklubid ei suuda enam jahiala rentida ja peavad oma tegevuse lpetama. Seetttu vivad ra kaduda maaelu jaoks olulised kogukondlikud hendused.
Tsi ta on, et andes maaomanikule iguse jahipidamist rentida ja rentnikke valida, luuakse uus turusituatsioon. Mngu tulevad reaalne pakkumine ja nudlus, mis dikteerivad hinna. Parematel jahialadel vib hind tusta. Nide selle kohta on 2011. aasta kevadel RMK korraldatud jahilubade (sisuliselt aga jahialade rentimise) oksjonid, kus keskmiseks hinnaks kujunes 1,72 eurot hektari eest. Ilmselt on see hind pigem erand kui reegel. Juhtum peegeldab praegust olukorda, kus hulk jahist ja jahiturismi arendamisest huvitatud inimesi ei saa ennast 2011piisavalt teostada.
Omamoodi teethiseks on ka eelmainitud oksjoni alghinnad (keskmiselt 0,50,6 eurot hektari kohta), millest vidakse tulevikus lbirkimistel rohkem juhinduda. Enamjaolt vib eeldada, et jahiseltsid, kelle liikmete seas on palju maaomanikke ja kelle suhted kohaliku kogukonnaga on head, jtkavad toimimist paljuski samadel majanduslikel alustel kui nd. Strateegiliselt oluline on jahindusorganisatsioonide koost maaomanikega, et hoida ra ulukikahjustusi. Kui see nnda ei toimi, siis hakkavad metsa- ja maaomanikud n.-. kulusid le kandma jahimaa rendihinnale.
Peale hikuhinna tasub vaadata ka tervikhinda. On tsi, et viksemad jahialad thendavad kohati ka viksemaid kulusid, samas jb seltsidele endiselt vimalus jahti pidada. Paari tuhande hektari suurune jahiala vib olla igati paslik 30 aktiivliikmega seltsile. Kui renditasu jb 0,5 eurot hektari kohta, siis saaks 35-eurose aastamaksuga selle kulu tepoolest katta. (Ma ei hakka siinkohal krvutama jahipidamisega kaasnevaid muid kulusid, niteks transport, ulukihooldetd, varustus, ega ka hvesid, nagu jahielamus, kvaliteetne liha jne.).
Sellest aspektist vaadatuna peaks jahindusorganisatsioonidele viksema jahipiirkonna nue olema isegi kohane. rgem unustagem, et jaht pole vaid pdrajaht. Metskitse, siga ja vikeulukeid saab vga edukalt majandada ka vikestel territooriumidel. Vikekiskjate jaht aga isegi ei eeldaks jahiala olemasolu: igal jahimehel on vimalik slmida selle kohta eraldi kokkulepped maaomanikega.
Mnikord on avaldatud kartust, et hinnad tusevad rikaste vlismaa jahimeeste siiatuleku tttu. Jahiturismiga on tegelnud paljud jahiseltsid, maaettevtjad ja sna hiljutisest ajast ka RMK. Tsiasi on siiski see, et rikaste vlisjahimeeste horde pole kuskil ootamas. Muidu oleks nii mnigi jahiseltskond selle ri tttu juba ammu vga jukale jrjele tusnud. Eriti hsti maksvate klientide kohalemeelitamiseks peab tegema rmiselt thusat turundustd ja pakkuma kvaliteetset teenust.
Phjamaades, mis suudaksid tnu oma loodusele ja taristule pakkuda vga kvaliteetset jahiturismi, jb vlisturistide arv ikkagi alla 1%. Rikaste sakslastega hirmutamine sarnaneb pisut ajaga, kui hakati kaotama maamgi piiranguid vlismaalastele. Paljud ennustasid, et Eesti maa satub kiiresti vlismaalaste omandisse. Maakatastri jrgi on vlismaalastel praegu vaid 41 000 hektarit maad, Eesti kodanike omandis aga 1,83 mln. ha. Tegelikult ei ihaldanud vrad Maarjamaad nii kvasti, nagu kardeti.

Teine hirm: jahipidamist hakkavad mrama suurmaaomanikud
Selle hirmu ajendil peljatakse, et siis kujundatakse suurmaaomanike huvide jrgi mber kogu jahinduspoliitika.
Tuleb tunnistada, et eri suuruse omandiga omanikel on erinevad huvid. Vikemaaomanikud on vhem orienteeritud tulule. Niteks paljude vikemetsa omanike jaoks on mets pigem emotsioonide tugi ja roheline pangakonto rasketeks aegadeks. Ilmselt ei arva nii mnigi vikemetsaomanik oma maal toimuvast jahipidamisest midagi. Vhemalt seni, kuni nende uut metsakultuuri pole ra sdud vi sgisese seenelkigu ajal jahimehi oma metsas tegutsemas ei nhta. Neil pole ka suuri ootusi jahirendi suhtes.
Suuromanik ldjuhul pab omandist saadava tulu maksimeerida pikemal perioodil: ta teeb oma otsuseid suuresti turgude arengu phjal. Kui jahinduses nhakse turuvrtust, siis hakatakse sellega ka ise tegelema vi ptakse korraldada asju nii, et jahiigust saaks ma turuhinnaga. Kui valdav osa jahiseltsi maadest kuulub suurmaaomanikele, siis tuleb paratamatult arvestada sellega, et rendihind hakkab lhenema turuhinnale. Samas ei tohi aga unustada, et suuromanike maa koosneb enamasti paljudest lahustkkidest ja nende vahel olev vikemaaomanike maa ei kao kuskile. Ligi 84 000 erametsaomanikust on vaid paarisajal le 200-hektarine maaomand. Nende mju on ksnes kohalik, kindlasti ei suuna see Eesti jahinduskorraldust. Loomulikult tuleb selles kontekstis eraldi vaadata suuri pllumajandustootjaid ja riiki kui maaomanikku.
Paindlikud jahiala piirid ja viksem pindala annavad samas parema lbirkimiste positsiooni mlemale poolele. Kui suuromanik ksib ebamistlikult krget hinda, siis vib ta rentnikust hoopiski ilma jda. See thendab kll jahiseltsile koormust uusi jahialasid leida (ja kaduma linud investeeringuid jahirajatistesse), kuid sel juhul peab maaomanik ise ulukikahjustuste probleemiga tegelema (niteks palkama professionaalse jgri).
Samas ei saa vikemaaomanikku heselt oma pilli jrgi tantsima panna: ka temal on vimalik suurest lahku la. Kriitiline thtsus on lbirkimiste oskusel: normaalses turusituatsioonis ultimaatumid ja laest vetud hinnad ei toimi. Veel ks oluline aspekt on asjaolu, et suurettevtja eelistab majanduslikku stabiilsust. See eripra annab parema positsiooni ka jahiala le lbirkimisi pidada, pikaajalised kokkulepped peaksid mlemale poolele tagama tehtud investeeringute tulemuslikkuse.

Kolmas hirm: vikesed jahipiirkonnad ei vimalda piisavalt thusalt reguleerida suurulukite arvukust
Euroopa kogemus ja ka Eesti lhiajaline praktika nitab midagi muud. Sellele tasukski toetuda. RMK oksjonitel mdi suurulukite jahiigust ka 10002000 hektari suurustele tkkidele. Suurkiskjate kttimist hoitakse meil vaos niikuinii maakonna tasemel. Ka 2010. aastal tehtud uuring Maaomanike iguste ja kohustuste anals jahiiguse rakendamisel ja jahi pidamisel kuue Euroopa riigi praktika phjal annab teavet, et rootslastel pole kehtestatud jahipiirkonna minimaalset pindala, soomlastel on see pdra puhul 1000 hektarit (metskitse kohta ldse puudub), Ltis pdra puhul 2500 hektarit ja kitse puhul 200 hektarit ja Saksamaal 75 hektarit.
Uuringu kokkuvttes tdetakse, et Eestis kehtiva korra ja vaadeldud riikide suurimad erinevused seisnevad jahipiirkondade suurustes, ulukite staatuses (vike- ja suuruluk), jahiiguse rakendamise vimalustes, aga ka ulukipopulatsioonide erinevuses. Eestis kehtiv minimaalne pindala ei vimalda kaasata maaomanikke jahinduse korraldamisse sellises ulatuses nagu vaadeldud riikides.
Rkides selliste suurulukite arvukusest nagu pder, punahirv ja metssiga, ei tohiks planeerimisvigadega kaasnev lekttimine kll olla kaalukas argument. Niteks praeguste hinnangute jrgi on sraliste arvukus jrgmine: ptru 12 460, hirvi 3285, metssigu 22 610. Samas on nende koloogiliseks miinimumarvukuseks stestatud vastavalt 2000 ptra, 200 hirve ja 3000 metssiga. Niisiis on nende ulukite arv praegu veel kindlasti kriitilisest kaugel.

Neljas hirm: vib suureneda salakttimine
Selle hirmuga kaasneb usk, et maaomanik ei luba vib-olla edaspidi teistel oma maal jahti pidada ja toimetab siis oma rangemise jrgi vabalt. Kui aga sel viisil vhendatakse metskitsede ja sigade arvukust, kahandab see omakorda vrtuslike suurkiskjate arvukust.
Lihtne oleks elda, et endiselt jb Eestis kehtima seadusest tulenev nue omandada jahiluba ja tegutsevad ka keskkonnainspektsioon ning politsei. Kuid see oleks liiga sinisilmne vide. Sama sinisilmne, kui oleks kujutlus, et kik ndsed jahimehed on korralikud ja aatelised inimesed. hiskonna kirju lbilige peegeldub nii jahindusorganisatsioonides kui ka maaomanike seas. Seda kinnitab keskkonnainspektsiooni statistika, mille jrgi registreeritakse igal aastal keskmiselt 150 jahiseaduse nuete rikkumist. Ka Phjamaades pole salakttimine tundmatu nhtus. Suure tenosusega tegelevad salakttimisega siiski jahimehe paberitega isikud, sest relvad on eelkige neil.
Eeldatavasti on selliseid ebaausaid inimesi jahimeeste seas siiski vhe, seega pole kuigi tenoline, et seda laadi igusrikkumine muutub laialdaseks. Olgu htlasi mainitud, et enamik maaomanikest pole niikuinii ise jahimehed ega ka mitte potentsiaalsed salaktid. Meie ldine igusssteem peaks tagama, et vhese seaduskuulekusega inimesed ei saaks kergelt jahitunnistust ega ksiti vimalust soetada jahirelva.
Siinkohal vib mningat julgust ammutada Soome kogemustest. 2005. aastal muudeti metskits seal seaduse jrgi vikeulukiks ja tema jahiks ei pidanud maaomanikud enam taotlema luba. Ji vaid kohustus ktitud ulukist teada anda. Muudatusega ei kaasnenud midagi katastroofilist: metskitsede populatsioon ei kahanenud suurenenud kttimise tttu.

Viies hirm ehk tagasi esimese hirmu juures: kui sundida jahimehi kompenseerima ulukikahjustusi, suureneb omakorda jahipidamise kulukus
Ulukikahjustuste talumine ja kompenseerimine on tegelikult ks osa maaoma 2011niku ja jahimehe vahelisest kokkuleppest. Enamik ratsionaalselt mtlevaid inimesi ei eelda, et ulukikahjustusi ei tohiks ldse olla. Peab eksisteerima mingi mistlik taluvuse piir. See piir on seda krgemal, mida enam loodab maaomanik saada tulu koostst jahindusorganisatsiooniga.
See thendab, et jahindusorganisatsioon peab enda jaoks selgeks tegema kompromissi hinna: kas olla valmis loobuma osast populatsioonist viksemate ulukikahjustuste nimel vi vastupidi, panustama tulemuslikumale (sealhulgas trofeed silmas pidades) jahile, makstes selle eest livu ka kompensatsioonina. Sellega seostuvad ka otsused, kuhu teha sdakohad ja kui hoolikalt korraldada ulukiloendust. ldjuhul on ennetust odavam kui tagajrgedega tegelemine.
On ka muid vimalusi peale kompenseerimise. Niteks vivad omanikud ja jahiseltsid kokku leppida, et viksemaid kahjustusi ei hvitata, pigem panustab jahiselts uuendusalade kaitsemeetmete omafinantseeringu katmisse (niteks praegu tasub riik 50% repellendi kasutamise kulust ehk kuni 80 eurot hektari kohta). Teiseks vib otsese kompensatsioonikohustuse n.-. le kanda tuleva perioodi baasrendihinna korrektsiooni. See thendab, et suured kahjud tstaksid hinda, kahjude puudumine aga vhendaks. Ahne maaomanik aga jks ulukihooldest ldse ilma ja peaks sellega ise tegelema vi teenust ostma. Kitsi jahimees peaks omakorda piirduma kasinamate jahipidamisvimalustega ja seega oleks ta ebaefektiivne ja lhingelik.
Kokku vttes: eelkirjeldatud hirmud ei phine ei meie ega teiste reaalsel kogemusel. Vastupidi, meie naabrite kogemus julgustab jahindust reformima, et jahimees ja maaomanik saaksid olla reaalsed partnerid ilma seaduse takistava mjuta. Tekiks hoopis pingevabam hkkond, kus kumbki pool saaks paremini tegeleda enda jaoks meeleprasega. Maaomanik saaks paremini phenduda metsa kasvatamisele ja pllupidamisele, jahimees aga nautida oma hobi.



Ando Eelmaa, Eesti erametsaliidu juhatuse esimees

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet