Eesti Looduse fotov�istlus
2/2011



artiklid
Eesti metsakorraldus lbi aegade

Rahvusliku metsakorralduse areng on vldanud ligi sajandi. Esimest korda ptakse seda iseloomustada tervikuna algusaegadest kuni tnini. Loodetavasti rgitab kirjutis lugejaid polemiseerima.

Metsakorraldus on olnud valitseva ideoloogia metsapoliitiliste otsuste elluviija
Palju ja uhkusega on rgitud meie Campenhausenini ulatuvatest juurtest ja rahvusliku metsakorralduse rajamisest vaevalt sndinud Eesti Vabariigis 1919. aastal. See oli ju ks mrk meie kultuurilisest kuulumisest ja vrtushinnangutest. Nii nagu metsakorralduse loomine ja areng ei ole toimunud iseenesest, nii peame ka metsakorralduse praegust olukorda vaatlema hiskonna, majanduse ja muidugi metsanduse ldise arengu seisukohalt. Samas ei adu me alati pris hsti, kui palju on siin tegemist arengu objektiivsete protsessidega ja kui suur mju on olnud selles osalenud inimestel.

Kahtlemata on metsakorraldus olnud lbi aegade valitseva ideoloogia metsapoliitiliste otsuste elluviija. Metsakorraldajate enda osa selle ideoloogia kujundamisel on eri aegadel suuresti erinenud. Kui Campenhausenit vime Liivimaa viitsekubernerina pidada nii tollase metsapoliitika ideoloogiks kui ka selle rakendajaks, siis hilisemal ajal on vahe metsapoliitiliste otsuste langetajate ja nende otsuste elluviijate vahel jrjepidevalt suurenenud. Nii on juba Eduard Schabak saatnud kriitikanooli tsaarivalitsuse metsanduse keskaparaadi pihta, see on jdvustunud tema legendaarses teoses Taksaatori mrkmed (Sankt-Peterburg, 1914). Omaette epopa on metsapoliitiline vitlus ennesjaaegses Eesti Vabariigis.
Alustades riigimetsandusele aluse pannud 1919. aasta maaseadusest, millega natsionaliseeriti ja riigistati misametsad, jtkates asundustaludele tehtud juurdeligetega (109 000 ha ehk 14% riigile kuulunud metsamaast) ning lpetades vaidlustega metsamaa definitsiooni mber, saamegi loetelu neist phiprobleemidest, mille mber murti piike ennesjaaegses vabariigis.
Silinud kirjutiste phjal vib vaid ette kujutada, millist pinget pidid taluma tollased mtlevad metsamehed Oskar Daniel, Paul Reim, Andres Mathiesen, Eduard Schabak jt. Intelligentsi juetuse koomilisus on vist sobiv vljend, iseloomustamaks seda muljet, mis tekib, lugedes tollaseid mtteavaldusi. Tsiteerime siinkohal H. Uuemisa snu 1937. aastal metsateadlaste peval: Kokkuvttes on pilt meie senisest metsade kasutamisest kaunis kurb: riigimetsi on kasutatud le normi, vanade talude metsad on kannatanud suurel mral laastamise all, uustalud on aga peaaegu tielikult hvitanud oma metsad...
Sedalaadi hinnang ennesjaaegsele metsandusele ei ole haruldane. Lippude ja pasunakooride vljatoomine, et metsanduse probleemidest le vaadata, oli juba vaikiva ajastu smbol.

Phimte, et taastuva loodusvara kasutus ei tohi letada juurdekasvu, oli mdunud sajandi esimesel poolel vahest isegi endastmistetavam kui praegu
Diskussiooni phisisu metsade kasutusnormi mramine ei ole muutunud. Phimte, et taastuva loodusvara kasutus ei tohi letada selle taastumist, oli tol ajal vaata et iseenesestmistetavam kui ndsel ajal. Vahe on vast ainult selles, et kui tol ajal tuletasid seda phimtet valitsejatele meelde meie metsateadlased, siis praegu on see jnud pigem metsast eemal seisvate huvirhmade viimaseks argumendiks vaidluses spetsialistidega.
Vassimine ja kohati eneseimetluseni kndiv mng juurdekasvu defineerimisega ei muuda ka tnapeval olematuks tsiasja, et 100-aastase, 300-tihumeetrise hektaritagavaraga metsa keskmine juurdekasv on kolm tihumeetrit aasta kohta. Teoreetilised arutlused vimalikust jooksvast juurdekasvust ei ole asjakohased, kui kogu metsamajandus on orienteeritud lppraietele ja vljalangevusest kasutatakse vaid marginaalset osa.
Ka vide, et meie metsade pindala on ndseks kahekordistunud, ei ole pris korrektne. Vrreldes metsade pindala ja sellest tulenevat ldtagavara 1919. ja 1990. aastal, oleme tekitanud infomra, oleme pdnud vrrelda vrraldamatut, kuna metsade pindala arvestuse reeglid on eri aegadel olnud erinevad. Kll aga vime veidi suurema korrektsusega vrrelda keskmise hektaritagavara muutust ajas ning ehkki puuduvad pdevad andmed 1919. aasta kohta, oli 1940. aastal riigimetsade keskmine hektaritagavara 122 tm ja kigis metsades kokku vaid 88 tm. Siiski vib arvata, et 1919. aastal oli see mnevrra suurem. Tsiteerime: .. aastatel 19241934 raiuti meie metsades 32,2% le tegeliku juurdekasvu (Reim, 1940). Seega ressurss (keskmine hektaritagavara ligi 180 tm), mille mber prast taasiseseisvumist kired lkkele lid, oli vrreldamatult suurem sellest prandist, mille noor Eesti Vabariik 1919. aastal Balti misnikelt le vttis.

Sjaeelses Eesti Vabariigis oli likooli lpetanul soovitatav ttada enne metsalemaks vi -teadlaseks saamist mnda aega metsakorralduses
Eriti kriitiliselt suhtus misnike tegevusse enne maade natsionaliseerimist vastloodud metsakorralduse broo juhataja Eduard Schabak, kelle esmalesanne oli anda levaade riigistatud misametsade olukorrast. Noorel riigil lks seda levaadet hdasti tarvis, et oma kasinatest ressurssidest tagada nii valuutareservid kui luua asundustalusid. Seega oli rahvusliku metsakorralduse teke ja kujunemine suuresti hiskondlik tellimus.
Ehkki ka sjaeelses Eesti Vabariigis tuli metsakorraldusel taluda mningaid tagasilke, ei ole pris selge, kas need tekkisid objektiivsetel asjaoludel majanduskriisi surutise tttu vi olid sellel subjektiivsemat laadi phjused, pidades silmas Eduard Schabaku keerulist loomust ja kommet nimetada asju nende igete nimedega. Igal juhul suutis Schabak karismaatilise isiksusena need lgid pareerida. Selle tohutu korraldust krval, mida Schabak tegi metsakorralduse institutsiooni loomiseks, tuleb kindlasti mainida Eesti Vabariigi metsakorralduse juhatuskirja, mille ta andis vlja juba 1920. aasta mrtsiks. See juhend ji pikemaks ajaks metsakorraldustde aluseks Eestis.
1927. aastaks oli Schabakul koostatud ja kasutusele vetud Morozovi ja Cajanderi metsatpoloogia, mis oli kohandatud meie oludele. Just Schabaku algatusel veti phimtteks, et prast likooli lpetamist on noorel metsateadlasel soovitatav ttada kaks aastat metsakorralduses, et saada igaklgne kogemus. Hiljem muutus see eelduseks metsalema ametisse nimetamisel.
Eduard Schabak rhutas tihti metsakorralduse juhtivat rolli metsanduses ning metsakorraldajaid kutsus ta metsanduse intelligentsiks. Suure vaimustusega vttis Schabak vastu ka esimesed katsed kasutada metsakorralduses aerofotosid ja kuulutas uuele meetodile suurt tulevikku.
Kuna Eduard Schabak lks 1934. aastal pensionile, asus metsakorralduse broo juhataja kohale metsateadlane Arved Reinvald. Tema eestvedamisel valmis 1935. aastal uus metsakorralduse juhend. Metsakorralduse broo juhatajana ttas A. Reinvald kuni 1939. aasta 14. oktoobrini, mil ta lahkus Saksamaale. Uueks metsakorralduse broo juhatajaks mrati Elmar Saar. Sellel kohal ttas ta kuni 1944. a. septembrini. Hiljem mrati ta metsakorralduse broo peainseneriks, htlasi juhataja asetitjaks. 1945. aasta sgisel lahkus E. Saar metsakorraldusest ja asus tle Tartu likooli ppejuna.
1939. aastal lpetati algkorraldus riigimetsades ning alustati revisjoniga. 1940. aaastaks oli peale riiklike metsade korraldatud ka enamik linnade ja vabrikute metsi. Samuti olid korraldatud kik kaitsemetsad. Metsakorraldus jtkas oma td institutsioonina nii sjaaastatel kui ka prast sda.

Nukogude aja algusaastad olid metsakorralduse jaoks heitlikud
Eesti NSV Rahvakomissaride Nukogu 20. oktoobri 1944. aasta mrusega nr. 200 loodi ENSV Metsamajanduse ja Puidutstuse Rahvakomissariaadi juurde Metsakorralduse Broo, mille juhatajaks mrati 1928. aastal Leningradi Metsatehnilise Akadeemia lpetanud ja Nukogude Venemaal mitmetel juhtivatel ametikohtadel ttanud Nikolai Grzin. Pevakorda kerkis metsafondi tpsustamine, millega juti hele poole 1945. aasta lpuks. Vrreldes 1941. aasta metsafondi seisuga ei olnud toimunud suuri muudatusi fondi ldmahus, sest Narva, Petseri ja osa Permiskla metskondade kaotuse kompenseeris erametsade natsionaliseerimine (56 100 ha). 1946. aasta seisuga oli riikliku metsafondi suurus 1,12 miljonit hektarit, millest metsamaa hlmas 715 900 ha.
Oluliseks peeti ka metsade kasvukigu uurimist mahutabelite tarbeks. Tsiteerime veel kord J. Okast: Ksikes metsafondi tpsustamistdega asuti 1945. a. oktoobrikuus tarbus- ja sortimentide tabelite koostamiseks vajalike materjalide kogumisele. Rahvakomissari poolt 6. oktoobril 1945. a. nr. 349/4 metsalematele antud korralduse kohaselt pidid nad puistutes eraldama proovitkid, vtma mudelpuid ja materjalid koondama keskasutusse. Selle t kiirendamiseks, s.o. juhtnride ja vajaliku abi andmiseks komandeeriti metskondadesse metsakorralduse van. ins. E. Tomingas, taks. G. Toovre, taks. K. Pvi, ins. A. Pll, taks. E. Talve, van. ins. J. Okas. Kogutud materjalid saadeti Leningradi prof. Tretjakovi korraldusse, kelle juhendamisel ttati lbi ja mrati kindlaks Eesti NSV mnni-, kuuse- ja kasepuistute keskmised krgused ja diameetrid boniteedi ja vanusklasside jrgi.
Soovimata mingilgi mral arvustada tollast td, jb kroonikuid lugedes mulje, et tegemist oli suure peataoleku ja segaduste ajajrguga. Kui Grzin oli ametis kuni 1950. aastani, siis tema asetijad vahetusid kiirelt, ettevtte nime ja alluvust muudeti korduvalt ja ttajate arv suurenes mitu korda. Alustati metsamelioratsiooniga, kogemuste vahetamine Leningradi ja Moskvaga oli intensiivne, tnorme muudeti tihti, vaheldusid tki- ja ajat.
1953. aastal lpetati riigimetsade esimene metsakorralduse ring. Seega oli kuue-seitsme aastaga korraldatud 1,12 miljonit hektarit, sellest metsamaad 720 000 hektarit. Samal aastal lahutati metsamelioratsioon metsakorraldusest ning allutati Agrometsaprojektile. Prdudes veel kord J. Okase meenutuste juurde, loeme: Jrgmiseks aastaks ei olnud metsakorralduse tid Eesti NSV piires ette nhtud, sest metsakorralduse ring sai tis. Tuli asuda metsakorraldustid tegema vljaspool vabariigi piire. Eesti Kontorile oli planeeritud 1954. aasta metsakorralduse td Kasahhi NSV-s [7]. Kasahhi sit ji siiski ra, kuid selle asemel tuli reisida Vologda oblastisse, kus eestlastele oli mratud korraldamiseks Beloerski metsamajand. Selline gastroleerimine oli nukogude ajal vga levinud, kuid eestlasi puudutas see siiski vaid veel mnel korral, kusjuu29res kunagi ei hlmanud see enam kogu ettevtet.

Jrgnevatel nukogude aastatel metsakorraldus stabiliseerus ja tiustus
Pllumajandusmetsade korraldamisega alustati 1955. aastal, esimesel aastal tagasihoidlikumalt, kuid 1956. aastal kujunes tde mahuks 236 000 ha. Tle veti 43 (!) uut ttajat (osa neist tulid kll tagasi metsamelioratsioonist) ning lisaks 24 ajutist ttajat metskondadest.
Sellest ajavahemikust vib theldada mningaid aktsendimuutusi: 1956. aastal hakati koostama taastamisraiete kava ning 1957. aastal oli Loodusuurijate Seltsi metsandussektsioonis arutuse all uus kasvukohatpide klassifikatsioon (Tappo). Samal aastal asus asutuse etteotsa Arnold Aru. Hakati koostama metsamajanduse arendamise generaalplaani. Loodi kahekmnest insenerist koosnev trhm, mida juhtisid Johannes Okas, Edvin Soodla, Edgar Toomingas ja Kaljo Kivimgi, koostd tehti nii ZBI kui ka EPA teadlastega.
Vahepalaks sobib seda ajastut iseloomustav seik J. Okaselt: Palju vaeva nhti ka asjaliku Eesti NSV metsade kaardi koostamisega (mdus 1:200 000), mis aga valmimisel osutus kasutusklbmatuks tema grifi ehk salajasuse astme tttu.
Samal ajal tehti tavapraseid korraldustid nii riigi- kui ka kolhoosi- ja sovhoosimetsades. Paistab, et just sel ajal joonistusid vlja asutuse edaspidine struktuur ja tsuunad pikkadeks aastateks. Ehkki 1972. aastast lisandus parkmetsade ja puhkealade korraldamine ning 1974. aastast jahimaade korraldus, jid need pigem krvalharudeks.
Generaalplaanide ja muu samalaadse iseloomuga tde suurte arvude maailmast kujunes edaspidi andmettluse haru. Kindlalt jb metsakorralduse ajalukku aasta 1962, kui metsakorraldustdel kasutati esimest korda aerofotosid (meenutame, et esimesed katsed seda meetodit rakendada tehti juba 1920-ndatel), ning aasta 1963, kui rakendati esimest korda perfoarvuteid vliandmete ttlemisel. 1965. aastal veti takseerimisel kasutusele metsakasvukohatpide uudne variant (Karu ja Muiste varianti olid tiendanud ja parandanud Tappo ja Katus); 1984. aastal hakati lhtuma E. Lhmuse ordineeritud metsakasvukohatpoloogiast.
Kindlasti tuleb teethisteks pidada nii 1980. aastal esimest korda katsetatud metsaandmete aktualiseerimisprogramme kui ka aastatel 19811985 koostatud metsade andmebaasi. 1987. aastal asus Eesti Metsakorralduskeskuse etteotsa Mati Polli. Eesti Metsakorralduskeskuse lahtihaakimine Moskva alluvusest 1990. aastal ja allutamine Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumile kulges edukalt. 1991. aastal Polli lahkus ja jrgnevateks aastateks, kuni Eesti Metsakorralduskeskuse sulgemiseni 2003. aastal, vttis juhtimise le lo Viilup.

Raiete planeerimist mrab tohutu hulk mjutegureid
Nukogude aega metsakorralduses vib ksitada mitmeti. Kuna tegu oli nukogude majandusele omase tsentraliseeritud juhtimisega, olid raamid vga rangelt paigas ning nende nihutamine ei olnud igupoolest vimalik. Metsakorralduse jrgud mrati ja sellest tulenevad normatiivid koostati Moskvas ning vabariikide snaigus oli siin ksitav. Teiselt poolt oli raamide sees siiski mningane mngumaa.
Raske elda, kui palju oli niteks metsakasvukohatpoloogia arendamises, kaitsealade projekteerimises, andmebaaside koostamises jne. parteilist tellimust ja kui palju tegijate innovatiivsust ja loomingulisust. Samas ei tahaks nustuda arvamusega, et tnu tol ajal ttanud inimeste ennastsalgavale tegutsemisele visime taasiseseisvumisel le vtta nii mahuka metsaressursi. Metsade pindala laienemine tulenes siiski otseselt maakasutusest ning metsade tagavara kasv lhtus nende vanuselisest jaotusest ja tollastest projekteerimisnormatiividest. Siinjuures ei tohi kindlasti kahtluse alla seada metsameestele tol ajal omast aatelisust, mida aitas kindlasti hoida isiksusena srav minister Heino Teder.
Kuigi metsakorraldajatel polnud vhimatki vimalust sekkuda ideoloogiasse, oli siiski iga majanduskava natuke selle koostaja ngu. Termin erilise thtsusega mets oli defineeritud nii umbmraselt, et seda mistlikult jrgides oli vimalik vhemalt lokaalselt eirata normatiividest tulenevat. Kui palju ja kui targalt seda kasutati, olenes metsakorraldaja isikuomadustest ja vrtushinnangutest ning oskustest oma otsuseid kaitsta. Siiski vib arvata, et suur osa hiljem avastatud vriselupaiku vi loodud metsakaitsealasid on saanud oma alguse vimalusest omal ajal just seda terminit kasutada.
ks huvitav, metsakorraldajaid ja metsalemaid alati intrigeerinud teema oli aastalankidele konkreetse raieaasta mrkimine vi mrkimata jtmine. Vaidluse juured on 1888. aasta Vene metsaseaduses (teatavasti kehtis see Eestis kuni 1934. aastani) vi igemini selle alusel koostatud metsakorralduse juhendis. Ehkki Eduard Schabak jttis selle nude 1920. aastal oma juhatuskirjast vlja, nudes vaid lankideks jagamist, ilma aastaarve mrkimata, taastati see nue nukogude ajal. Phimtteliselt oli vaidlus metsalema usaldamises. Kui Schabak leidis, et metsalemale tuleb anda vabad ked, siis nukogudeaegne raamistik seda ei soosinud.
Samas tuleb tunnistada, et pris hsti ei ole tnini mistetud Eduard Schabaku taotlust: usaldusega kaasneb alati ka vastutus tuleb tagada eeldused vastutust kanda. Kui raiefond jeti aastate viisi jagamata, ei thendanud see seda, et raiuti, mis ette satub ja mida on mugavam raiuda. Samuti ei thendanud raieaastate fikseerimata jtmine, et ei tehtud ruumilist planeerimist kogu revisjoniperioodi peale, vaid sellega anti metsalemale manverdusruum juhuks, kui mingil phjusel mingi lank jb raiumata vi niteks kahjustuste tttu tuleb raiuda midagi, mis ei ole raiekavas kirjas.
Reegel, et viletsamas seisukorras olevad puistud raiutakse varem, oli iseenesestmistetav ning erakorraliste raiete korral jlgiti, et kogu lanki ei letataks. Lppraiete planeerimine nii ajas kui ka ruumis on teline klaasprlimng, kus otsusetegemine on koormatud tohutu hulga mjuteguritega, mille hoomamine on jukohane vaid konkreetset objekti lbi ja lhki tundvale inimesele. Iga konkreetse otsuse otstarbekus ei saagi olla mistetav krvaltvaatajale, kes ei peagi suutma nha seoseid ega suhestatust kogu ssteemis. Schabak uskus, et metsalem suudab seda.

Nukogude ajal suutis Eesti metsaametkond metsi ksitleda kllalt avara pilguga
Nii nagu metsanduses tervikuna, on ka metsakorralduse valdkonna vlusna lbi aegade olnud efektiivsus. Metsakorraldustde maksumust on ikka vrreldud puidu hinnaga. Nukogude ajal hlmasid kulud metsakorraldusele keskmiselt 10% okaspuupalgi tihumeetri hinnast korraldatud hektari kohta. Samalaadne suhe on psinud ka hiljem, arvestades, et erametsade vikeste majandusksuste korraldamine on ldiselt aktsepteeritult vhemalt kolm korda tmahukam ja seega ka kallim kui suurte ksuste korraldus. Siinkohal meenub ks petlik lugu 1970.
aastatest, kui mingil phjusel olid tollase metsatstuse esindajad sattunud metsakorralduse nupidamiste laua taha. Otsustati, et metsamajanduse efektiivistamise eesmrgil tuleks he metsamajandi kmne aasta raiefond jagada nii, et kogu peakasutusraie tehtaks metskondade kaupa: kogu metskonna kmne aasta maht raiutakse he aastaga. Pole teada, kellel mistus siiski igel ajal phe tuli: valminud kava ksti mber teha.
Jb mistatuseks, kus oli tol ajal see filter, mis elimineeris sedalaadi lennukad ideed. On huvitav, kuidas tollases ideoloogilises hustikus suutis Eesti metsaametkond tlgendada loosungit kik rahvamajanduse ees seisvate lesannete titmiseks omasoodu: primitiivsest vaatenurgast tulnuks lauavabrikutele kskik mis hinnaga tagada tooraine, ent tunduvalt avarapilgulisema tlgenduse alusel suudeti selgitada, et esmajoones metsade taastamine, nende hooldamine ja kaitse ongi see rahvamajanduse ees seisev lesanne. Ilmselt puudus suletud majanduses tellimus ammendada leklluses olevad loodusvarad selleks vahendeid valimata. Olukord muutus aga kiiresti, kui 1980-ndate lpus perestroika kigus seati sihiks regioonide isemajandamine: metsanduse kontekstis otsustati selle valdkonna doteerimine ehk nn. Siberi knnuraha jagamine lpetada ning vtta kasutusele sisemised reservid.

Metsakorralduse esimest perioodi taastatud Eesti Vabariigis vib nimetada lesehitusajajrguks
Viimase ajavahemiku taasiseseisvumisest tnini vib laias laastus jagada kaheks. Esimest osa sellest vib nimetada lesehitusperioodiks; ajavahemikku sajandivahetusest kuni praeguseni vi igemini 1999. aasta metsaseaduse vastuvtmise jrgset aega viks nimetada juriidilise korrektsuse ajastuks.
1990. aastad olid metsakorraldusele suur proovikivi. Esmalt uue andmettlusprogrammi ja kaarditarkvara kasutuselevtt, metsamaade hindamine, et mrata nende maksustamishind, metsa hindamine erastamise tarbeks, mitmesugustes rahvusvahelistes projektides osalemine. Seejrel tuli riigimaad maakatastrisse kanda ja kivitada statistiline metsainventuur. Seega oli Eesti Metsakorralduskeskus leidnud kiiresti olulise koha muutunud tingimustes.
1993. aastaks oli reformide tegemiseks olemas seadusandlik alus: omandireformi aluste seadus ning maareformi seadus. Neile sekundeerisid 1994. aasta metsaseadus ning 1995. aasta sstva arengu seadus. Ehkki tagantjrele tarkusena vib kritiseerida mningaid olulisi valearvestusi reformi ideoloogias, vastas pd tekitada maasuhetes 1940. aasta status quo rahva ootustele ajaloolise ebaigluse heastamisel.

1999. aastast alanud ajavahemikku vib nimetada juriidilise korrektsuse ajastuks
Hoopis uue olukorra li aga 1999. aastal riigikogu heakskiidu saanud uus metsaseadus. Metsamaa erastamiseks loodud metsa hinna mramise metoodika lhtus 1994. aasta metsaseadusest, kus metsa kasutusnorm mrati metsakorralduse jrgi ja seega pti pikemaks ajaks tagada jtkusuutlik metsade majandamine, mis igustas ka soodushinna rakendamist erastamisel. Kuna uue seaduse jrgi stestati metsa raiet reglementeerivad kriteeriumid otse seaduses ning metsakorraldusele jeti vaid metsa inventeerimise roll, tekitati olukord, kus raienorm (raie vimalus) kolmekordistus ning metsa erastamiseks kasutatav soodushind ei vastanud enam kuidagi nd juba seadusandlikult toetatud metsavarude ammendamisele.
Kujunenud olukorras oli metsakorraldus priski ebamugavas positsioonis. Muidugi ei tulenenud uue suuna rakendamine metsamajandust ksitlevates igusaktides pelgalt taotlusest raiuda erastamise kigus omandatud kinnistud thjaks. Tellimus metsavarusid kontrollimatult kasutada tulenes siiski metsatstuse sihist rajada oma tegevus odavale toorainele. Eesti metsatstus saab areneda ainult puidu pakkumise tingimustes, on elnud selle kohta ks metsatstuse juhtfiguure. Seega oli saavutatud olukord, kus metsa kasutusnorm ei tulenenud mitte enam metsade vimest puitu toota, vaid metsatstuse vimest puitu tarbida. Sellise ideoloogia igustamiseks olid kik vahendid lubatud. Tarvitusele veti sobivad phimtted, mis olid suunatud puidu kui biomassi kasutuse maksimeerimisele, kuid mujal maailmas ei olnud need vlja ttatud mitte loodusmetsade, vaid metsaistandike (plantations) majandamiseks. Selline arusaam eiras tielikult metsa kui taastuva loodusvara kasutuse fundamentaalseid phimtteid. Sstva arengu seaduses stestatud reaalset juurdekasvu arvestavat ressursikasutuse nuet, kasutuse planeerimist, aga samuti taastuva loodusvara kasutatava ja mittekasutatava varu eraldi ksitlemist kasutusnormi mramisel lihtsalt ignoreeriti.
Metsamajanduse efektiivsust hakati vljendama lausa kummalisel kombel: nitajaks muutus raiutud puidu hulk ja hind, mitte aga muutused metsaressursi vrtuses. Enamgi veel, igasugune seire ja anals vlistati, et ei peaks vastama ebamugavatele ksimustele srase metsamajanduspraktika jtkusuutmatuse kohta.
Ilmselt just pd kujunenud olukorda kirjeldada ning analsida sai Eesti Metsakorralduskeskusele saatuslikuks: 2003. aastal ettevte lihtsalt suleti.
Viimastel aastatel on metsakasutuse ldmaht kll stabiliseerunud, kuid seda kindlasti mitte tnu praegusele metsapoliitikale, vaid pigem selle kiuste. Elatustaseme kasv prast liitumist EL-ga on tunduvalt vhendanud eraomanike vajadust iga hinna eest oma metsa raiuda. Aga see omakorda on tekitanud surve riigimetsale.
Metsakorraldus on teisenenud traditsiooniliselt mistetavaks metsapraakeri tks. Seetttu eiratakse tasakaalustatud metsakasutusele olulisi strateegilisi suundi ning metsade raie phineb ksikotsustel. Selle phimtte vilju hakkame maitsma tulevikus.

Kirjandus
1. Daniel, O. 2001. Mets ja metsandus Eestis. Tartu, Ilmamaa
2. Meikar, Toivo. 1999. Riigi vimupiiridest erametsanduses. www.metsakorraldus.ee/ajalugu.html
3. Mathiesen, A. 2004. Metsa mte. Tartu, Ilmamaa
4. Luik, J. 1940. Talumetsanduse arendamise sihtjooni ja abinusid selle teostamiseks. Eesti Mets, IV: 121.
5. Vester, E. 1931. Meie maareform ja selle mju metsandusele. Eesti metsanduse aastaraamat, VI: 284325.
6. Reim, P. 1940. Metsade rahvamajanduslik thtsus Eesti Metsahingute Liit 19301940. Tallinn: 104.
7. Okas, J. 1968. Eesti metsakorralduse kroonika (ksikiri).



Lembit Maamets, O Metsakorralduse Broo juhataja

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet