Eesti Looduse fotov�istlus
2/2010



Artiklid
Lendorava hoidmine on meie hine mure

Lendorav kuulub Eestis kige rangemini kaitstavate liikide hulka. Talle sobivaid metsi on Eestis praegu siiski liiga vhe, et tagada
elujulise populatsiooni pikaajaline psimine. Mida ette vtta?

Mis loomaga on tegu?
Lendorav (Pteromys volans) on vanade haava-kuusesegametsade liik. Kogu oma elu veedab ta puudel, liikudes osavalt tvedel ja okstel ning liueldes kuni poolesajameetriste hpetega puult puule. Enamasti vldib lendorav maapinnale sattumist, kuna seal liikumist takistab tema esi- ja tagajalgade vahel olev lennunahk ehk lennus. See anatoomiline omapra vimaldabki tal teha mitmekmnemeetriseid liugelende.

Liigi levila ulatub Lnemerest lbi Siberi taigametsade v Vaikse ookeanini. Lnemere maadest leidub lendoravaid kige arvukamalt Soomes ning vikeste asurkondadena peale Eesti ka Ltis. Lendorav kuulub Eestis kige rangemasse, I kaitsekategooriasse, ning on Euroopa Liidus rangelt kaitstavate liikide hulgas, olles kantud loodusdirektiivi II ja IV lisasse.

Kus ja millest ta elab?
Lendorav ei ole iseenesest inimpelglik, kuigi selline arusaam on sna levinud. Selle phjuseks on tenoliselt asjaolu, et tema elupaigad ja vajalikud puistukomponendid asuvad Eestis enamasti asulatest kaugel. Seevastu Soomest ja Venemaalt on teateid, et lendoravad vivad pesitseda vi varjuda isegi hoonete pningutel ja uede vahetus naabruses ning kasutada lindudele meldud pesakaste ja tistvest pesapakke (Rahilin 1968, Tnisson 1975, Hokkanen jt. 1982, Airapetyants, Fokin 2004).
Lendorava arvukus on kahanenud vhemalt kogu tema levila lneserval, levila muude osade kohta andmed puuduvad. 20. sajandi kolmandal veerandil vhenes tema arvukus Soomes umbes poole peale (Hokkanen jt. 1982) ning umbes niisama palju on arvukus kahanenud ka Eestis (Timm, Kiristaja 2002) ning Loode-Venemaal (Airapetyants, Fokin 2004). Selle phjuseks peetakse sobivate elupaikade vhenemist valdavalt metsamajanduse tagajrjel. Kuigi pole tpseid andmeid ei endise ega praeguse arvukuse kohta Eestis, on leiukohtade hulga ja paiknemise alusel selge, et vhemalt viimase saja aasta jooksul on arvukus pidevalt vhenenud. Alles on jnud selgelt vga vikesed ja ksteisest pris eraldi paiknevad asurkonnad. Viimastel aastakmnetel on enamik lendorava leiukohti jnud Laekvere, Vinni, Sonda, Maidla, Tudulinna, Iisaku, Avinurme, Lohusuu ja Torma valda (Timm 2008).
Lendorava elutegevus on tihedalt seotud haabadega, sest neis leidub puunsusi, mida loom kasutab pesa- vi varjepaikadeks. Peale pesapaiga on haab lendoravale veel toidulaud: pruukostiks kuluvad suurte haabade vrades nii lehed, noored vrsed, peenikeste okste pehme koor kui ka urvad. Toiduks sobivad ka teiste lehtpuude, nagu kaskede ja leppade pehmemad osad, kuid haab on vhemalt Eestis siiski lendorava lemmikpala.
Vhesel mral vib peaasjalikult taimtoidulise lendorava toidusedel sisaldada ka loomse pritoluga materjale. Venemaalt on teateid viksemate lindude pesade rstamise kohta, mille kigus on ohvriks langenud nii munad kui ka pojad. Samuti vib ette tulla pesapaigakonkurentsi nevrvulistega (Rahilin 1968). Tenoliselt varieerub liigi toitumine levila eri piirkondades. Ei Eestist ega Soomest ei ole seni htki teadet linnupesade rstamise vi muu lihatoidulisuse kohta. Meie oludes ei kujuta lendorav lindudele kindlasti mingit ohtu.
Peale haabade leidub lendorava asustatud kohtades alati kuuski. Sageli ongi kuused asustatud puistu koosseisus kige arvukam puuliik ning nende vahel sirguvad vaid ksikud vanad hiiglaslike vradega haavad, mille tved varjavad endas pesaks sobivaid nsusi. Soomes, haava leviku phjapiiril, on lendorava levik seotud pigem kuuse osakaaluga puistu koosseisust (Hokkanen jt. 1982). Korralike haabade puudusel kasutavad sealsed lendoravad pesapaikadena vanu oravate mahajetud risupesi sagedamini kui meil.
Nii vib lendorava jaoks krgeima kvaliteediga olla ka mets, kus lehtpuude osakaal on ainult 20%, kuid kuuse osakaal puistus peaks ldjuhul olema vhemalt 40% (Hokkanen jt. 1982, Kurttila jt. 2002). Need andmed on prit kll Luna-Soomest, kuid kehtivad pris hsti ka Eesti kohta (vrdl. Rennel jt. 2008). Tenoliselt pakuvad kuused loomakesele mningast varju tema looduslike vaenlaste nugiste ja kakkude eest. Teinekord vib lendorav ka meil kasutada varjepaigana kuuse ladvast leitud mahajetud oravapesa (Remm jt. 2007), kuid meie lendoravad siiski pigem vldivad selliseid vaenlastele kergesti kttesaadavaid kohti.
Erinevalt Soome ja Venemaa suguvendadest ei ole lendoravad Eestis seni soostunud tehispesi kasutama. Lendorava elupaikadesse on pandud ligi sada haava tistvest valmistatud pesapakku, aga teada on vaid ks kindel pesitsusjuhtum (vt. Remm jt. 2007). Metsade majandamise kigus sellise varuvariandiga lendorava jaoks kindlasti arvestada ei tohiks ning tema kaitsel peaks thelepanu all olema looduslike nte tekkeks sobivad vanad haavad. Lendoravale meelepraseid olusid leidub meie metsades kige sagedamini viljakates jnesekapsa-mustika ja sellega sarnastes kasvukohatpides (Rennel jt. 2008).

Kas jb metsamajandusele jalgu?
Kuigi vhemalt statistikanumbrite poolest on Eesti metsasus praegu vrreldes mdunud sajandi algusega suhteliselt suur, ei ole lendorava jaoks olukord hea isegi Virumaa suurte metsade piirkonnas. Lendoravale vajaliku suurusega nsusi rajavad rhnid kige sagedamini 70100-aastastesse haabadesse. Seega on nii vanad puud ja neist nte eluea jagu vanemad haavikud ka kige soodsam elupaik (Rennel jt. 2008).
Paraku ei soosi Eestis levinud metsamajandusvtted selliste metsade psimist ega taasteket. Puistud raiutakse juba palju noorematena. Kui langile jbki silikpuudena suuri haabasid, siis selleks ajaks, kui uus metsaplvkond lendorava jaoks piisavalt vanaks saab, on alles jetud puud tenoliselt leidnud kas loomuliku lpu vi liiga suured ja tvemdanik neis liiga kaugele arenenud, et kanda endas lendoravale sobiva suurusega nsusi. Toidulauaks sobiksid sellised plishaavad kll hsti, kuid nende krval peaks kindlasti olema ka kpses ja vheke leseisnud eas haabu. Praeguste Eesti metsakorralduse reeglite jrgi ei ole raieringiealised puud lendoravale kuigi vrtuslikud. Nii jbki le loota vaid kaitsealustele metsadele. Nende hulgas on lendoravale sobivaid metsi siiski liiga vhe, et tagada elujulise populatsiooni psimine pikka aega.
Uurijate hinnangul viks lendorava populatsioon psida, kui talle sobivaid elupaiku leidub metsamaastikus vhemalt 15% (Reunanen jt. 2004). Eesti metsa takseerandmete alusel leidub meil lendorava suurima asurkonna kodupiirkonnas, tuhande ruutkilomeetri suurusel alal Alutaguse metsalaamas (vt. Timm 2008) vaid umbkaudu pool protsenti selliseid puistuid. Tenoliselt ei ole siiski hdavajalik, et lendoravale sobiv maastikustruktuur hlmaks katkematult nii suurt ala. Ometi teeb murelikuks teadmine, et isegi Eesti parimas piirkonnas on olukord keskmiselt kmneid kordi kehvem, kui on vaja populatsiooni jtkusuutlikkuseks.
Et lendorav inimeste tegevuse tttu vlja ei sureks, peame esmajrjekorras alles hoidma praegu veel psivaid elupaigalaike. Kmne ja rohkema aasta perspektiivis on kindlasti rmiselt oluline ka liigi jaoks kige kvaliteetsemate piirkondade vahel paiknevate alade seisundi muutused: on ju lendoravatel aeg-ajalt vaja levida hest elupaigalaigust teise. Liiati on teada, et puistu arengutsklist sobib lendoravale suhteliselt lhike ajajrk: kuni pool sajandit, sest vrtuslikud on peamiselt 70120-aastased haavad.
Seega ei saa loota vaid praeguste pris vikeste (enamjaolt alla 10 ha) kaitstavate puistute peale, vaid on hdavajalik planeerida ka paiku, kus hoida populatsiooni prast praeguste puistute vljakasvamist lendoravale sobivast east. Selleks tuleks Alutaguse piirkonnas, aga ka teistes lendoravapaikades (Harju-, Rapla- ja Prnumaal; vt. Timm 2008) jtta praegu keskealistest haavikutest mrkimisvrne osa raiumata: kust mujalt need vanad haavikud tulevikus muidu tuleksid?
Teine oluline probleemide allikas on veel silinud elupaigalaikude ha hoogustuv isoleerumine. On selge, et kui niigi vike ja nrk populatsioon jagada paljudeks ksteisest eraldatud osadeks, siis vivad kergesti riburada pidi vlja surra ksikud asurkonnad, mille tulemusel kaob lpuks kogu liik. Kvaliteetse pesapuistu mbruses liigub lendorav pris meelsasti igasugustes metsabiotoopides, kuid mitmesugused avatud alad on lbimatud (sh. lageraielangid ning laiad elektriliinide trassid ja maanteed).
Vanaloomade, eriti isaste puhul vajalikku liikumist eri metsaosade vahel ja noorloomade hajumist takistavad le saja meetri laiused avatud alad sna tugevalt (Selonen ja Hanski 2003, Selonen ja Hanski 2004). Selline ulatus on seotud lendorava liugelendude sooritusvimekusega. On ilmselge, et le 50-meetriseid lende tuleb ette rmiselt harva (autori vaatlused), ning ratukeks vajalik koht peab sel juhul olema vhemalt paarikmne meetri krguse puu ladva lhedal. Lahendus, mis tagaks lendorava asurkondade hendatuse, oleks tenoliselt psimetsanduse vtted. Need jtaksid alles metsast saadava majandusliku tulu ning ksiti hoiaksid paljusid teisi loodusvrtusi.

Kuidas me teda hoiame?
leeuroopalise thtsusega kaitsealuse liigi puhul on meil kohustus tagada lendoravale soodne keskkonna seisund ning talle oluliste alade silimine. Euroopa loodusdirektiiviga on ette nhtud kohustus luua sellised kaitsealad Natura 2000 vrgustiku raames. Eesti seaduste kohaselt peavad kik lendorava leiukohad olema kaitstud. Kaitsealadelt vlja jvad leiukohad vetakse enamasti arvele psielupaikadena. Kige suuremat thelepanu vajavad hea elupaigakvaliteediga ja lendoravate asustatud puistud, kus leidub nii pesapuid kui ka toitumis- ja varjepaiku (Timm 2008).
Kui lendorava leiukoht ei ole muul viisil kaitstud, kehtib looduskaitseseaduse jrgi pesapuude mber 25-meetrine kaitsevnd. Liigi bioloogiliste iserasuste seisukohalt on see paraku selgelt liiga vike. Tuleb arvestada, et erinevalt paljudest teistest kaitstavatest liikidest, nagu niteks kotkad, ei ole lendorava pesapaika mrata sugugi nii lihtne. Lendoravad kasutavad korraga mitut nsust ning vivad ka mitmekesi samas nes elada. Kiki kasutatavaid (ja selleks sobivaid) si pole vimalik arvele vtta. Lendorav eelistab kige varjatumaid puunsusi haabades, mis sageli jvad tihedalt teise rinde kuuskede rppe. Seetttu ei pruugi inimsilm neid ldse mrgata.
Lendorava riiklik seire ja metsaosade asustatuse kontrollimine kib philiselt liigile iseloomulike kollakaspruunide vljaheidete jrgi. Aga nad ei jta endast jlge sugugi mitte kigi kasutatavate nepuude alla, kll aga satub pabulaid ka puude alla, kuhu pole pesa rajatud (nt. meelistoitumispuud). Jrelikult nitab lendorava pabulate leidmine pigem, et see loomake on asustanud mbritseva puistu, aga mitte tingimata konkreetse puu. Kui siiski rakendada pesakoha vajalikku kaitseraadiust, siis oleks paslikum lhtuda pigem lendorava kodupiirkonna suurusest.
Laiemalt liiguvad ringi isasloomad, kes kivad mitme emase vahet ning lbivad vabalt ka kilomeetripikkusi vahemaid igasugustes puistutes. Seevastu emasloomad tegutsevad enamasti vaid he elupaigalaigu piires, ldjuhul kolme kuni kmne hektari suurusel ala (Hanski jt. 2000, Remm jt. 2009). Seega, kui lhtuda pigem teadaolevast pindalavajadusest, peaks pesakoha mjuraadius olema vahemikus 100200 meetrit. Selline arvutus on siiski suur lihtsustus ning reaalsetes oludes on asjakohane lhtuda pigem biotoopide paiknemisest maastikus.
Seni on vga vhe thelepanu pratud elupaigalaike teineteisega hendavatele koridoridele, mille kaitsekord ei ole paraku iguslikult stestatud. Kuna isasloomade kodupiirkond hlmab mitme omaette elava emase koduala, siis on isasloomad meie oludes sunnitud sageli lbima erisuguseid puistuid, tegutsedes enamasti suuremal alal kui ks ruutkilomeeter (Remm jt. 2009). See tingib vajaduse hoida maastik lendoravale pidevalt lbitavana ka paari kilomeetri ulatuses pesitsuspuistute mbruses. Samuti on maastiku lbitavus vajalik noorloomade hajumiseks. See on rmiselt oluline, et asurkondade seotus saaks psida. Noorloomade hajumine ulatub enamasti samuti paari kilomeetrini, kuid vimalikud on kuni kmnekilomeetrised rnded (Selonen ja Hanski 2004).

Kas metsamajandus ulatab lendoravale sbrake?
Sstva metsanduse eesmrk on korraldada metsade majandamist nii, et tulu saades ei kahjustataks loodusvrtusi. Lendorava seisukohalt oleks soodne, kui metsi majandades tagataks jtkusuutlik vanade haabade olemasolu kuusesegametsades ning silitataks hendusteed lendoravale pesitsemiseks sobivate puistute vahel. Tingimusi loomade levimiseks vivad pakkuda vhemalt keskealised metsad, mille koosseisu suhtes ei ole lendoraval kuigi rangeid nudmisi (Reunanen jt. 2000).
Nii majandatav kui ka inimmjuta metsamaa muutub aja jooksul pidevalt. Seega on lendoravale vajalike maastikukomponentide olemasolu ja nende toimimine vimalik tagada eelkige pikaajaliste terviklike planeeringutega, mis ruumiliselt hlmavad vhemalt kmneid kilomeetreid. Kui selline, tihti paljusid eri omanikega metsakinnistuid hlmav ning htlasi teisi kaitset vajavaid liike arvestav planeering on hsti lbi meldud, on vimalik mrkimisvrselt parandada elustiku olukorda, ent samas ei vhene ka metsast saadav tulu kuigi palju (Kurttila jt. 2002).
Viljakates biotoopides aitab metsa elustikku ldiselt hoida majandamisviis, mis vldib suurte avatud alade teket. Seda on vimalik saavutada, kavandades eelkige vikseid ja hajutatud raiesmikke vi kasutades psimetsanduse vtteid, mis on elustikule enamasti veelgi soodsamad. On vlja pakutud, et lendorava elupaikade naabruses ei tohiks lageraielank olla suurem kui ks hektar ning laius mitte le 30 meetri (Timm 2008). Sellised raiesmikud ei muudaks drastiliselt maastiku lbitavust, sest lendorav suudab selle he hppega letada ka juhul, kui hpet alustada suhteliselt madalalt puult.
Liiati oleks mningane metsa uuendamine hilraiega soodus ka lendoravale, sest see tagaks talle vajaliku haava htlase jrelkasvu. Seejuures tuleks kindlasti hoiduda praegu laialt levinud praktikast, et mitu lubatud suurusega lanki raiutakse lhikese ajavahega teineteise krvale. Selle tttu tekib ikkagi elustiku jaoks liiga suur avatud ala ning eesmrgiks seatud kasu ei saavutata. Langi krval olevat kpset puistut ei tasuks raiuda enne paarikmmet aastat, et langile kasvav noor mets saaks pakkuda sobivaid olusid kaitset vajavate liikide jaoks.
Lendorava elualadest veidi kaugemal (le kahe kilomeetri), aga ka biotoopides, kus suureulatuslikud hiringud on loodusomased (nt. plengud palumetsades), on suuremate raielankide mju traagiline eelkige siis, kui need hakkavad maastiku lbitavust lausaliselt piirama.
rgem siis unustagem, et inimene bioloogilise olendina on kohastunud elama keset lokkavat elurikkust. Kuigi sellest ei pruugi alati aru saada, on vga tenoline, et oma loomulikus keskkonnas on liik (sh. inimene) kige nnelikum. Ei maksa ei enda ega teiste vajadusi jalge alla tallata.

Kirjandus
Airapetyants, A. E., Fokin I. M. 2004. Biology of European flying squirrel Pteromys volan L. (Rodentia: Pteromyidae) in the North-West of Russia. Russian Journal of Theriology, 2: 105113.
Hanski, I. K., Mnkknen, M., Reunanen, P., Stevens, P. 2000. Ecology of the Eurasian flying squirrel (Pteromys volans) in Finland. Goldingay, R., Scheibe, J. (ed.). Biology of gliding mammals: 6786.
Hokkanen, H., Trml, T., Vuorinen, H. 1982. Decline of the Flying Squirrel Pteromys volans L. Population in Finland. Biological Conservation, 23: 273284.
Kurttila, M., Pukkala, T., Loikkanen, J. 2002. The performance of alternative spatial objective types in forest planning calculation: a case for flying squirrel and moose. Forest Ecology and Management, 166: 245260.
Rahilin, V. K. 1968. K biologij letjagi (Pteromys volans L.). Zoologieskij urnal, 47: 312315.
Remm, J., Rennel, L., Timm, U. 2007. Uuemaid andmeid lendoravate kohta Virumaal. Eesti Loodus, 9: 490492.
Remm, J., Rennel, L., Timm, U. 2009. Lendorava elupaikade inventuuri ja raadiotelemeetriliste uuringute aruanne. Ksikiri keskkonnaametis.
Rennel, L., Rennel, K., Remm, J., Timm, U. 2008. Lendorav vajab pliseid haabasid tihedas jnesekapsa-mustika tpi metsades. Eesti Ulukid, 11: 5155.
Reunanen, P., Mnkknen, M., Nikula, A. 2000. Managing boreal forest landscape for Flying Squirrels. Conservation Biology, 14: 218226.
Reunanen, P., Mnkknen, M., Nikula, A., Hurme, E., Nivala, V. 2004. Assessing landscape thresholds for the Siberian Flying Squirrel. Ecological Bulletins, 51: 277286.
Selonen, V., Hanski, I. 2003. Movements of the flying squirrel Pteromys volans in corridors and in matrix habitat, Ecography, 26: 641651.
Selonen, V., Hanski, I. 2004. Young flying squirrels (Pteromys volans) dispersing in fragmented forests. Behavioral Ecology, 15: 564571.
Timm, U. 2008. Tegevuskava lendorava (Pteromys volans) kaitse korraldamiseks. Eesti Ulukid, 11: 550.
Timm, U., Kiristaja, P. 2002. The Siberian Flying Squirrel (Pteromys volans) in Estonia. Acta Zoologica Lituanica, 12: 433436.
Tnisson, J. 1975. Lendoravast ja tema esinemisest Eestis. Kumari, E., Hang, V., Memets, A., Renno, O. (toim.). Eesti loodusharulduste kaitseks: 197210.



Jaanus Remm, T zooloog, teadur

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet