Eesti Looduse fotov�istlus
1/2003



Artiklid
VRISELUPAIGAD: mets putuka ja rohulible pilguga

Vriselupaikade inventeerimine vltas neli aastat. Nd on vimalik teha esimesi kokkuvtteid. Miks oli vaja inventuuri? Kuidas t kulges? Mida saavutati ning kas
ja kuidas jtkata? Nendele ksimustele annab artikkel vastused.


KUJUTLEGEM END X PLANEEDI ELANIKEKS
Kujutame ette olukorda, kus planeedil X tegeletakse galaktika servaalade planeeringuga. Pikesessteemi planeet Maa tundub sobivat X rahva armastatud maitseaine kasvatamiseks. Maa kohta koostatud planeeringulik saab selge ja konkreetne: hrendada atmosfri, rajada istandused, kasvatada saaki ning viia istandused jrk-jrgult le teistele planeetidele. Krvalmjudeks prognoositakse Maal ligi 60% kohalike liikide hvimist keskkonnatingimuste muutmise tttu. Arvestades looduse iseeneslikku taastumisvimet, eeldatakse siiski, et kui atmosfri ttlemine lpetatakse, taastub mne miljoni aastaga taas endine lopsakas elustik. Seega ei kaasne psivaid keskkonnakahjusid. Kaalunud planeeringut igapidi ja vttes arvesse paljusid krvalmjusid, kiidetakse dokument viimaks heaks ja asutakse seda tide viima.

Kas inimene lepiks sellega, et ta hel heal peval Maalt kaotatakse? Loomulikult mitte, kuid keegi ei saa seda kunagi teada. Pole inimest, pole probleemi. Kas ei tegutse meie ise tihti samamoodi, nagu X planeedi elanikud? Kas ksime loodust mber kujundades endalt, mis olukorda asetame sellega seni loodust asustanud plised liigid?
ha teravamalt on aastatega ka metsade puhul pevakorda tusnud looduslike elupaikade ja nende liigirikkuse silitamine. Pingutame oma seniste teadmiste tasandil selle nimel, et kski liik siiski lplikult vlja ei sureks. Mnikord leiame, et kui liik teataval alal kaobki, silib see kusagil mujal. Jrelikult ei saa veel rkida liigi katastroofilisest vljasuremisest. Vimalik, et nii kalkuleerib ka X planeedi rahvas Maa elanike suhtes. Nad teavad, et galaktikas on teisigi sarnase elustikuga planeete ning et inimene kui liik eksisteerib kusagil edasi. Kik oleneb mastaabist, millega asjadele vaadata. Tihti osutub ksikasjalik ksitlus liiga keerukaks ning siis asutakse langetama ldistatud otsuseid. Nii paistab see olevat ka metsade puhul.
Ometi on ha selgemalt ilmnenud, et nii jtkata ei vi. Tehes ldistusi metsadega mberkimise kohta, tuleb arvesse vtta aina rohkem ksikasju ja erisuguseid klgi. Ei piisa enam eesmrgist, et metsaalade ldine pindala tuleb silitada. Peab pdlema selle poole, et homsed metsad siliksid liigirikkuselt ja muudelt nitajatelt vhemalt samavrsetena praegustega.

KUI OLEME AHNEMAD KUI VAREM, PEAME OLEMA KA TARGEMAD
Lbi aegade on mets meile pakkunud ktet, ehitusmaterjali, olnud ks Eesti majanduse alustalasid. Metsi on alati majandatud, miks siis kasvab just nd mure meie metsade prast? Phjuseid jagub mitmeid: inimeste arv ja puidu tarbimine ha suurenevad, tehnoloogiad arenevad. Oleme ahnemad ja vimsamad kui kunagi varem. Selle vrra peame nd ka targemad olema. Tugev ja loll on ohtlik kombinatsioon nii inimese enda kui ka kogu planeedi elustiku jaoks.
Kas mets on koht, kust saab puitu? Kindlasti, kuid mets on ka palju, palju enamat. Metsa rolli vrtusliku elukeskkonna tagajana inimese jaoks on raske lehinnata. Ent inimese roll metsa silimisel? Hiigelsuurte alade lagedaks raiumise, pinnase segipramise ja kinnivajutamisega, vrliikide sissetoomise ning saasteainetega vhendame pidevalt metsa vimalusi.
ldiselt on inimene oma rollist metsade kekigu eest vastutajana hakanud ajapikku ha rohkem aru saama. Seda nitab ndisaegne metsapoliitika ja igusaktid, mis kigiti toetavad metsade looduslikkuse silimist. Eri kaitserezhiimiga metsade krval stestab Eesti metsaseadus tingimused ka tulundusmetsade sstlikuks majandamiseks. Seadusega on kindlaks mratud langi maksimumpinnad, kohustused metsa uuendada ning jtta lankidele seemnepuid, silikpuid ja bioloogilise thtsusega puid. Samuti annab seadus vimaluse korraldada tulundusmetsades suure loodusvrtusega metsaosade, nn. vriselupaikade kaitset. Oluline on, et metsade heaolu eest seisjad suudaksid oma teadmised ning arusaamise metsa vajadustest viia iga inimeseni. Mistjaid on praegu nneks vist siiski rohkem kui neid, kellele asi korda ei lhe. Pevast peva puutume kokku inimestega, kes valutavad sdant metsa kui terviku prast. Peaaegu iga metsaomanik, kellele on piisavalt selgitatud metsa elupaikade haavatavust, on valmis oma metsi sstlikult majandama. Seega on tee metsade heaperemeheliku majandamiseni suuresti propaganda t, eelkige uute arusaamade selgitamine metsaomanikele.

VRISELUPAIKADE INVENTUUR KESTIS NELI AASTAT
eldakse, et loodusvrtuste inventuur on pool teed nende kaitseni. Kaasneb ju inventuuriga teadmine sellest, kus paiknevad meie vrtused ning htlasi etendavad inventeerijad ka suurt valgustaja rolli. heks valgustustks kogu Eestis vib kindlasti pidada vriselupaikade inventuuri.
Parandamaks metsa elupaikade kaitstust ning arusaamist nende kaitse vajalikkusest, alustati 1999. aastal vriselupaikade inventuuri. Algusest peale haarati kaasa eelkige metsandustaustaga inimesed. Kuigi bioloogid ja koloogid aitasid metoodikat arendada ning koolitusi korraldada, valiti inventeerijateks ning maakondliku propaganda tegijateks metsamehed. Eesti vriselupaikade inventuur tehti aastail 19992002. Koosts Eesti metsakaitsealade vrgustiku projektiga kaeti kik Eesti metsad ning kaardistati suure loodusvrtusega alad vriselupaigad. Vriselupaik (VEP) on vhima negatiivse inimmjuga metsaala, kus leidub praegu suure tenosusega ja mitte juhuslikult ohustatud, ohualteid, haruldasi vi thelepanu vajavaid kasvukohtadega kitsalt kohastunud liike.
Seega on vriselupaik metsaala, kus sobivate stabiilsete mikroelupaikade tttu saavad eksisteerida ja silida punase raamatu kitsalt kohastunud liigid. Olenevalt elupaigast tagab selle sobilikkuse ja stabiilsuse kas puutumatus inimmjutusest vi siis niisuguste majandamisvtete jrjepidev rakendamine, mis tekitasid koosluse.
Vriselupaiga vljavalikul lhtutakse peamiselt omaprastest keskkonnaoludest, metsa struktuurielementidest ja tunnusliikidest. Kuigi vriselupaiga miste eeldab ohustatud vi haruldaste liikide olemasolu, pole inventuuril kohustust neid leida. Tegemist on siiski vastavatele liikidele sobivate elupaikade mratlemisega, mitte liigi inventuuriga. Praegu saab teha inventuurist esimesi kokkuvtteid. 1999. jaanuaris algatatud vriselupaikade inventeerimise programmi eesmrk oli teha Eesti metsades lepinnaline vriselupaikade inventuur ning seejrel korraldada nende kaitset. Inventuuri objektina mratleti kik metsad vljaspool kaitsealade reservaate ja sihtkaitsevndeid ning Eesti metsakaitsealade vrgustiku projekti inventeeritud alasid. Nelja aasta jooksul tegi vlitid 64 vastava koolituse saanud spetsialisti, kes inventeerisid 2 110 734 ha metsamaad, kust leiti 7080 vriselupaika kogupindalaga 17 949 ha.
Vriselupaigad hlmavad 0,85% meie metsadest ning jaotuvad le Eesti sna htlaselt. le keskmise on vriselupaikade osakaal saartel, Virumaal ja Prnumaal. Kehtib phimte: kui metsaosa vastab vriselupaiga kriteeriumidele, pole suuruspiirangut. Seega ksitletakse vriselupaigana nii hte hiiglaslikku puud, millel elab haruldase pisiliigi elujuline populatsioon, kui ka kmnete hektarite suurust metsaala. Inventuuri alusel on keskmine vriselupaiga pindala ligikaudu 2,5 ha. Pindalad erinevad oluliselt vriselupaiga tbi poolest. Alla he hektari jb keskmine pindala elupaigana arvele vetud ksikute suurte puude puhul. Samas letab pangametsade ja puisrohumaade keskmine pindala 10 ha piiri. Eestis on kokku registreeritud ksteist vriselupaika, mille pindala on le 50 ha. le poole neist on puisniidud vi puiskarjamaad, siit tuleneb ka nende pindala suur keskmine.
Rohkearvulised vriselupaiga tbid on mnnikud ja mnni-segametsad ning kuusikud ja kuuse-segametsad. Kokku on kaardistatud 2771 okaspuistute vriselupaika kogupindalaga 6686 ha. Vga vhe, alla kmne korra, on vriselupaikadena kirjeldatud karbonaatsete soode ja mrgade niitude servaalasid, kopratammide mjuala ning plendikke. Eesti piires vib tpide jaotuses vlja tuua selgeid erisusi. Loometsi leidub Edela-, Lne-, Loode- ja Phja-Eestis. Sanglepikutele sobib Eesti phjarannik ja Prnumaa, laialehised metsad aga kasvavad eelkige Luna-Eestis, Lnemaal ja Saaremaal.

SELGITATI VRISELUPAIKADE VTMETUNNUSEID JA LIIGILIST KOOSSEISU
Vlitde kigus mrgiti les vriselupaikade bioloogilised (kokku metoodikas loetletud 26) ja maastikulised (52) vtmetunnused. Nelja aastaga ji kirjeldamata ainult ks vtmetunnus: alla 3 ha suurune saar meres. Enamikku tunnuseid on aga kirjeldatud sadu ning mitut tunnust ka tuhandeid kordi. Kige sagedamini on vriselupaigad seotud bioloogiliselt vanade puude, lamapuidu, puutgaste ning aukude ja nsustega puudega. Veidi vhem kui bioloogilisi vtmetunnuseid on maastikulisi. Neist on enim mrgitud servaefektiga seotud elemente, nagu mrgalaga piirnev metsaserv ning eri metsakooslusega piirnev metsaserv.
Kuigi vriselupaikade inventuuri eesmrk ei olnud otseselt liikide inventeerimine, on nelja aasta jooksul leitud mndagi pnevat. Vlitde kigus on ra mrgitud 175 plise metsa tunnusliiki. Liikide nimestikud on koostanud Eesti juhtivad erialaspetsialistid (Nele Ingerpuu, Tiina Randlane, Erast Parmasto, Ilmar Sda jt.), kellele koost programmiga on korduvalt rmu valmistanud. Thelepanuvrsemate sndmustena on Eestile avastatud kaks uut seeneliiki: porgand-kbarnarmik (Hydnellum auratile) ja vaabikunts (Junghuhnia fimbriatella); ellu on ratatud kaks seni hvinuks arvatud samblikku: oliiv-helksamblik (Cetrelia olivetorum) ja mustjas limasamblik (Collema subnigrescens); registreeritud on mitme haruldase liigi uusi leide, sealhulgas mardikas Nothorhina punctata, sammal roheline hiidkupar (Buxbaumia viridis), seened khrik (Sparassis crispa), kroonliudik (Sarcosphaera coronaria), lundelli taelik (Phellinus lundellii), ogaeoseline ebapoorik (Lindtneria trachyspora) ja Holwaya mucida (eestikeelne nimetus puudub), samblikud oksa-tuustsamblik (Alectoria sarmentosa), pikk lhnasamblik (Evernia divaricata) ja niitjas rihmsamblik (Ramalina thrausta) ning paljud teised. Arvukaks on osutunud mned seni sna haruldaseks peetud liigid, nagu harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) ja sulgjas hik (Neckera pennata). Kige sagedamini, le 900 korra, on inventuuril registreeritud jrgmisi liike: knnukatik (Nowellia curvifolia), sulgjas hik (Neckera pennata), harilik sbrik (Ulota crispa) ja kuuse-nublusamblik (Lecanatis abietina).

VRISELUPAIGA SILITAMINE EI THENDA ALATI PUUTUMATUNA HOIDMIST
Vriselupaigad kujutavad endast vga mitmekesiseid kooslusi, seetttu mratakse nende silitamiseks vajalik majandustegevus igal ksikjuhul eraldi. Valdav juhtnr on tagada elupaiga puutumatus, mida nutakse 90% juhtudest. Siiski rakendatakse ka elutingimuste hoidmiseks vajalikke tegevusi, nagu kuuse jrelkasvu ja psarinde vljaraie, ksikpuude vabaks raiumine, niitude taastamine ja hooldamine ning teised vtted. Tuleneb ju Eesti metsade mitmekesisus osaliselt pikaajalisest majandamisest. Meil on metsakooslusi, mis ei ole tekkinud loodusliku arengu kigus, vaid on vlja kujunenud inimmju tttu. Nii on aletamise tagajrjel tekkinud palumnnikud ning kuivendamise tttu kdusoometsad. Inimese ktt nuavad eelkige puisniidud ja puiskarjamaad. Puisniitude suurim vrtus on kindlasti pinnataimestik. Eesti puisniitude liigirikkus on lisuur, letades taimeliikide arvult he ruutmeetri kohta isegi troopikakooslusi. Need prandkooslused jvad psima ainult mduka inimmju jtkudes. Majandama peab just nimelt mdukalt. Suurte masinatega pinnase segipramine ning metsade lekarjatamine ohustab eelkige pinnase taimestikku, kuid ka puude juuri. Piir loodust toetava ja kahjustava tegevuse vahel on hkrn ning vajab alati hoolikat kaalumist. Metsa vriselupaikade inventuuril kaardistati ka vsastunud ja kinnikasvanud puisniidud, kus niidutaimestik on kll hvinud, kuid elupaika vrtustavad plispuud. Sageli ei nnestu selliseid niidukooslusi enam taastada ning tuleb langetada otsus nende alade kui vrtuslike metsakoosluste kaitse kohta. Vriselupaikadest nuavad puisniitude krval sageli majandamist ka hiiglaslikud puud ja laialehised metsad. Esimesed vajavad valgustamist ning teised enamasti pealekasvava noore kuuse plvkonna eemaldamist. Kllalt sageli tuleks majandada ka loometsi.

VRISELUPAIKADE INVENTEERIMINE PEAB JTKUMA, KUID UUT MOODI
Vriselupaiga inventeerijatel lasub suur vastutus. Nende otsused ja nende kogutud andmed on metsade kaitsekorralduse planeerimise oluline alus. Phjendamatu on arvata, nagu piisaks metsade elustiku silitamiseks vriselupaikade kaitsest. Oma vikeste mtmete tttu on vriselupaigad koloogiliselt sna ebastabiilsed ning olenevad mbritsevate metsade majandamisest. Samas ei maksa vriselupaikade thtsust alahinnata. Leidub mitu vikeliiki, kellele ksainus hiiglaslik puu vib pakkuda turvalist elupaika mitmesaja aasta vltel. Vriselupaikadel on suur roll liikide levikuteena. Metsakillukesed moodustavad tegelikult suure vrgustiku, olles liikidele hendusteeks suuremate metsaalade vahel. Eesti krval on vriselupaikade inventuur kimas ka teistes Baltikumi ning Skandinaavia riikides. Seega on vlja kujunemas rahvusvaheline vriselupaikade vrgustik, mille eesmrk on silitada Phja-Euroopas ohustatud liikide ja nende elupaikade soodne looduskaitseseisund nende looduslikus levialas.
Vriselupaikade projekt lpeb tnavu aprillis. Nelja aastaga on kogunenud hulgaliselt teadmisi ja materjale, mis on koondatud metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse hallatavasse vriselupaikade andmebaasi. Selles artiklis on tisandmestikust kajastatud vaid murdosa. Projekti lppseminariks valmib 200-lehekljeline kogumik, mis annab vriselupaikadega seotu kohta phjaliku levaate ning sisaldab rohkesti illustratsioone ja kaardimaterjale. See mahukas t on paljude asutuste koost tulemus. Projekti juhtisid keskkonnaministeeriumi metsaosakond ja Rootsi stra Gtalandi metsaamet. Rahaliselt toetasid projekti Eesti Keskkonnafond, SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, Rootsi Keskkonnakaitseagentuur (SEPA) ja AS Stora Enso Mets. Andmete kogumisel ja ttlemisel tehti head koostd Eesti metsakaitsealade vrgustiku projektiga, O Eesti Metsakorralduskeskusega, Metsaekspert O-ga, Metsahoiu sihtasutusega ning keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbrooga. Metoodikat vlja ttades ja koolitusi korraldades tehti hindamatut koostd Tartu keskkonnakaitse instituudi, Tartu likooli ja Eesti pllumajanduslikooli juhtivate ekspertidega. Abi pakkusid maakondade keskkonnateenistused, metskonnad ning tihti ka erametsaomanikud.
Hoolimata tehtud suurest tst ei leitud vriselupaikade inventuuriga kindlasti les kiki vrtuslikke metsaosi. Protsessi jtkuna on lepinnalise metsainventuuri raames alustatud seni avastamata suure loodusvrtusega puistute kaardistamist. Kuna tegemist on inventuuriga, mis kogub puistu kohta hulgaliselt mitmesuguseid andmeid, ei kirjeldata loodusvrtusi samasuguse tpsusega kui vriselupaikade inventuuril. Metsainventuuril registreeritavate vtmeelementide loend on koostatud phimttel, et elemendid oleksid prit suure potentsiaaliga koniist, kergesti mratavad ning kasutatavad metsamajanduse planeerimisel ja rahvuslike aruannete koostamisel.
Miks ei peeta vriselupaikade inventuuri lppenuks? Milleks need lisapingutused aina uute loodusvrtuste leidmiseks? Just seeprast, et tegemist on vrtustega. Vrtustega, mis kannavad olulist osa meie metsade mitmekesisest elustikust. Nende leidmine ja kaitse on ks abitegur metsaelustiku liigirikkuse silitamisel tulevastele plvkondadele.
Kui loodusvrtuste inventuur on pool teed nende kaitseni, siis teine ja raskem pool on veel kimata. Loodetavasti suudame seda teed kies end senisest rohkem asetada putuka ja rohulible tasandile.



Riina Martverk, keskkonnaministeeriumi metsaosakonna peaspetsialist

Loe kommentaare (4)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet