Eesti Looduse fotov�istlus
1/2010



artiklid
Vriselupaigad: probleeme ja vimalikke lahendusi

Juba 13 aastat on vriselupaigad olnud lahutamatu osa Eesti metsandusest.
Metsanduse arengukava koostamine annab meile hea vimaluse selle temaatika le mtiskleda ja probleemidele lahendusi otsida.

Milline mets vib olla vriselupaik?
Vriselupaiga kontseptsiooni vljattajad mratlesid vriselupaika kui vhima inimmjuga metsaala, kus praegusajal
suure tenosusega ja mittejuhuslikult
leidub ohustatud, ohualteid, haruldasi vi thelepanu vajavaid liike, mis on kasvukohtadega kitsalt kohastunud
(Andersson jt. 2000).

Et pidada ala vriselupaigaks, piisab, kui liike leidub suure tenosusega. See on oluline rhuasetus. Tollased novaatorid tid esile, et vriselupaiga suurus ei ole piiratud ja miste on seotud metsa vrtusega. Vriselupaik (edaspidi VEP) vib olla nii ksikpuu kui ka hektarite suurune metsaala.
igusaktides on VEP-ga seostuvat ksitletud siiani ainult metsaseaduses ja asjaomased stted on muutunud niisama sageli kui metsaseadus tervikuna. Aastal 2009 kehtima hakanud metsaseaduses on VEP mratletud nnda: Vriselupaik on kuni seitsme hektari suuruse pindalaga kaitset vajav ala vljaspool kaitstavat loodusobjekti, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste vi haruldaste liikide esinemise tenosus on suur (RTI, 23.12.2008, 56, 314). Seega ei saa kaitstavatel loodusobjektidel VEP olla ja htlasi ei tohi see olla le seitsme hektari suur (RTI, 23.12.2008, 56, 314), kll vib VEP aga asuda vljaspool kaitstavaid loodusobjekte paiknevates kaitsemetsades, niteks loometsades, luitemetsades jne.
VEP defineerimisel seaduses on tnini keskendutud VEP vabatahtliku kaitsega seonduvate praktiliste probleemide lahendamisele ja sisuline olemus on tagaplaanile jnud. VEP kontseptsioon rhutab, et VEP olemasolu ei olene pind alast ega tingimata ka asukohast, vaid tegemist on vrtusphise mranguga. Seega on VEP eelkige informatiivne hik, mis thistab metsatki suurt looduskaitsevrtust kui haruldaste ja ohustatud liikide elupaik. Tasub kaaluda, kas igusaktis olekski mistlik mratleda vriselupaik kui metsaosa, kus suure tenosusega leidub haruldasi ja ohustatud liike, ja loobuda nii pindala- kui ka asukohapiirangust. Praktilised kaitseksimused viks lahendada aga eraldi stetega.
On peetud diskussioone teemal, et sisuliselt peaks VEP temaatikat ksitlema looduskaitseseaduses, kuna tegemist on haruldaste ja ohustatud liikide elupaikadega. Sellele on raske vastu vaielda, kuid pris thtsusetuks ei saa pidada ka seda, et VEP kontseptsioon toodi Eestisse siiski metsameeste eestvedamisel ja on seega justkui metsameeste laps. Viimase metsaseaduse aruteludel tehti ettepanek VEP ksitlemisest seaduse tasemel ldse loobuda, kuna kogu kaitse on vabatahtlik. Samas rgib selle vastu see, et niteks kaitse riigimetsas kib siiski selgelt seaduse alusel. Samuti on VEP praegu sisuliselt ainus looduskaitsevrtust kirjeldav informatiivne elementaarhik, mille mratlemise metoodika on kinnitatud mruse tasemel ja eksperdid on litsentsitud. Vrreldavat juriidilist tuge pole praegu isegi Natura metsaelupaikade mrangutel ja nende inventeerijatel.
Siinses artiklis on vriselupaika ksitletud lhtuvalt metsa vrtusest, mitte kehtivas metsaseaduses toodud formaaljuriidilisest mratlusest.

Kuidas vriselupaiku leiti? Kuidas nende le arvestust peetakse?
Mastaapsemalt inventeeriti vriselupaiku aastatel 19992002. Inventuur tehti Eesti metsakaitsealade vrgustiku projekti (EMKAV) ja vriselupaikade inventuuri projekti raames. Eesmrk oli kaardistada tnini silinud looduskaitse seisukohast vrtuslikud metsaosad, kusjuures EMKAV projektis inventeeriti ka paljude kaitsealade sihtkaitsevndid ja piiranguvndid. Vriselupaikade inventuuri projekti raames tehtud kontrollinventuuridel leiti, et esmase inventuuriga suudeti leida 42% vriselupaikadest. Arvestades ka Rootsi kogemust, hinnati, et phiinventuuriga suudeti avastada umbes pooled VEP-d (Andersson jt. 2003).
Prast phiinventuuri lppemist oleks vriselupaiku tulnud registreerida jooksvalt metsakorralduse ja keskkonnaameti koost kigus. Metsakorralduse kigus registreeritud potentsiaalsetele vriselupaikadele oleks enne metsaregistrisse kandmist pidanud tegema ekspertiisi keskkonnaameti litsentsitud vriselupaikade spetsialistid. VEP-de le peab keskkonnaministri mruse jrgi (RTL 2009, 18, 218) arvestust metsaressursi arvestuse riiklik register (metsaregister), mis peab iga kuu edastama vastavad parandatud kihid eri ametkondadele.
Kahjuks on praktika nidanud, et metsakorralduse kigus vriselupaiku ssteemselt ei registreerita, kuigi metsakorraldusjuhend neb seda ette. ks phjus on kindlasti see, et paljudel metsakorraldajatel puudub ettevalmistus, aga vhem thtis pole omanike vhene teadlikkus ja nudlikkus selles aspektis. Teiseks on sageli juhtunud, et metsakorralduse kigus registreeritud potentsiaalsed vriselupaigad ei lbi ekspertiisi ega jua metsaregistrisse ning EELIS-esse, kuna litsentsitud vriselupaikade spetsialistidel keskkonnaametis pole olnud piisavalt ressursse (aega, aga ka nt. autoktust), et sellega ldse tegeleda teiste tde krvalt.

Probleemid vriselupaikade andmestikuga
Esiteks on positiivne, et VEP andmekihi haldaja ehk metskaitse- ja metsauuenduskeskus (edaspidi MKUK) pole VEP andmebaasi ndisajastanud iga kord, kui vriselupaiga mistet on metsaseaduses muudetud ning seetttu on silinud kttesaadav informatsioon metsades, sealhulgas kaitsealadel paiknevate vrtuslike metsade kohta. Prast VEP andmebaasi avalikustamist selgus, et aastatel 19992002 tehtud inventuuri tulemused on sageli ebatpsed, mis tulenevad sel ajal inventeerijate ksutada olnud tehniliste vimaluste ning kaardimaterjali kehvast tasemest. Probleeme on tekitanud ka andmete digiteerimisel tehtud vead. Kui planeeritakse praktilisi tid, raskendavad vead sageli VEP-ga arvestamist. Piiride tpsustamiseks on eelkige RMK tellinud eriuuringuid, mille tulemusena ongi piire tpsustatud.
Kahjuks on kerkinud esile ka hulk vga ksitavaid muudatusi. Enim thelepanu on viimasel ajal plvinud muudatus, mille jrgi on suur VEP (andmebaasis VEP nr. 145033), mis paikneb TallinnaTartu maantee res Annast veidi Tallinna poole, jagatud kaheks, sest metsahoiu sihtasutuse eksperdid on piiri muutnud. Eksperdid arvasid videtavalt VEP-st vlja umbes 30 meetri laiuse ala keskelt lbi mineva sirge riba, kus kasvav mets veel 2007. aastal tehtud aerofoto jrgi ei eristunud millegi poolest mbritsevast metsast, mille VEP staatus jeti alles. Praegu haigutab selle riba asemel lageraielank.
Andmebaas ei kajasta hvinud vriselupaikasid. Keskkonnaamet koosts MKUK-ga ei ole suutnud VEP andmebaasi ajakohastada maharaiutud VEP-de poolest. Nii ei ole andmebaasist kustutatud ndseks raiete tttu hvinud vriselupaiku. VEP-de mahakandmine ja lisamine on olnud puudulik ning seetttu tuleb vastavasse ldstatistikasse suhtuda ettevaatusega. Niteks Eestimaa Looduse Fondi 2006. aastal kogu Eestis tehtud vlitde phjal selgus, et aastatel 20022005 hvis raiete tttu 7% kigist vriselupaikadest nii era- kui ka riigimetsas (Kohv 2007), kuid seda metsaregistri vriselupaikade andmestik ei kajasta.
Omamoodi veidra probleemina kerkis mned aastad tagasi les VEP-de asukohtade problemaatika riigimetsas, kus kaitse on kinud eelkige keskkonnaministri kskkirja jrgi, milles oli toodud VEP-de asukoht, lhtudes kvartalite ja eraldiste numeratsioonist. RMK-s on alatasa metskondi liidetud, htlasi on rakendatud nn. libisevat metsakorraldust. Seetttu on eraldiste ja kvartalite numeratsioon pidevalt muutunud. Selle tagajrjel arvati ministri kskkirja alusel hulk VEP mehaaniliselt noorendike ja keskealiste metsade hulka. Samas tehti tegelikes vriselupaikades aga raiet. Probleem seisnes selles, RMK ei suutnud oma ts arvestada looduskaitseandmebaasi EELIS ruumilist infot VEP-de paiknemise kohta. Kahjuks pole RMK veel tnini suutnud oma infossteeme hildada andmebaasiga EELIS, mis lubaks looduskaitseandmeid reaalajas kasutada.

Kui palju neid on? Kus nad asuvad?
Metsaregistrist Eestimaa Looduse Fondile 11. mail 2009 edastatud vriselupaikade kaardikihi jrgi oli arvel kokku 8546 VEP pindalaga 22 890,5 hektarit, seega umbes ks protsent Eesti metsamaast. Neist 57,4% asub riigimetsas ja 42,6% eramaadel (viimastest asub 20% endiselt riigiomandis olevatel igusvastaselt vrandatud maadel; vt. tabelit 1). Kaitstavate loodusobjektide range kaitsega vnditesse jb kokku 2223 VEP, millest 22,1% paikneb eramaadel. Kaitstavate loodusobjektide piiranguvndisse jb 1337 VEP, millest samuti 63,4% asub riigimetsas. Hoiualadele jb aga kokku 546 VEP, enamik eramaadel, tpsemalt 74,4%. Tulundusmetsas paikneb 5691 VEP (66,6% kigist), ent pindalalt hlmavad need 47,8% VEPde kogupindalast. Vljaspool kaitstavaid loodusobjekte asuvast 1 766 500 hektarist (79,8%) metsamaast (SMI 2007) vtavad VEP-d enda alla 0,6% metsamaast. (Siinkohal tuleb meeles pidada, et VEPde andmebaas hindab VEP-de pindala tegelikkusest suuremaks, kuna ei kajasta raiete tttu hvinud VEP.)
Eraldi tasuks praeguse metsaseaduse taustal vaadata, kuidas paiknevad le seitsme hektari suurused VEP-d ja mismoodi need jagunevad. Ulatuslikud, le seitsme hektari suurused VEP-d hlmavad vaid 6,3% VEP-de arvust, kuid lausa 36,5% nende pindalast. Neist 542 VEP-st asub sihtkaitsevndis 152 (2473,1 ha), millest 73% asub riigimetsas. Kaitstavate loodusobjektide piiranguvndites vtavad 75 le seitsmehektarist vriselupaika enda alla 36,7% kogu piiranguvndi VEP-de pindalast, kusjuures enamik neist paikneb riigimetsas (74,4%). Eelnevaist eristuvad hoiualade 68 vriselupaika (1597,6 ha), see on hoiualade vriselupaikade pindalast 67,2%, kusjuures eramaadel asuvad VEP-d hlmavad nende pindalast 86%. Tulundusmetsas paikneb 229 le seitsme hektari suurust VEP, aga pindala poolest (2750 ha) hlmavad need neljandiku kigist tulundusmetsa vriselupaikade pindalast. Eramaadel asuvad VEP-d vtavad seejuures enda alla 60,9%.
Tegelikult on le seitsme hektari suuruste VEP-de pindala veelgi suurem, kuna paljud VEP-d on mratletud kinnistu- vi isegi eraldisephiselt, mistttu vib maastikul terviklik vriselupaik olla andmebaasis esitatud kahe vi enama eraldi kirjena.

Vriselupaikade kaitstus
Vriselupaikade kaitse lhtub metsaseadusest. Kui kehtestati seitsme hektari suurune pindalapiirang, siis eeldati, et sellest suuremad vriselupaigad on nii olulised, et need tuleb vtta kaitse alla looduskaitseseaduse alusel. htlasi eeldati, et kaitstavatel loodusobjektidel kib VEP-de kaitse looduskaitseseaduse jrgi.
Kaitsealadel on VEP-de silimine tagatud sihtkaitsevndites, mis hlmavad 27,5% kunagi inventeeritud VEP-de pindalast. Hoiualadel asub 2378,2 hektarit VEP. Sealsete VEP-de kaitstusele on praegu raske hinnangut anda, kuna hoiualade majandamise praktika pole veel Eestis vlja kujunenud, kuid teoreetiliselt on metsaelupaikade kaitseks tehtud hoiualadel kaitseala valitsejal igus keelata raieid. Enamik hoiualade VEP on pindalalt ulatuslikumad kui seitse hektarit. Seega vib elda, et kaitsealade ja hoiualade loomisega on suudetud hulk suuremaid vriselupaiku kaitse alla vtta.
Vriselupaikade silimine on probleemsem piiranguvndites. Riigimetsas kib nende hoid eelkige FSC sstva metsamajandamise sertifikaadi nuete jrgi. Eramaadel saab kaitset rakendada vaid kaitse-eeskirja alusel. Praktikas thendab see sageli, et raiet pole vimalik vlistada. Samuti pole omanikul igust slmida selliste vriselupaikade kaitseks vabatahtliku kaitse lepingut. Just piiranguvndi vriselupaikade (aga ka teiste loodusvrtuste) alalhoid on kaitsealadel kige problemaatilisem, kuna puudub vimalus langetada paindlikke vrtusphiseid majandamisotsuseid. Omaniku seisukohalt ilmneb lahknevus: see, kelle mets ei j kaitsealale, saab riigilt ksida toetust vriselupaiga hoiuks, aga omanik, kelle maad jvad kaitsealale, ei saa niisama vabalt majandada, samuti pole tal vimalust slmida riigiga vabatahtliku kaitse lepingut. Paremal juhul jb ta mets Natura alale, mis vimaldab taotleda nn. Euroopa Liidu metsatoetust. Kuid mitte kik kaitstavad loodusobjektid ega nende piiranguvndid ei kuulu Natura alade koosseisu, mis annab iguse taotleda vastavat toetust.
Vriselupaikade ja Natura metsatoetuste maksmise loogika ei kohtle omanikke vrdselt ja viitab vajadusele htlustada Eestis seda ssteemi, et kiki omanikke koheldaks vrdselt: olenemata sellest, kas nende omandit vrtustab Euroopa Liit vi Eesti riik.

Vriselupaigad majandamispiiranguteta erametsas
Erametsades asuvate vriselupaikade kaitse kontseptsioon pole aastatega sisuliselt muutunud. VEP kaitse eraiguslikule isikule ja omavalitsusele kuuluvas metsas kib SA Erametsakeskuse ja metsaomaniku vahel slmitud lepingu alusel, mille kohaselt riik kompenseerib omanikule 20 aastale htlaselt jagatud maksetena saamata jnud puidutulu. SA Erametsakeskuse andmetel oli 2008. aastal slmitud 268 vabatahtliku kaitse lepingut 650,2 hektari VEP kaitseks. Seega on lepingutega suudetud kaitsta vaid 12% erametsade VEP-dest, mis jvad vljaspoole kaitsealasid. Vanade metsade elustiku hoidmise seisukohast on kindlasti tegemist ebapiisava tulemusega. Ilmselt vib elda, et sellisel kujul ja praeguses rahalises mahus praktiseeritav kaitseskeem on lbi kukkunud.
Selle phjused vajaksid phjalikumat analsi. Seejuures tasub mainida, et meie phjanaabrite kogemused samalaadsete kaitseprogrammide elluviimisel pole palju paremad. Tuleks vastata phimttelisele ksimusele Kas me tahame, et meie eraomandis olevates tulundusmetsades vriselupaigad siliksid?. Kui me seda tahame, siis tuleb muuta vriselupaikade kaitse skeemi ja sealt saamata jnud tulu kompenseerimise phimtteid. koloogi silmis tundub praegune kaitseskeem sobivat vaid ajutise iseloomuga (20-aastane lepinguperiood) vrtuslike elupaikade hoiuks (nt. plendikud, tormimurrud, leujutatud valmivad vi kpsed metsad jne.). Aga vanade plismetsakildude hoidmise seisukohast on see sobimatu ja perspektiivitu.

Vriselupaigad majandamispiiranguteta riigimetsas
Riigimetsas korraldab VEP kaitset riigimetsa majandaja keskkonnaministri kskkirja jrgi. htaegu kib riigimetsas kaitse RMK-le antud FSC sstva metsanduse sertifikaadi alusel, mis nuab suure kaitsevrtusega metsade hoidmist. Seega on vriselupaikade puhul kujunenud samasugune olukord, kui hiljuti oli silikpuudega. Nimelt ei hti normdokumentides toodud formaaljuriidilised misted nende praktikas rakendatava sisuga. Praegu hoiab RMK vriselupaiku lhtuvalt metsa vrtusest, olenemata nende asukohast vi suurusest. Samas tekitab see vga palju arusaamatust ja mitmetimistetavust. Nii mnigi erametsaomanik arvab niteks, et vriselupaik on vaid lepinguga kaetud metsaosa, koloogid koos riigimetsamajandajatega ksitlevad VEP metsa vrtuse alusel, ametnikud ja juristid aga brokraadi vaatepunktist.

Kokkuvtteks
Vriselupaikade kaitse on seaduse tasandil mingil moel tagatud 37,9% VEPdest, mis asuvad sihtkaitsevndites ja hoiualadel, ning veel 33,3% ehk 7620,6 hektarit riigimetsa piiranguvndi metsades ja tulundusmetsades. Viimaste kaitse lhtub piiranguvndites asuvate VEP-de ja le seitsme hektari suuruste VEP-de puhul FSC sertifikaadi nuetest ning tulundusmetsas alla seitsmehektariste VEP-de puhul ministri kskkirjast.
Lisaks on vabatahtlikud kaitselepingud slmitud 650,2 hektari (2,8%) erametsades paiknevate VEP kaitseks.
Seega on kokku 73,8% kunagi inventeeritud vriselupaikadest mingil moel kaitstud, mida vib pidada isegi heaks tulemuseks. le seitsme hektari suurustest VEP-dest on mingil moel praegu kaitstud 75,3%. Eramaadel asub piiranguvndis ja tulundusmetsas kokku 1979,8 hektarit le seitsmehektarisi vriselupaiku, mis ei ole vetud kaitse alla ega ole neil enam ka vriselupaiga staatust metsaseaduse silmis. Kaitsealade loomisega on 14,4% VEP-dest sattunud piiranguvnditesse, kus erametsades pole vimalik prata eraldi thelepanu vriselupaikade kaitsele.
Metsanduse arengukava vljattamise tttu on Eestimaa Looduse Fond esitanud arengukava koostajatele hulga ettepanekuid, kuidas VEP-de temaatikaga Eestis edasi minna.
1. Loobuda seaduses VEP miste sidumisest konkreetse kaitsestaatusega ja defineerida VEP informatiivse metsa vrtusest lhtuva mistena.
2. Kaotada normdokumentides vriselupaiga mratlusest seitsme hektari pindalapiirang ja stted, mis piiravad vriselupaiga esinemise vaid tulundusmetsaga. Kaitsega seonduvad nansid (paiknemine, pindala jne.) saab stestada ilma phimistet devalveerimata.
3. Korraldada edaspidi VEP kaitse looduskaitseseaduse alusel. VEP on loodud haruldaste ja ohustatud liikide kaitseks, mistttu on loogiline, et seda ksitletakse looduskaitseseaduses ja seotakse paremini kogu muu looduskaitsessteemiga, mis praegu ei hlma vriselupaigataolisi vrtusi.
4. Muuta VEP kaitse piiranguvndites vimalikuks ilma majandamist leliia piiramata. Luua moodus, mis lubaks kaitseala valitsejal piiranguvndis raiet keelata, kui see ohustab vriselupaiga silimist (puudutab umbes 3261,6 hektarit VEP) ja vimaldada teiste toetusskeemide puudumisel samalaadset kompensatsiooni vrreldes tulundusmetsades asuvate vriselupaikadega.
5. Piirata eramaade vabatahtlikku lhikesele ajaperioodile keskendunud kaitseskeemi kasutamist ajutiste elupaikadega. Kasutada seda oluliste suktsessiooniliste elupaikade, nagu plendikud, tormimurrud, leujutused jne. hoiuks, pannes vajaduse korral neile pindalapiirangu.
6. le seitsme hektari suuruste VEP-de kaitseks luua vikese pindalaga hoiualad, arvates need Natura 2000 vrgustikku.
7. Metsaregistris paikneva vriselupaikade andmestiku ajakohastamise korraldamine. Tagada paindlikum moodus, mis lubaks VEP andmebaasi uuendada, lhtudes reaalsetest muutustest looduses, ja korrigeerida praegu registris leiduvad vigased kirjed. Selleks tuleb keskkonnaameti vastutavatele inimestele ette nha lisavahendeid, et teha VEP-de ekspertiise ja registrikandeid.
8. Suurendada metsakorraldajate teadlikkust ja oskusi potentsiaalseid vriselupaiku ra tunda. VEP lhikoolitus peaks olema osa metsakorraldajate ettevalmistusest ja ks osa litsentsimise aluseks olevast eksamist.

Kirjandus:
1. Andersson, L., Martverk, R., Klvik, M., Palo, A., Varblane, A., 2003. Vriselupaikade inventuur Eestis 19992002. Regio AS, Tartu, 112 lk + 80 lk.
2. EELIS. Kaitsealuste objektide kihid. 20. mai 2009.
3. Kohv, K. 2007. Ettekanne seminaril Krge kaitsevrtusega metsade majandamine seadustest praktikani! 4. detsembril 2007. Otep. (Asub ELF-s.)
4. Metsaregister 2009. Korraldatud metsamaa ja vriselupaikade andmed. VA 11. mai 2009.
5. RTI, 04.07.2006, 30, 232. Metsaseadus 2006. http://www. riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1044018 (25. aug. 2009)
6. RTI, 15.11.1993, 69, 990. Metsaseadus 1993. http://www. riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=28595 (25. aug. 2009)
7. RTI, 23.12.2008, 56, 314. Metsaseadus 2008. https://www. riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13119089 (25. aug. 2009)
8. RTI, 30.12.1998, 113/114, 1872. Metsaseadus 1998. http://www. riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=33469 (25. aug. 2009)
9. RTL 2009, 18, 218. Vriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, vriselupaiga kaitseks lepingu slmimine ja vriselupaiga kasutusiguse arvutamise tpsustatud alused (25. aug. 2009)



Kaupo Kohv, Eestimaa Looduse Fondi metsaspetsialist

Loe kommentaare (1)
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:


15/11/2012
23/04/2012
23/04/2012
02/04/2012
19/04/2010
19/04/2010
18/12/2009



Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet