Eesti Looduse fotov�istlus
2012/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2005/5
Oksad, juured ja puukoor rahvakultuuris

Puidu kasutusest ehitusel, mblitstuses jm. on palju kirjutatud. Okste, puukoore ja juurte thtsus vetakse tavaliselt kokku vljendiga ja teised kasutusviisid, just nagu mista andes, et tegemist on vhevrtusliku ja vhe kasutatud materjaliga. Ometi valmistati neist vanasti olulisi saadusi.

Oksi ja latte varuti metsast, vsamaalt, metsaheinamaadelt ja -karjamaadelt. Mets kuulus 19. sajandil misale ja ilma loata ei tohtinud talumees sealt midagi ra tuua. See oli kll sedasorti keeld, mida ohtrasti rikuti, kuid sellegipoolest oli misa metsa mnevrra keeruline ja ebamugav kasutada. Ka misa kest vlja ostetud taludel oli metsa tihti vhevitu. Kui oma metsa varudest talu tarbe- ja kttepuudeks ei piisanud, tuli puitu heina- ja karjamaadelt vi riigimetsast juurde hankida [1].

Metsakarjamaa ja metsa piir oli sageli tinglik. Enne talumaade kruntimist kisid kla veised ja lambad karjase saatel vi omapi hiskarjamaal. Kla pllud ja heinamaad olid taraga mbritsetud, aga lejnud alal visid loomad vabalt ringi liikuda. Nii olid karjamaaks metsaalune, vsamaad ja kesapld. Talupidajad hindasid metsakarjamaid krgelt: Karjamaad olid vanasti paremad kui nd, loomad kisid metsas, suured kroonumetsad olid. Sl oli hein nii suur, et loomad es paista vlla! Loomad andsid piima palju rohkem kui nd. Vi oli hsti kollane ja kva. Kevadel es jua metsa minna, jaanipeval juba nagu jahukotid! (EA 22: 477 Saarde.) Metsa tervise eest seisjad suhtusid aga metsas karjatamisse kriitiliselt, sest loomad sid puude vrseid, tallasid metsaalust ja vigastasid srgadega puude maapinnalhedasi juuri.

Heinamaadest oli 19.20. sajandi vahetusel htelugu puudus. Kik sobiliku pinnasega alad, millest jud le kis, niideti ra. Heinamaad olid tavaliselt mitmes tkis: kodule lhemal vi kaugemal, osa vrdlemisi lagedad, osa pris tihedalt puude ja psastega kaetud. Viksemad heinamaal kasvavad puud ja psad raiuti perioodiliselt maha. Sellest kogemusest on vrsunud rahvatarkus, et noorel kuul raiutud vsa kasvab uuesti, vanal kuul raiutu hbub.

Raiuti ka suuri puid, kuid nende knnuvsudest jeti mned kasvama, mistttu metsaheinamaal olid paljud puud mitme tvega. hetveliste puude alumised oksad laasiti ra. Vahel juuriti heinamaad hooldades vi uut heinamaad rajades puud ja psad vlja, siis sorditi sobilikud juured ja oksad korvipunumiseks vi lattideks, mnniknnud klbasid trvapletuseks ja lejnu ktteks.

Lne-Euroopas eristub karja-, heina- ja pllumaade krval sna selgepiirilisena miste, mida viks eesti keelde tlkida kui vsamets (ingl. coppice, rts. skottskog, sks. Niederwald). Rootsi vsamets, kus kasvasid psad ja mitmetvelised puud, sarnanes vliselt meie puisniiduga. Niidust eristas teda aga otstarve: sealt ei niidetud heina, vaid varuti puumaterjali [4].

Inglismaal jagati coppice sektoritesse ja igal aastal raiuti sealt he sektori jagu puid maha. Nii kujunes lhike, 725-aastane raietskkel, mille tpne pikkus olenes puude liigist ja otstarbest. Vsamets koosnes seega eri vanuses puurhmadest, mis paiknesid ebakorraprase mosaiigina ja selle eesmrk oli tagada iga-aastane lattide, puukoore, punumismaterjali jms. varu.

Seevastu kidi Eestis teadaolevalt lihtsalt metsast oksi, puukoort, latte jms. otsimas, mitte ei majandatud teatud vsamaid sihiga varuda sealt regulaarselt vajalikku materjali. Phjuseks vib olla vsa ja metsa suhteline rohkus Eestis, mis ei sundinud talunikke lbimeldumalt majandama. Inglismaal olid juba 18. sajandil tammekoore kogumine nahaparkimiseks vi puude varumine sepletamiseks olulised sissetuleku hankimise viisid, seeprast majandati ka sealseid vsametsi hoolikamalt. 19. sajandil ei olnud Eestis tstust veel nii palju, et selle jaoks tooraine varumine oleks end ra tasunud ning kodusteks vajadusteks piisas ka sellest materjalist, mis talude mber ja metsas looduslikul moel kasvas.


Okstest tehti vihtu ja punuti korve. Talveks koguti loomadele lehevihtasid ehk leheseid: mni pani lammastele heina sisse kase hagu lehtedega, mis korjati jaanipeva paiku, anti nagu rohuks (EA 22: 457 Saarde). Lammastele anti talvel ka kuivi haavalehti. Enne jaanipeva tehti kaseokstest saunavihtu, hilissgisel vi talvel valmistati lehtedeta okstest luudasid.

Igas majapidamises leidus hulk eri suuruses lnga-, pesu-, marja- ja villakorve; rannikul ka suuri kalakorve. Peale nende olid viimistletumad, sageli kaanega turu- ja reisikorvid ning lihtsamad kartuli- jm. tkorvid. Korvid punuti kas mnnipeergudest, vitstest vi juurtest.

Peergudeks nimetati pikki hukesi puulaaste, mis lhestati noa vi kirvega mnnipakust. Talvel, tavakohaselt noorkuu ajal metsatid tehes varuti selleks sirgeid, hsti tihedate kasvuringidega 1520 cm jmedused mnni tvepakud. Niisuguseid puid leidub harilikult sooservadel [---]. Hea peerupuu esimeseks tunnuseks oli korraprastes ringides oksad. (KV 540: 87 Kuusalu.) Kuigi peergudest korve on paljud hinnanud vits- ja juurkorvidest vastupidavamaks, tuli vitskorve 19. sajandi lpust alates ha rohkem tarvitusele. Phjuseks vis olla kohati materjalipuudus: igal pool ei kasvanud sobilikku mnnimetsa. Peergudest korvi tegemine, eelkige materjali ettevalmistamine oli ka tmahukam.

Juurkorve punuti mnni-, kuuse-, kase- vi kadakajuurtest. Paremaks peeti kadaka- ja mnnijuuri, kuid materjali valik olenes rohkem sellest, mis puid mbruskonnas kasvas. Kuusejuuri otsiti liivasest maast, sest seal oli otsida kergem ja peened juured niiskuse otsinguil hsti pikaks kasvanud. Ka tulid need sealt lihtsalt tirides vlja, polnud vaja lahti kaevata nagu mullamaas. (KV 540: 172 Saarde.) Kui juuri lihtsalt tirides ktte ei saanud, kaevati nad labidaga vi kirkaga vlja ja ligati noaga lahti. Valiti peenema pliiatsi jmedused sirgemad juured. Need kooriti juba metsas noaga ra ning sorditi pikkuse ja otstarbe jrgi. Puhtad juured viidi koju: korraga veti shene mhk kva selga sai paar korvi ra kudada (EA 83: 144 Kanepi).

Vitskorve punuti eelkige paju-, sarapuu-, toominga- ja kadakaokstest. Kadaka- ja tammeoksad olid ldtuntult vga hea, ilus ja vastupidav materjal. Punumismaterjali saamiseks ligati umbes 1,5 meetri pikkused noored tammed maha, nende tved lhestati neljaks ja igast neljandikust sai omakorda neli vi enam vitsa.

Kartulikorve ja muid lihtsamaid tkorve punuti koorimata pajuokstest. Jmedad vitsad aeti lhki: olenevalt oksa jmedusest kaheks vi mitmeks haruks.

Ilusama, valge korvi jaoks kooriti vitsad toorelt ra. Kui vitsu taheti koorida, koguti pajuoksi kevadel. Parimaks peeti seda lhikest aega, mil pajukoor on lahti, aga lehti ei ole veel kasvanud. See aeg oleneb ilmadest ja on igal aastal natuke erinev, seeprast tuli hoolega jlgida, et ige hetk mda ei lheks. Kui oksi koorida ei olnud kavas, vis neid varuda suvi lbi, ka hilissgisel ja talvel. Ridala vallas elav 60-ndates eluaastates mees meenutab oma poisiplvest: Mere res olin lehmakarjas, seal sain punumise selgeks. Siis raiuti pajupsad hagudeks maha, ega siis keegi jmeda puuga ahju ei ktnud. [---] Suvel, kui tulid uued kasvud, siis heinamaa mets oli vitsu tis. (Ridala vald 2004, materjal autori valduses.)

Vitskorve punuti rohkem kui juurkorve, sest vitsu oli ldiselt kergem koguda ja punuda. Juured on jigemad ja neid vib olla raske maa seest ktte saada. Samas on juurtest korv vastupidavam, kergem ja ilusam. Eriti rhutatakse, et marja- ja seenekorvid peavad olema kuusejuurtest, sest paju vis natuke maitset anda, aga kuuse juur ei andnud mingit maitset (KV 540: 175 Saarde).


Sidumis- ja anumavitsad. Puuoks ehk vits oli sna universaalne sidumisvahend. Selleks sobisid sarapuu, paju, kadakas, toomingas, pihlakas, kask ja kuusk. Vitsu kulus majapidamises suurel arvul, et teha lg- ja rookatuseid, siduda aiateibaid, vhemal mral tarvitati oksi tnni- ja nuvitsteks, luuavrudeks, vravavrudeks jms.

lg- vi rookatuse ehitamisel kaeti katusesarikad roovlattidega. Nende peale laotati le- vi roovihud, mis kinnitati nn. korralattidega. Korralatt tmmati vitstega roovlati klge kinni, le- vi roovihud jid kahe lati vahele. Roovlatid pidid soovitatavalt olema peened haava- vi kuusetved, mis olid kerged ja kuivasid kvaks nagu luu. Sidumiseks kasutati paju- vi kasevitsu. Neile ldi enne tarvitamist keerud sisse, et vits ei puruneks.

Olenevalt katusekatmise tehnikast seoti le- vi roovihkude real ks vits iga 11,5 meetri tagant. Rehielamu pikale ja krgele katusele kulus vitsu hulgaliselt. Katuse tegemise ajal olid paar meest leval vihke ladumas, all vnas paar inimest kogu aeg vitsu ette, millega kattematerjal kinnitada.

Kui uut katust tervikuna tuli sna harva panna, siis katuse parandamine oli sagedasem t. Kuna loomasta tihti pris kevadeni ei jtkunud, veti lgkatuse rstast kevadtalvel loomadele sdalisa. Jrgmisel suvel tuli kannatada saanud koht ra lappida.

Teine valdkond, kus laialdaselt sidumisvitsu kasutati, oli puust anumate valmistamine. Suurem osa tarvilikest nudest tehti 19. sajandi lpuni puidust. Mitmesugused vitsikud, tnnid, vaadid ja llekapad valmistati laudadest, mida hoidsid koos puust vitsad. Suuremate tnnide vitsad saadi kuusest, viksemate laudnude vitsteks peeti parimaks kadakat vi sarapuud. Kige levinum vitsapuu on siiski kuusk: kas noored siledad kuusevibalikud vi pikad peened kuuseoksad. Kasutati ka kasevitsu, aga neid peeti kuusest viletsamaks.

ldiselt pandi vitsad nule toorelt peale, aga hulgi tootvad meistrid kogusid talveks vitsu varuks, neid oli siis vaja enne kasutamist mni tund soojas vees leotada [5]. Igast vitsapuust saab lhestamisega kaks vitsa. Lhestama hakatakse ladvaotsast, peenemaid noaga, jmedamaid kirvega, ja tmmatakse ktega lpuni lhki.

Lehtpuuvitsu koguti suvel, niikaua kui puul koor lahti on, sest nude lehtpuuvitsad kooriti. Kasevitsu saab koguda ainult varakevadel. Kui kask juba mhka lheb, muutub vits rabedaks ja seda ei saa enam kasutada. Paju- ja kuusevitsu vib koguda aasta ringi, aga eelistati talve.


Taluue mbritses tara, mis ristas ka uelt algavat karjateed. Samuti tarastati ue ligiduses olevaid kapsa- ja kartulimaid, mida oli tavaliselt mitu. Tarad mbritsesid ka heinamaid ja plde, karjamaid enamasti mitte. Seega oli igal talul vaja korras hoida sadu meetreid tarasid. Tarade parandamine oli igakevadine kohustus, milleks vajati hulgaliselt materjali.

Tara tehti lattidest ja vitstest. Karjatee res oli tavaliselt hredam tara, mille postide klge oli vitsaga (hiljem naelaga) kinnitatud kolm-neli piklatti.

Tihedam oli pllu- ja heinamaid mbritsev viltu asetatud roigastest nn. pstandaed. Selle jaoks ldi paarimeetrise vahega kaks kuuseteivast krvuti maasse. Teibad seoti omavahel levalt, alt ja keskelt vitstega kokku. Peale selle toestati tara X-kujuliselt asetatud tugiteivastega, mis samuti vitstega kinni vnati. Jmedad, lhki aetud aialatid asetati poolviltu pstlattide vahele ja toetati pstlattide vahele seotud vitsale. Need tarad tehti tavaliselt okaspuust, nii postid kui ka latid olid kas kuusest, mnnist vi kadakast, kusjuures viimast peeti kige paremaks ja pikaealisemaks materjaliks. Videtavasti pidas korralik kadakane tara mitukmmend aastat vastu.

ue ja unaaeda mbritses kige tihedam, vitstest punutud varbaed, nn. muruaid, mis pidi kanu eemal hoidma. Varbaia postide klge kinnitati kolm horisontaalset latti, mille vahele pimiti tihedalt 1,52 meetri pikkused kuuseoksad.

19. sajandil, kui metsade kiire vhenemine muutus tsiseks mureallikaks, hakati tarade materjalimahukust ja ebapraktilisust kritiseerima. Aedade kordaseadmiseks ja uute tegemiseks kulub suurel arvul noort metsa. [---] Ei ole seeprast ime, et juba endistel aegadel vaadati aedade kui metsade hvitajate peale ja katsuti leida teid nende vhendamiseks ning asendamiseks teiste kaitsevahenditega, mille hulgas soovitati peale kraavide ja kiviaedade elusaedade asutamist [1: 66]. kski neist meetmetest polnud aga kuigi edukas. Latt- ja pstandtarasid ehitati edasi kuni okastraadi kasutuselevtuni ja kohati isegi kauem.


Viisud olid kige tavalisemad igapevased jalanud kuni 20. sajandi alguseni. Neid tehti prna- vi pajukoorest, harva ka toomingast. Viisupunumiseks sobib noore puu koor, mis on pehme ja sile. Niteks prna knnust kasvanud vrsed sobisid koore kiskumiseks umbes 815 aasta vanuselt. Koort koguti suve esimesel poolel, kui koor oli lahti. Seda hoiti kerasse keritult, kuivanud koor leotati enne punumist vees pehmeks.

Prna koore alumisest, painduvast ja kiulisest osast ehk niinest punuti kisi ja nri. Niine saamiseks ligati umbes 67 cm lbimduga prnasid. Puu ligati noaga maha, laasiti okstest puhtaks, koor veti maha ja keriti kerasse. Edasi tuli koort paar ndalat vees leotada, siis sai pehmed niinekiud pealmise jigema koore kljest lahti tmmata. Niinest valmistati muu hulgas prandariiet, milles olid kokku kootud vrvitud niineribad ja linane lng (EA 67: 9395 Hdemeeste).

Muidugi on prn ainult ks nide puukoore kasutusviiside kohta, nii paju-, kuuse-, mnni- kui ka kasekoore kasutamiseks olid omad tehnikad, kuid kiki neid ei jua siinkohal kirjeldada.


Kes seda kike tegid? Nii korvipunumine kui ka teised eespool loetletud okste, juurte ja lattide kasutusviisid olid vga levinud ja nendega seotud oskused tavalised. Korvide ja viiskude punumine, taraehitus, puukoore kiskumine ja kasevitstega katusevihkude kinnitamine olid oskused, millega igas majapidamises iseenesestmistetavalt hakkama saadi.

Puitmaterjali ei kogutud ainult oma talu vajadusteks: tarbe- ja kttepuude varumine kuulus ka misakohustuste hulka. Paljudes misates oli asutatud tnduslikke ettevtteid, nagu trva-, puuse- ja lubjapletus, rajatud telliselve ja viinakke, mis kik vajasid ktteks ja osalt toormena puitu.

Peale selle msid talumehed kttehagu, parkimiskoort, korve ja laudnusid talude priseksostmise ajal linnas ja laatadel, et taluostuks lisaraha koguda. Kui jukamal jrjel peremeestele oli see ainult krvalteenistus, siis maata vi vhese maaga klaelanikele vis ksit mk olla vga oluline osa sissetulekust. Sageli oli klas mni inimene, niteks saunik vi endine nekrut, kes korvide, luudade jms. valmistamisega ning mberkaudu mtamisega elatist teenis.

Tihti tegelesid ksitga karjased. 19. sajandil oli klakarjaseid, kelle hoole all oli kogu kla kari, veel suhteliselt palju. Kla kehvemasse kihistusse kuuluvad karjased nokitsesid karjas olles vga mitmesuguseid pisemaid puust ja puukoorest esemeid luudi, vihte, korve, lusikaid, kulpe, vi- ja silgukarpe, pudrumnde, mnguasju, viiske, tohtkarpe jne., osalt tellimise peale, osalt mgiks [5: 14].

Hiljem, kui talumaad olid krunti aetud ja iga talu kari kis oma karjamaal, olid karjasteks lapsed. Vga sageli pitigi niteks korvi- ja viisupunumine ra lapsena karjas kies, kus oli vrdlemisi palju vaba aega ja toormaterjal mberringi kasvamas. On meenutatud, et kmneaastase karjalapse lesandeks oli varustada kogu suve jooksul viiskudega nelja-viit inimest oma perest. Keskmiselt judis ta peva jooksul teha kolm paari viiske. Paar viiske pidas jalas vastu ainult mne peva, seeprast tuli neid suvel htepuhku juurde teha (EA 67: 95 Hdemeeste).

Metsarohkemates piirkondades spetsialiseeruti tervete klade kaupa puutle. Tuntuim on metsarikas, kuid viletsa pllumaaga Avinurme, kus toodeti kikvimalikke puust tarberiistu, mida mdi laatadel le Eesti.


Kas rahvaprane majandamine sstis ka loodust? Rkides puukoore, juurte ja okste kasutusviisidest, tundub ahvatlev jreldada, et kord langetatud puu kasutati viimseni ra, seega ei raisatud loodusvara. Selle kohta on tepoolest niteid: palgipuuks maha vetud mnni ladvast ja jmedamatest okstest tehti tararitvasid ja mnni juurtest aeti trva.

ldiselt aga ei olnud traditsiooniline majandamine tnapevases mistes kuigi loodussstlik. Osalt seadis kige kasutusse vtmise printsiibile piirid tde sltuvus aastaaegadest: puid ja psaid raiuti tavaliselt talvel, aga klmunud maast juuri koguda ei saa ning oksad sobivad ainult mneks kindlaks otstarbeks. Kevad, mis oleks koore, juurte ja okste kogumiseks parim aeg, ei ole hea aeg puid langetada. Nii oli tavalisem, et osa talvel maha vetud puude oksi kasutati ktteks, lejnu jeti metsa alla maha. Kevadel ja suvel aga koguti koort, oksi ja juuri kasvavatelt puudelt.

Lisateavet looduslike materjalide kasutamise kohta eesti rahvakultuuris leiate eesti rahva muuseumi kodulehekljelt www.erm.ee traditsiooniliste tvtete rubriigist.


1. Daniel, Oskar 2001. Mets ja metsandus Eestis. Koost. Veljo Runnel. Tartu, Ilmamaa.

2. Eesti rahva muuseumi etnograafiline arhiiv: EA 22, 67, 83.

3. Eesti rahva muuseumi korrespondentide vastuste arhiiv: KV 540.

4. Hggstrm, Carl-Adam 1991. Skottskogar och skottskogsbruk. Nordenskild-samfundets tidskrift 51: 85112.

5. Viires, Ants 1960. Eesti rahvaprane puutndus. Ajalooline levaade. Tallinn, Eesti riiklik kirjastus.


Liisi Jts (1971) on eesti rahva muuseumi teadur-kuraator.



Liisi Jts
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet