Eesti Looduse fotov�istlus
2011/02



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2011/02
Lendorava lugu

Kakskmmend aastat tagasi, kui ELF asutati, polnud paljude ohustatud loodusharulduste kohta piisavalt teavet, et nende kaitset sihipraselt korraldada. See kehtis ka fondi tulevase vapilooma lendorava kohta.

Veel enne, 1986. aastal oli Eesti terioloogia selts ksitlenud metsa- ja jahimehi, et selgitada Eesti suurulukite ja kaitsealuste imetajate levikut. Mne jrgmise aasta jooksul tehti ksikutes leiukohtades veidi vliuuringuid. Kokku saadi teada vaid 23 lendorava leiukohta, mis paiknesid 13 tollases metskonnas.

1991. aastal hinesid terioloogia seltsi ja ELF-i lendoravahuvilised, et alustada korrapraseid vlitid, millega kirjeldati teada olnud leiukohad. Koondati ka varasemaid leiuandmeid ning koostati levaade lendorava ajaloolisest levikust Eestis. Koos hilisemate tiendustega ilmus see 2008. aastal [4].

Seire. 1994. aastal justunud kaitstavate loodusobjektide seaduse jrgi arvati lendorav esimesse kaitsekategooriasse, samast aastast kaasati lendorava seire riiklikku keskkonnaseire programmi. Alates 1990. aastatest on ELF-i eestvedamisel inventeeritud lendoravatele sobivaid metsi nii teadaolevate kui ka varasemate leiukohtade mbruses. Nii on teda aastate jooksul leitud le 120 uuest paigast, valdavalt vljaspool kaitstavaid alasid.
Eesti kaitsealade piiride tpsustamise ja kaitse-eeskirjade uuendamise kigus on ELF teinud agaralt ettepanekuid, mille tulemusel on lendoravate leiukohti arvatud kaitsealade koosseisu. Lendoravate seisukohalt on olulisemad kaitsealad Sirtsi (kaitsekord uuendatud 2004. aastal), Muraka (2007) ning Tudusoo (1999 ja 2006) looduskaitseala.

Tugeva lgi Eesti lendorava asurkonnale andsid 2001. ja 2002. aasta tormid. Need tabasid lendorava Virumaa asurkonna keskset piirkonda Tudu mbruses ja Venevere ning Paasvere kandis. Torm hvitas mitu lendorava elupaika. Kui osa lendoravaid suutiski selles rajus kuidagi ellu jda ja endale tormist psenud vhestes vanades metsades varjupaiga leida, ei olnud oht veel mdas. Veel mitu aastat prast tormi raiuti selles piirkonnas aktiivselt metsa, nii et kunagise leviala keskele tekkis suur lendoravatele pikaks ajaks sobimatu ala. Sstva metsamajanduse phimtete jrgi oleks pidanud tormis hvinud metsade vrra ka raiemahte paarikmneks aastaks vhendama, kuni metsade seisund piirkonnas taastub.

Uued kaitstavad alad ja kaitsemeetmed. 2004. aastal Euroopa Liiduga hinedes sai Eestist teine liikmesriik, kelle alal lendoravaid veel elutseb. Samal ajal justunud looduskaitseseadus stestas uue vimaluse: kaitsta liike kinnitatud kaitsekorraga psielupaikade abil. Lendorava uurijate ettepanekul kinnitati 2006. aastal 23 lendorava psielupaika.
Oluline samm lendorava kaitsel oli koostada riiklik tegevuskava. Viie aasta tegevuskava kinnitati 2006. aastal. Kava neb esmathtsate tegevustena ette teadaolevate leiukohtade hoiu, lisainventuurid, uute leiukohtade kaitse alla vtmise ja metsaspetsialistide koolitamise. Kaitse korraldamise alusena neb tegevuskava ette rakendusuuringud [5].

Tekib uuringutuumik. Kuni 2006. aastani oli lendorava uuringute peamine meetod teha tegevusjlgede (eelkige vljaheidete) jrgi kindlaks elupaigad ja neid kirjeldada. Srane t, kus peategelast lendoravat ennast ldjuhul ei negi, ei paelu kuigi paljusid. Enamiku vlitdel kaasa lnud lipilaste huvi lahtus mne tkorra jrel.
Siiski hakkas 2006. aastal kujunema psivalt koos tegutsev rhm: perekond Rennelid (Toomas, Mare, Liisa, Kadri ja Annamaria) ja siinse kirjatki autorid. 2006. ja 2007. aastal kogusid Liisa ja Kadri Rennel hulga andmeid lendoravatele oluliste puude ning elupaikade kohta, mille vormistasid pilasuurimistdena. Uurimuste olulisemad tulemused on avaldatud 2008. aastal [3].

Tnu psivale trhmale said 2007. aastal lendorava uuringud teoks nii otseses kui ka kaudses mttes uuel tasandil: puu otsas (alates nte kirjeldamisest ja kontrollimisest) ja raadiotelemeetria vahendite abil. Praegu maailmas toodetavad GPS-mrgised, mis salvestavad ja edastavad loomade asukohti, on lendoravate jaoks veel liiga rasked. Seetttu tuleb teavet koguda raadiosaatjaga loomi ises metsas jlitades ning salvestades asukohateabe tavalise ksi-GPS-seadmega. Nii kulub korralikke jreldusi vimaldava andmestiku kogumisele hulk aastaid.
Siiski on raadiomrgistega loomad andnud juba ndseks vga palju uut teavet, mida teised meetodid poleks vimaldanud. Elupaikade kaitse seisukohalt on thtsaim lendoravate elupaigakasutuse, kodupiirkonna ja liikumisteekondade kohta kiv. On ilmnenud, et lendoravad, eriti isasloomad, kasutavad seni arvatust palju suuremaid alasid. Samuti on selgunud, et poegi kasvatavad lendoravad vanade haavapuude nsustes, kuid ajuti redutavad ka oravate risupesades ning nsuste nappusel isegi pesapakkudes ja -kastides. Jutt on spetsiaalselt lendoravatele valmistatud kastidest, kuid Soomest ja Venemaalt on teada, et lendoravad asustavad isegi tavalisi linnupesakaste. Looduslikest vaenlastest on olulisim metsnugis, kuid ka hndkakk. Nugise ohvriteks ongi langenud enamik jlgimise ajal hukkunud lendoravaid. Thtsat teavet on raadiomrgiste abil saadud veel sigimise, pevase aktiivsuse ja parasiitide kohta. Raadiotelemeetriliste uuringute esmaseid tulemusi on muu hulgas tutvustatud ajakirjades Eesti Loodus ja Eesti Mets [1, 2].

Olukord kipub ha halvenema. Veel 1990. aastatel oli Alutaguse, meie lendoravate peamine asuala, suurte ja vanade metsade piirkond. Praeguseks on sealne maastikupilt tunduvalt muutunud: vljaspool kaitsealasid on raske leida paika, kust ei paistaks lagendikke. Puistute seas on lekaalu saanud kuni paarikmneaastased noorendikud. Metsastatistikas on need kll kirjas metsana, kuid lendorava jaoks pole tegu enama kui kehva levimisbiotoobiga. Sedagi vaid juhul, kui lheduses leidub pesitsemiseks sobivaid vanu haavikuid.
Raiesmike ja noorendike vahele jvad vanemate metsade ribad ja laigukesed, kuid need on ksteisest eraldatud sageli alla kmne meetri krguse metsaga vi lausa lagendikega, moodustades saarelise elupaigamaastiku (# 4). Nii ei ole lendoravatel enam kuigi suurt vimalust sobivate metsatukkade vahel liikuda, isegi kui need linnulennult asuvad sna lhestikku, sest maapinnal ja madalas vsas liigub loom vaevaliselt ja on kiskjatele kerge saak.
Kuigi kaitsealade pindala on Alutaguse piirkonnas suhteliselt suur, ei ole neistki lendoravale nii palju tuge, kui viks arvata. Enamik kaitstavat ala on nimelt rabad, lendoravale sobivaid biotoope leidub vaid katkendlikult kaitsealade servades. Liiati sobib puistu arengutsklis lendoravale vaid suhteliselt lhike ajajrk: kui haavikud on 70120 aasta vanused. Nii muutub isegi raie eest kaitstud mets nsate puude vlja langedes lpuks lendorava jaoks lihtsalt ebasobivaks. Et asurkond psiks, peab piirkonnas psivalt leiduma parajas vanuses metsi ja eelkige nsustega haabasid.
Seire ja raadiomrgistega loomade jlgimine on nidanud, et ht elupaigaks sobivat metsatukka asustab keskmiselt vaid kaks-kolm emaslooma. Seega on henduskoridore vanade, lendoravale sobivate metsaosade vahel vaja nii isasloomadele, et nad saaksid jooksuajal liikuda eri emasloomade kodupiirkondade vahel, kui ka noorloomadele, et snnikohast eemale levida. Et tagada vanemate metsaosade omavahelist sidusust, on vaja ka tulundusmetsas raieid kavandada palju suuremaid alasid tervikuna silmas pidades. Lhestikku paiknevate lendorava elupaigalaikude sidusa vrgustiku lbimt peaks olema vhemalt kmmekond kilomeetrit, see tagaks loomadele piisava vimaluse ringi liikuda.
Samas piirkonnas peaks tagama ka sobivate elupaikade jrelkasvu: et neid leiduks ka kmnete aastate prast. Sraseid nudeid pole lendorava levikupiirkondades paraku kehtestatud ega muul moel toimima pandud. Nii vib elda, et praegune looduskaitsekorraldus ja loodusvarade kasutamise tavad ei ole piisavad, et ra hoida lendorava, aga ka paljude teiste liikide vljasuremist vi hbumist. ks vimalus, mida lendorava puhul teha tuleks, on arvata tema tenolisemad ja kinnitust leidnud liikumisteed, samuti nooremaid haavikuid leiukohtade naabruses kaitstavate psielupaikade koosseisu.

Kuhu edasi? Kuigi igusaktid ei saagi olla tiuslikud ja vajavad alalist edendamist, viks siht siiski olla selge. Suur elurikkus tagab elamisvrse keskkonna inimesele endale, olenemata, kas kasutame liike otseselt vi on nad vaid rmiselt kompleksse keskkonna hea seisundi indikaator.
Liikide kaitset suunavaid igusakte luues tuleb hoolega lhtuda nende iserasustest ja vajadustest. Lendorava puhul on ht-teist kll juba teada, kuid veel rohkem on vastuseta ksimusi. Teave asurkonna geneetilise struktuuri ning koloogia kohta aitaks mista asurkonna kujunemislugu, hetkeseisundit ning jtkuvimekust mitmesuguste metsamajandamisviiside puhul. Seda teavet hankida on keeruline lesanne, ra tuleb kasutada ndisaegse teaduse parimaid vimalusi. ELF ja riigi loodushoiuasutused teevad selleks koostd Tartu likooli ja Eesti maalikooli teadlastega.
ksiti oleme likoolide, riigiasutuste ja vabahenduste koosts hakanud otsima vimalusi majandustegevust ruumiliselt planeerida, nii et see toimiks ksikes loodusvrtuste kaitsega. Teisalt oleme judu mda pingutanud, et arusaam meie loodusvrtuste kaitse vajalikkusest ja vimalustest juaks ldsuseni. Tegelikult leidub vimalusi lendorava kaitseks tegutseda igahel esimene samm viks olla pd looduse toimimist paremini mista.

Toetajad. Lendoravatid on kahekmne aasta jooksul rahastanud keskkonnafond ja keskkonnainvesteeringute keskus, keskkonnaministeerium, looduskaitsekeskus ning keskkonnaamet. Viimastel aastatel on ELF-i kaudu oma toetuse andnud ka suur hulk inimesi ning mned firmad, seda nii otseste sihtannetustena, Swedbanki annetuskeskuse kaudu vi soetades uuringuvahendeid.
Tnu toetajatele on viimastel aastatel inventeeritud hulk vimalikke elupaiku ning leitud uusi lendoravakohti. Koostatud on kmne uue lendorava psielupaiga kaitse alla vtmise ettepanek, mida parasjagu menetleb keskkonnaministeerium.
Suur tnu toetajatele! hiselt tegutsedes on lootust seda armsat looma meie looduses alles hoida ja hea nne korral ka kohata.

1. Remm, Jaanus jt. 2007. Eesti Loodus (9): 4244.
2. Remm, Jaanus 2010. Lendorava hoidmine on meie hine mure. Eesti Mets 2: 2328.
3. Rennel, Liisa jt. 2008. Lendorav vajab pliseid haabasid tihedas jnesekapsa-mustika tpi metsas. Eesti Ulukid 11: 5155.
4. Timm, Uudo 2008. Andmeid lendorava levikust Eestis ajavahemikul 1777 kuni 2007. Eesti Ulukid 11: 5778.
5. Timm, Uudo 2008a. Tegevuskava lendorava (Pteromys volans) kaitse korraldamiseks. Eesti Ulukid 11: 550.

Uudo Timm (1959) on zooloog ja lendorava trhma juht, ELF-i lendoravaprojekti juht.
Jaanus Remm (1979) on zooloog Tartu likoolis.



Uudo Timm, Jaanus Remm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet