Eesti Looduse fotov�istlus
2010/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Puugid EL 2010/3
Puugid, meie igapevased vaenlased

Veel kuuskmmend aastat tagasi liikusid Eesti inimesed julgelt metsades ja karjamaadel, puukidele erilist thelepanu pramata. Praeguseks on aga olukord tielikult muutunud: iga inimene teab, et puugi hammustus vib lppeda surmaga.

Puugid on mblike lhedased sugulased, kuuludes mblikulaadsete klassi lestaliste seltsi. Lestaliike on maailmas vga palju ja nad on kohastunud elama enam-vhem kikjal, kus temperatuur seda lubab. Leidub mikroskoopilisi liike, keda inimsilm ei suuda nha, aga ka koguni ploomisuurusi.
Nagu mblikel, on ka lestalistel enamasti neli paari pearindmikule kinnitunud kimisjalgu, tsi, mnedel vikestel liikidel on neid alles jnud kigest kolm vi isegi kaks paari. Suumbruse jtkeid nimetatakse mblikulaadsetel lugtundlateks ja lugkobijateks. Lestalistel on need on olenevalt eluviisist ja toidust rhmiti vga mitmekesised. Erinevalt mblikest puuduvad neil mrginrmed. Lestade kaks philist toitumisviisi on vedela toidu imemine ja tahke toidu nrimine.

Kik vabaltelavad (s.t. mitteparasiitsed) lestad on nrilestad. Toiduspekter on neil lai, alates taimejnustest ja lpetades laipadega. Vga palju on aga lestade hulgas parasiite, s.t. olendeid, kes toituvad teiste arvel ning ammutavad kogu oma toidu vaid helt vi mnelt nn. peremeesisendilt. Enamik nendest oma toiduobjektilt, olgu see siis taim vi loom, ei lahku, mned aga kasutavad peremeest ainult lhiajalisel toitumisperioodil. Parasiitsete lestade seas leidub nii nrijaid kui ka imejaid.
Puugid (selts Ixodida, puugilised) kuuluvad nn. imilestade hulka. Puuk vajab peremeest oma elu jooksul ksnes ajutiselt. Mned puugiliigid veedavad siiski peremehe kehal kogu elu.
Puugiliste selts jagatakse kahte alamseltsi: rispuugilised ehk pehmekehalised puugid (Argasina) ja puugilised ehk kvakehalised puugid (Ixodina). Esimesed on pesaparasiidid, veetes elu peremeeslooma pesas, teised nn. karjamaaparasiidid, kes varitsevad ohvrit vabas looduses. Kui palju puugiliike Eestis tpselt elutseb, pole teada, kuid kaks neist pakuvad erilist huvi, sest levitavad inimesele ohtlikke haigustekitajaid. Need on vsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus). Perekond Ixodes kuulub kvakehaliste puukide sekka, maailmas on selle perekonna liike teada 245, Euroopas 9, Eestis vib neid leiduda 45.

Tpilise puugi keha on pealtvaates raspidimunajas ja vga lame. Enamik on punakaspruuni vrvusega, harvem hallikad, kuid soojemates maades leidub ka sna vrvikirevaid liike.
Vtame lhema vaatluse alla vsa- ja laanepuugi. Nende munast koorunud vastsed on poollbipaistvad ja kehakujult pealtvaates maramad, nmfid (viimane vastsejrk), aga juba sama kuju ja tooni kui tiskasvanud, vib-olla isegi veidi tumedamad.
Vga selgelt on meie puukidel vlja kujunenud sooline dimorfism ehk kehakuju erinevus isas- ja emaspuugi vahel. Emased on suuremad, enne toitumist 34 mm pikad (prast toitumist kuni 12 mm). Selja poolt vaadates paistab nende tagakeha vlja pearindmiku kilbi alt ning on venivast kitiinist (# 1, 3). Muuseas, veniv kitiin on llijalgsete seas sna harv nhtus: ldiselt kitiin ei veni, vaid ksnes paindub. Niisama haruldane on llijalgsete seas see, et lisaks venimisele hakkab puugi tagakeha toitumise ajal ka hoogsalt kasvama.
Khupoole klgedel on nha paar hingamisavasid ehk stigmasid, tagakeha tipu lhedal prakuava ning tagajalgade puusadest veidi tagapool keha keskosas suguava. Tiskasvanud emastel, kigil vastsetel ja nmfidel on suhteliselt vike seljakilp, sest neil on vaja rohkem verd imeda ja seetttu ka rohkem venida, mida jik kilp takistab. Isased puugid on viksemad, kuni 2 mm pikad. Nad on seljapoolt htlaselt tumedad, sest nende seljakilp on suhteliselt suurem kui emastel ning tagakeha selle alt vlja ei paista. Tagakeha pole neil nha isegi prast toitumist: muide, mne puugiliigi isased valmikuna (s.t. tiskasvanuna) ei toitugi.

Vsa- ja laanepuuk alustavad elutegevust siis, kui keskmine hutemperatuur kevadel tuseb le pluss seitsme, mnedel andmetel le pluss viie kraadi. Siis soojenevad puugid piisavalt, et ronida oma metsakdus paiknenud talvituspaigast vlja ja otsida mni pikem rohukrs vi muu maapinnast krgele ulatuv taimeosa. Kige sagedamini asuvad puugid varitsema maapinnast 2070 cm krgusele. Mitte kunagi ei roni nad psastele ega puudele.
Hoides jalgadega tugevasti taimest kinni, sirutab puuk vlja sna pikad eesjalad ning jb niiviisi ohvrit ootama. Ootamine vib kesta kaua, isegi kuni sgiseni: ohvrit leidmata poeb puuk siis tagasi kdukihti, et jrgmisel aastal uuesti nne katsuda. Mnedel andmetel suudab valmik nlgida veel teisegi aasta. Kui ta ka lejrgmisel aastal toitu ei leia, siis ta lihtsalt hukkub. Nii juhtub enamiku puukidega, kel on ldse nnestunud valmikuikka juda. Viksemal osal nnestub ohver ra oodata.
Kuidas tpselt ohver ra tuntakse, ei olegi veel vlja uuritud, kuid arvatavasti etendavad olulist osa eesjalgade kppadel paiknevad ja ilmselt lhna tajuvad nn. Halleri elundid. Igatahes haarab puuk ohvri mdudes temast kvasti kinni ning hakkab kohe tema keha mda edasi ronima, et leida imemispaik. Puugi jalgadel on suured ogad, mis aitavad kindlamini peremehe kehal psida ja tolle karvadesse haakuda. Suurtel loomadel otsivad puugid les hema nahaga kehapiirkonnad, kuid erilist eelistust kohavalikul ei ole.
Leidnud sobiva koha, asub puuk lugkobijatega nahasse avaust likama. Tekkinud haavasse eritab ta seejuures kohe slge. See tuimestab haava, et peremees kutsumata kostilist ei mrkaks. Hangunud sljest kujuneb krsa ja haava mber tihend, mis ei lase verel haava klgedelt vlja voolata ega vlishuga kokku puutuda. Piisavalt suur avaus valmis, torkab puuk sinna oma kinnitusjtke ehk hpostoomi: peaosa pikenduse, mis on kaetud taha suunatud kitiinkidakestega (# 2) . Nii ankurdab puuk ennast kindlalt ohvri nahasse ning asub verd imema. Kes on kordki pdnud puuki nahast vlja tmmata, teab, et nii lihtne see polegi.
Vaatlused on nidanud, et toitumiseks peremehel kulub emaspuugi elust 2025 peva. Selle aja jooksul suureneb tema ruumala sadu kordi. Toitumise lpetanud, oskab puuk oma hambulise imikrsa ohvri nahast osavalt vlja tmmata ning kukutab end maapinnale. Kuhu tpselt, seda ta ette ei tea. Et aga puukide looduslikud peremehed oma tpilisest elupaigast ldiselt ei lahku, satub ka puuk enamasti sobivasse paika tagasi. Mnikord vtab peremees ette aga pikema reisi ja nii vivadki puugid niteks nriliste, siilide vi lindude abiga sattuda ka linna ja koduaedadesse.

Kukkunud maapinnale, hakkab puuk valmistuma munemiseks. Tohutult paisunud tagakeha tttu ei saa ta kukkumiskohast eemale roomata ning munad tuleb muneda kik sinnasamasse hunnikusse. Mune on palju, keskmiselt 20003000. Munadest kooruvad kigest 0,1 mm pikkused vastsed. Ka vastse lesanne on ronida taimele ning oodata oma esimest ohvrit. Vastsed varitsevad sna maapinna lhedal, kus ohvriteks on pisinrilised, aga ka maas tegutsevad linnud, eriti rstad. Vastse suised on veel nrgad: isegi pisiimetajate kehal on nende lemmikkohtadeks krvad ja krvatagused, kus nahk kige hem.
Ometi on viimasel ajal theldatud puugivastsete rnnakuid ka inimestele, eriti lastele. Tuleb vlja, et kui paremat pole, on ka inimese nahk vastse jaoks piisavalt pehme. On ette tulnud juhtumeid, kus puuk, kelle oli ilmselt kass tuppa toonud, on kukkunud prandale ja oma munaportsjoni sinna poetanud. Kogu see vastsete vgi liikus toas ringi ja rndas ennekike vikesi lapsi, tiskasvanud inimesi vhem.
Prast esimest toitumist on sgis kes ja puugivastne kestub nmfiks ning siirdub talvituma. Jrgmisel kevadel kordub kik uuesti: nd asub ohvrit varitsema nmf, kes on juba ligi millimeetri pikkune. Temagi ohvriks on peamiselt pisemad loomad, aga juba ka siilid, jnesed, tuhkrud. Mne kirjandusallika andmetel leiab ohvri ligi 70% nmfidest: kindlasti on see osahulk piirkonniti erinev. Prast toitumist kestub nmf valmikuks, kes lheb omakorda talvituma, et jrgmisel suvel toituda ja sigida. Seega kestab areng vga soodsate olude korral kaks aastat, aga tavaliselt kulub siiski kolm vi rohkemgi.

Ndisajal vime puuke looduses trehvata peaaegu kikjal, isegi linnades, koduaedades ja parkides. Vhem on neid rabades ja soodes, aga ka kuivades nmmemetsades. Vanasti kohati puuke kige sagedamini vsastikes, metsaservades, puisniitudel ning metsalagendikel: nimelt asustab meie alal ajalooliselt elanud vsapuuk just neid elupaiku, siit tema nimetuski. Vsapuuk on levinud kikjal Eestis, ka saartel. Alates viiekmnendatest aastatest on aga meile ida poolt, Kaug-Idast lbi Siberi levinud laanepuuk, kes eelistab elupaigana plismetsa: rikkaliku alustaimestikuga okas- ja segametsi, kus leidub pisinrilisi. Et see ni oli siinmail vaba, oli liigil edu ja praeguseks on ta mnedel andmetel judnud isegi Lne-Eestisse vlja. Esimene koht Eestis, kus laanepuuki juba le viiekmne aasta tagasi mrgati, oli Jrvselja mbrus.
Puugihooaeg algab meil tavaliselt aprillis ning kestab oktoobrini, kuid pehme talv vib seda tunduvalt pikendada. Esimesed puugid ilmuvad kohe kevadel, kui lumi on sulanud. Arvukus suureneb kiiresti, saavutades krgtaseme suvekuudel. Vsapuugi aktiivsusperiood on pikk, neid kohtab kuni novembrini, eriti sageli mais-juunis ja augustis. Laanepuugi aktiivsusperiood on lhem, juuli lpuni, krgajaga mais ja juuni alguses.
Kui varem sai Eestis eristada puugiohtlikumaid kohti peamiselt suuremate linnade ja tuntumate puhkekohtade mbruses, siis praegu on puuginakkusi theldatud le kogu Eesti. Tavaliselt saab metsaskija he vi paar puuki, ent Eestiski on kohti, kus paarisadat meetrit lbides korjati riietelt ra le kuuekmne puugi. Muide, Eestis on inimesed puugilt hammustada saanud isegi sdatalvel.

Lunapoolsetel aladel on osa selle perekonna liike valinud teise strateegia ja linud elama loomade urgudesse. Niteks nrilistel parasiteerib niiviisi Ixodes laguri ja mgril I. apronophorus, kaldapsukeste urgudes elab I. lividus, linnulaatadel on kohastunud elama I. putus. Tema elab kormoranide, kajakate, isegi mne pingviiniliigi pesitsuskolooniates: mitte ainult soojadel aladel, vaid ka sna klmadel. Kuna linnud viibivad pesitsuspaikades vrdlemisi lhikest aega, tuleb puugirahval lejnud aasta toitumata le elada. Ses mttes on selle liigi eluviis sarnane pehmekehaliste puukide omaga (vt. allpool).
he teise kvakehaliste puukide perekonna Dermacentor liike iseloomustab valge, justkui emailne joonis seljakilbil. Peamiselt on nad levinud parasvtme metsavndi lunaosas. Eluviis sarnaneb neil vsapuugi omaga. Huvitava kitumisega on puuk Rhipicephalus sanguineus, keda sageli nimetatakse ka koerapuugiks. Tema arengutskkel on kolmeperemeheline nagu kigil teistel selle rhma liikmetel, kuid ta vib need lbida kik hel loomal, niteks koeral. Toitumiste vahepealse aja veedavad need puugid koerakuudis (vi mne muu looma urus) ega lahkugi sealt.
Kige suuremad ja ka viljakamad kvakehalised puugid elavad troopikas. Niteks perekonda Amblyomma kuulub liike, kes tis khuga on keskmise ploomi suurused. Srastel liikidel vib ks emane muneda le 30 000 muna.

Soojadel maadel ohustavad meid ka pehmekehalised puugid. rispuugilised ehk pehmekehalised puugid elutsevad Eestist tunduvalt luna pool, olles soojalembesed, philiselt kuumade ja kuivade alade asukad. Elupaigaks on neil enamasti loomaurud vi linnupesad. rispuugid psivad peremehe pesas ning rndavad neid siis, kui nood seal puhkavad. Kui puuk tunnetab, et peremees lheb liikvele, laseb ta end kiiresti lahti ning kukub pessa. Kuidas tpselt see toimub, ei tea, aga niteks lindude puhul peavad need puugid olema kll limalt kiired.
Pehmekehaliste puukide keha on kaetud elastse nahaga, mis vimaldab verd imedes kvasti paisuda. Kvakestalistele puukidele iseloomulikud kilbid puuduvad. Erinevalt kvakehalistest puukidest on pehmekehalistel isas- ja emasisendid vlimuselt sarnased.
Veel on neile iseloomulik, et toitutakse korduvalt, erinevalt kvakehalistest puukidest, kes toituvad igas arengujrgus ainult he korra. Iga toitumiskorra jrel munetakse kuni paarsada muna. Nii nagu kvakehalised suguvennad, pole ka pehmekehalised kuigi peremehespetsiifilised, s.t. on valmis rndama sna mitmesuguseid peremehi. Neile maitseb hea nii roomajate, lindude kui ka imetajate, sealhulgas inimese veri. Munast koorunud vastsed sageli ei toitu, vaid kestuvad edasi nmfiks. Nmfid kestuvad olenevalt liigist kolm kuni seitse korda (kvakehalistel alati vaid ks kord). Iga kestumise eel vajab nmf verd. Nii vib nmfi areng venida aastaid: katsetes on arengutskli pikkuseks saadud kuni 25 aastat. Pehmekehaliste puukide hulgas on levinud veel nn. homovampirismi nhtus: nlginud isend imeb end tissnu klge ning vtab osa tema verest. Seejuures on huvitav asjaolu, et nn. doonorid jvad ellu.

Mati Martin (1951) on zooloog, ttab Tartu likooli koloogia ja maateaduste instituudis.

Loe ka: Vilbaste, Asta 2008. Kuidas satub puuk koduue? Eesti Loodus 59 (4): 5051.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet