Eesti Looduse fotov�istlus
2008/12



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2008/12
Mitmekesisust on ha olulisem uurida

Martin Zobel on sndinud 25. veebruaril 1957 Tallinnas. Lpetas 1980 Tartu likooli bioloogina, ttanud samast aastast Tartu likoolis, praeguse nimetusega koloogia- ja maateaduste instituudis, 19881992 dotsent, alates 1992. aastast taimekoloogia professor. Kaitses Tartu likoolis 1984. aastal bioloogiakandidaadi t (koloogia alal: Eesti rannalhedaste loopealsete taimekoosluste koloogia ja dnaamika). Teaduskompetentsi nukogu esimees, haridus- ja teadusministeeriumi teaduspoliitika komisjoni liige, rahvusvahelise taimkatte uurimise assotsiatsiooni asepresident ning paljude teiste nukogude, toimetuskolleegiumide jne. liige, mitme uurimisprojekti ja uurimistoetuse eest tehtava t juht.

Mida kujutab endast bioloogilise mitmekesisuse tippkeskus?


See koosneb viiest uurimisrhmast. Neid oleks kige kergem juhi jrgi nimetada: Toomas Tammaru ja Raivo Mnni rhm zooloogidest ning Urmas Kljala, Meelis Prteli ja minu rhm botaanikast. Rhm thendab seda, et nad tidavad iseseisvat uurimisprogrammi ja tippkeskus on neid hendav umbrella vi siis katus. Pan ingliskeelsetest snadest hoiduda, aga tegelikult on kurvastav, kuidas inglise slng sisse tuleb. Vhemasti tuleb umbrella sna ladina tvest.

Tippkeskusel on laias plaanis kolm eesmrki. Esimene on sisuline, teaduslik: edendada hist teadustegevust. Mrksna on siin taksonilesus: tegeleme sarnaste probleemidega eri taksonite piires. Eri taksonite kombineerimine annab meile lisavrtusi. Niteks ks uurimisteema on liigirikkuse mustrite kirjeldamine ja seletamine. Vaatleme oma teadusest lhtuvalt: meie taimi, Urmas Kljalg seeni, Tiit Teder putukaid. Kuidas seente ja taimede liigirikkus koos muutub? Ma ei tea peaaegu htegi laia ksitlust maailmas.

Teine on metoodiline lisavrtus. Meil on rhmades olemas teatavad oskused, mis viksid olla kasulikud ka teistele rhmadele, aga millest teaduslikud naabrid sageli suurt ei tea. Niteks eesrindlikud statistilised metoodikad, molekulaarbioloogilised oskused, flogeneetiliste kontrastide uurimine teatav liikide vrdlemise metodoloogia.

Kolmandaks: infrastruktuur, hislaborid. Tahame kima panna molekulaarbioloogia ja fsioloogialabori, kusjuures taime-, seene- ja loomateadlased kasutaksid neid hiselt. Need on tippkeskuse kolm suurt tugisammast: teaduslik lisavrtus, metodoloogiline tugi ja infrastruktuur. Et kik toimiks edukalt, sellele aitab kaasa tippkeskuse juhataja Edgar Karofeld, kes on kitsamalt erialalt soode uurija.

Mitmekesisust on uuritud sna pikka aega. Millised on senised philised tulemused? Kus suunas on plaanis edasi minna?


Mitmekesisust on uuritud teatavate taksonoomiliste rhmade piires. Meie keskuses on viimastel aastatel kige silmapaistvam teadlane selles valdkonnas olnud Meelis Prtel. Tema viimase aja ksitlusviis on makrokoloogiline: niteks kas mitmekesisuse ja keskkonna seosed on Euroopas, Aasias ja Austraalias samasugused vi mitte? Siin tuleb evolutsioonilise ajaloo aspekt sisse.

Peaaegu tiesti uurimata on eri organismide suureskaalaline kooselamine ja talitlemine. Niteks on maailmas vga kummalisi mitmekesisuse mustreid. Teame Eesti metsadest, et liigirikkad metsad on salumetsade tpi ning liigivaesed on boreaalsed. Neil on ka eri mkoriisatbid: salumetsades on rohkem endo- ehk arbuskulaarmkoriisseid taimi ning boreaalsetes metsades on rohkem ektomkoriisat. Kui Eestis vib neid erinevusi seletada erisuguste mullaoludega, siis minnes troopikasse vi subtroopikasse, leidub seal krvuti samalaadsetes tingimustes vga liigirikkaid ja vga liigivaeseid troopikametsade laike. Liigivaestes kohtades on nagu Eestiski peamiselt ektomkoriisad. ks kllalt ekstreemne nide on Guajaana mgismaalt, kus domineerib liblikieline Dicymbe corymbosa. Vga liigirikka troopilise vihmametsa sees on korraga suured heliigilised laigud, lisaks mned ksikud liigid.

Aasta tagasi kisime Urmas Kljala rhmaga ekspeditsioonil Phja-Argentiinas, Tucumani selvas. Sealne lepp Alnus acuminata on ka ektomkoriisne taim. Liigirikkas subtroopilises vihmametsas moodustab ta liigivaeseid laike. Kuid sealsetes kooslustes on lepp hakanud levima alles prast kahe Ameerika kontinendi hinemist.

Maailma eri piirkondades on seega levinud liigivaesed ektomkoriissed taimkattelaigud. Tekib paratamatult ksimus, miks see on nii. Kumb on noor ja kumb vana nhtus? Niteks lepp on Luna Ameerikas suhteliselt hiline tulija. Kas see viitab vimalusele, et vihmametsad vaesuvad liigiliselt iseenesest? Isegi philisi seadusprasusi on maailmas veel kllalt avastamata.


Mitmekesisust on tavaliselt rohkem uurinud sstemaatikud. Tippkeskuses on palju taime- ja loomakolooge. Kuidas koloogia aitab mitmekesisust uurida?


kolooge huvitab liikide kooseksisteerimine. ks asi on, kuidas liigid tekivad, millised on liigitekke mehhanismid. Teine asi, mis neist edasi saab ja kuidas nad omavahel kokku pannakse.

Kas mnesse kooslusesse mahub rohkem liike kui teise? Esmapilgul tundub, et mahub. Vaatame Eestis ringi: Laelatu puisniidu ruutmeetril on peaaegu iga taimeisend eri liiki, elavad kenasti koos. Lheme sealt kmme kilomeetrit luna poole Varblasse, kus kenal kanarbikunmmel samal pindalal ei ela koos mitte viiskmmend, vaid kaks liiki. Kas sinna ei mahu rohkem? Kas sellise mitmekesisuse kontrasti taga on mingi koloogiline mehhanism (konkurents, smbioosi iseloom), vi on nhtuse phjused kaugemal, biogeograafias ja evolutsioonis? Liigirikkuse mustrite seletamine on koloogidele suur proovikivi. Teine asi on kindlasti inimtegevuse mju: kuidas inimtegevus on tekkinud mitmekesisust mjutanud.


Kas inimtegevuse kohta on kavas ka ajaloouuringuid?


Inimtegevuse puhul vaatleme mitut skaalat. Traditsiooniliselt on inimtegevuse mju uuritud ja uuritakse ka praegu n.-. lhiajalises skaalas. Vhe on aga ksitletud maakasutuse ajaloo mju mitmekesisusele. Maakasutuse jljed vivad looduses olla sadu aastaid nhtavad. Vhe on uuritud seetttu, et andmeid on raske ktte saada. Lihtne on tnapeval kirjeldada vanade aerofotode abil maakasutuse muutusi paarikmne aasta jooksul ja panna see vastavusse ndisaegse mitmekesisusega. Kuid kki nitab praegune muster hoopis kahesaja kuni kolmesaja aasta tagust inimmju? Siin-seal on ptud neid vanu kaarte ja andmeid kasutada, jllegi Meelis Prteli rhm on ks pioneere tegelikult kogu maailmas.

Meelis Prteli uurimisrhm on nidanud, et varem teooriast tuntud nhtus vljasuremisvlg on reaalselt olemas. Piltlikult eldes: liik oleks juba nagu vlja surnud, kuid oma aeglase reaktsiooni tttu on ta veel olemas. Kui vaatame ajaloolises skaalas kasvukohtade pindala ja populatsioonide suurust, siis on nha, et liike jb vhemaks, kuid kik pole veel judnud vlja surra. Seda protsessi saab ka tagasi prata, kui maakasutust praegu looduskaitse eesmrkidel muuta.


Tippkeskuses on ka loomakoloogide rhmad. Kuidas nemad mitmekesisust uurivad?


Vana koost on juba entomoloogidega (Tiit Teder jt.). Eelkige huvitab meid taimede ja liblikate ning taimede tolmeldajate koosvariatsioon. Selle kohta on palju hid mtteid.

htlasi plaanime koos liikide tunnuseid uurida. Kui vaatame mitmekesisust, siis mned liigid on vga tavalised ja mned on vhem tavalised. Tavalised liigid annavad sageli mitmekesisuse fooni ja variatsioon tuleb haruldastest liikidest. Tekib ksimus: millised tunnused on mingil liigil. Siin hakkame koostd arendama flogeneetiliste kontrastide meetodil. Selles mttes leidub meil hea kompetents zooloogias: eelkige Toomas Tammaru rhm.

Vhe teame mitmekesisusest paljude selliste rhmade puhul, mis on silmaga raskesti nhtavad vi uuritavad. Linnud on valdavalt hsti uuritud, amatrteadus on niivrd tugev ja linnuatlased on vanast ajast tuntud. Samuti on lood taimedega. Seeni tuntakse halvemini ja arbuskulaarset mkoriisat moodustavate seente mitmekesisust looduses ei tunta peaaegu ldse, sest neid saab mrata vaid molekulaarseid meetodeid kasutades. Sama kehtib enamiku mikroorganismide puhul. Raivo Mnni trhmas on ksil niteks teema: sulgi lagundavate bakterite mitmekesisus. Tiesti tundmatu maa, selles tehakse alles esimesi samme.


Millega sa ise viimasel ajal oled peamiselt tegelenud?


Arvan, et iseloomustan vga hsti he vikeriigi koloogi, kes peab tegelema peaaegu kigega. Skaala on lai ja ilmselt isegi liiga lai. Kaks fookust viks vlja tuua: esiteks liigirikkuse ja liikide kooseksisteerimise teooria. Kunagi hises ts Meelis Prteliga arendasime vlja liigifondi hpoteesi. Nd on pevakorral selle kontrollimine globaalsete andmete alusel, selle muutmine taksonileseks, arvestades taksonite vastasmjusid: kuidas niteks smbioos muudab liigirikkuse mustreid planeedil Maa.

Teine, suhteliselt oluline fookus on olnud arbuskulaarse mkoriisa mitmekesisuse uurimine. Siin on olnud kaks vtmeisikut, Mari Moora ja Maarja pik. Tegelikult pole see ka vga uus asi, oleme tegemistega kuskil keskpaigas. Siiamaani olime olnud metodoloogia vangid, meil polnud ajakohast laborit. Molekulaarsed mrangud on vajalikud ja alles praegu on molekulaarbioloogia vimeline uute tehnoloogiate abil rahuldama koloogide vajadusi. Nd saame edasi minna. Siiani pidime lahendama eesktt molekulaarbioloogia metoodika ksimusi, kus olime paljuski ppija olukorras, ja labor oli samuti kehv.


Peale inimese mju on viimasel ajal moesna ka kliimamuutus. Kas see on ka mitmekesisuse tippkeskuse huvivaldkond?


Jah, mrksnana on see lbi kinud, nagu ka maakasutus. Kliimamuutustest on meedias ka viimasel ajal palju juttu olnud. Siin on hulk spekulatsioone, alates sellest, et nhtustki pole, et see on kellegi vltsing, kuni selleni, et kohe toimub katastroof. Kui pidada silmas eluslooduse mitmekesisust, siis aastal 2000 avaldas ajakiri Science artikli, kus on esitatud maailma juhtekspertide prognoos, ja see vttis kokku maailma eluslooduse mitmekesisuse globaalsed suundumused, peamised ohud. Vga selgelt tuli sealt vlja, et peamine oht on intensiivne maakasutus. Prast seda tulevad bioloogilised invasioonid, keemiline saaste, kliimamuutused. Keegi pole seda prognoosi mber lkanud.

Kliimamuutus on kindlasti oluline mjur pikemas skaalas ja tunnistame, et me ei tea tnini, kuivrd on kliimamuutuse taga inimese tegevus ja kuivrd looduslikud protsessid. Kuid kliimamuutuste varjus ei tohi unustada, et mitmekesisuse peamine oht on praegugi intensiivne maakasutus. Ma ei oska elda, miks kliimamuutus on rohkem kilbil. Kahtlustan, et maakasutus on poliitiliselt tunduvalt ebamugavam teema. See thendaks niteks pllumajanduse intensiivsuse ja pllupindade vhendamist, metsaraiete vhendamist, ja sellega ei saa poliitiliselt vlja tulla. Ent kui rgime kliimamuutustest, siis ssiniku emissiooni vhendamisel on ka majanduslik mde. Energeetiline efektiivsus pole ainult keskkonnakaitse thendusega.


Sellega seondub kahtlemata ka mitme otsaga bioktuste teema. Meie oludes on ilmselt siiski parem, kui varasematel pldudel kasvatada rapsi, selmet lasta neil metsa kasvada.


Globaalses mttes on bioktus kindlasti oluline ohutegur. Rahvusvaheline taimkatte uurimise assotsiatsioon vttis eelmisel aastal oma konverentsil vastu vastavasisulise deklaratsiooni. Mul oli ka au sinna alla kirjutada. Eesti skaalas, olgem ausad, ei ole maakasutuse intensiivsus praegu vga suur. Majanduslike muutuste tttu on see varasematel aastatel pigem vhenenud, nd on mrgata kasvumrke.

Eesti kontekstis pole asi tenoliselt vga ohtlik, ehkki konkreetsuse huvides tuleks teha arvutused, mil mral oleneb meie koloogiline jalajlg niteks rapsi kasvatamisest ja palju me vidame vi kaotame, et seda ktusena kasutada. Jutuks on olnud ka niteks poollooduslike rohumaade heina kasutamine bioktusena. Aga siingi on vaja arvutusi, palju selle transport maksma lheb ja kki kulutame veole rohkem ktust, kui ise toodame? Suures plaanis aga bioktused meid ilmselt leliia ei ohusta, see on eesktt troopiliste alade probleem.


Troopikas siis uute pldude raadamise tttu?


Jah, troopilises piirkonnas on rahvastiku juurdekasv ja sellest tulenevalt maakasutuse intensiivsuse kasv tsisem probleem kui parasvtmes. Kes on troopikas ringi liikunud, on kindlasti thele pannud niteks viimastel aastatel rajatud lipalmiistandusi jms.


Pidev kirjutamine mitmekesisusest meenutab mulle vahel aastakmnetetaguseid aegu, kui loodusteadlaste tde sissejuhatustes tuli rhutada seost niteks partei toitlusprogrammiga. Kuivrd on siin teaduslikku vajadust uurida mitmekesisust ja kuivrd poliitilist suunitlust?


Teaduslik vajadus on vga suur. See on seotud fundamentaalse ksimusega: kuidas elu toimib? Samas ma ei tleks, et mitmekesisus oleks poliitiliselt vga pevakajaline. Vastupidi, ta viks palju rohkem olla. Mitmekesisuse konventsioon on vastu vetud, kuid sellest ei ole suurt midagi tulenenud. Seetttu pavad teadlased ha rohkem leida argumente, millega veenda poliitikuid mitmekesisuse olulisuses.

RO egiidi all on tehtud selline globaalne kokkuvte: kossteemide hinnang milleniumi vahetusel (Millenium Ecosystem Assessment). Mul oli au selles ts osaleda hena tuhandetest teadlastest. Siin on sisse toodud uus kontseptsioon, mis inglise keeles klab ecosystems service. Vga head eestikeelset vastet pole, vast kossteemi teenus. Idee on selles, et eluslooduse mitmekesisus tagab teenuste kvaliteedi, mida kossteem meile osutab.

Laias laastus on teenused jagatud kolmeks: esiteks utilitaarsed teenused, produktsioon, biomass jne. Teiseks: regulatiivsed teenused, alates tolmeldamisest, lpetades erosiooni ohjeldamise ja mullatekkega. Ning viimaseks, kultuurilised vrtused. Inimene tahab vaadata teatrit, kultuurisaateid ja loodust, need on kik kultuurilised vajadused. Nende kolme vaala abil ptakse poliitikutele saata snumit eluslooduse mitmekesisuse olulisuse kohta.

Jrgmine trhm, kus ma osalen, ttab Euroopa teaduste akadeemiate assotsiatsiooni egiidi all ja valmistab ette asjakohast raportit Euroopa parlamendile. Eluslooduse mitmekesisuse thtsust teadvustatakse ha enam, aga vga suurt murrangut poliitikute ajudes pole siiani toimunud.


Jutt mitmekesisuse thtsusest tuletas meelde linnapuude eest vitlemise. eldakse, et puud puhastavad hku ja toodavad hapnikku, ent koloogide arvates ei tarvitse nad linnas ldse nii olulised olla. Kui elda otse, et meile puud linnas lihtsalt meeldivad, siis see pole veenev, vaja oleks mingit teaduslikku argumenti.


Selleks ongi vaja seda kossteemi teenuse kontseptsiooni, see tlgib mitmekesisuse kasud poliitikutele, majandustegelastele ja planeerijatele arusaadavamasse keelde. Niteks nidates tsiasja, et pinnase kaudu vooluveekokku judva vee kvaliteet oleneb otseselt kossteemi kvaliteedist. Funktsioonilt ja struktuurilt mitmekesine kossteem hoiab ra erosiooni, samas hoiab mullaviljakust jne. Sellele kigele on vimalik anda teaduslik phjendus.

Hda on selles, et koloogid pole selles kontekstis sageli melnud. Vga vhe on pakkuda reaalseid arve, mtmistulemusi. See on jrgmine samm, mida koloogid peaksid tegema: mitmekesisuse kasu tuleb muuta arvuliseks.


Milline viks olla mitmekesisuse tippkeskuse vljund tegelikus looduskaitses?


Sellele on meil kavandatud terve tlik, mida on nustunud juhtima Asko Lhmus. Me tahaks taasluua tihedad sidemed Eesti riikliku looduskaitsega. Sidemed vabahendustega on olnud kogu aeg, aga riiklik looduskaitse on pidevalt olnud kllalt dnaamilises seisundis ja side on nrgenenud.

Siin on tegelikult palju lahendamist vajavaid probleeme, alates seadusandlusest, niteks kas vi kaitsealuste liikide nimekiri, mis on vga mrava thtsusega, ja lpetades looduskaitseseadusega ldse. htlasi igusaktide tiendamine, konkreetsete alade kaitsekorraldus, liikide kaitse ksimused. Hdasti oleks vaja ldist strateegilist dialoogi: looduskaitse vimalused on piiratud kus neid kige efektiivsemalt rakendada?

Siin on ka hulk legende ja dogmasid, millest looduskaitseotsustustes pahatihti lhtutakse. Uue metsaseadusega tekkis niteks probleem, et okaspuude jrelkasvu peab raiesmikel olema piisavalt. Raiesmikud tuleks okaspuid tis istutada. Saan aru, et majanduslikult on see kindlasti vajalik: metsameestele ja nende tegevuse kaudu riigi majandusele on okaspuupuitu vaja. Kuid samas on see kige kindlam viis metsade mitmekesisus thusalt alla suruda. Kui okaspuude istutamise ettepanek tuleb looduskaitsjatelt, siis see nitab, et mned ldised printsiibid on paigast ra.


Kas teadlase hlt kuulatakse?


Mitme otsaga ksimus: sna peab kuhugi judma, selleks on vaja foorumit, ja seda pole meil piisavalt. Diskussioon on tagasihoidlik. Veidike oleneb snumi kohalejudmine ka sellest, kuidas ssteemid talitlevad. Teadlased on vrdlemisi koormatud ppet, projektide eest vitlemise ja saja muu kohustusega. Looduskaitsjatel on sama hda: ssteem on dnaamiline, inimeste rotatsioon suur ja tihtipeale valitseb tulekahju kustutamise atmosfr. Kui mlemal poolel on endal pidevalt kiire, siis on sna inimlik, et dialoogi ei teki. Loodan, et tippkeskus annab lisavahendeid ja judu sellega tegeleda.


Kuidas toimivad tippkeskused teistes maades? Millisena paistavad meie mitmekesisuse uuringud teiste maadega vrreldes?


Tippkeskuste programmid on eri maades vga erinevad ning pris analoogset tippkeskust lhiriikides ma ei teagi. Soomes oli suur tippkeskuste programm, kmmekond aastat tagasi loodi Turu likooli juurde eluslooduse mitmekesisuse professori koht ning sealne trhm on sna thtis Soome teaduses. Rootsis veti mitmekesisuse programm vastu kuus-seitse aastat tagasi. Nendega teeme tihedat koostd.

Arvan, et Eesti mitmekesisuse uurijad on teaduslikus mttes sna heal jrjel. Kui vaadata teadusmdikuid, siis publitseerime palju, oleme hsti tsiteeritud. Huvitaval kombel on phjamaades heal jrjel zooloogia, ja Eesti on mingil mral keskendunud botaanilisele poolele. Muidugi ka Rootsis ja teistes maades on tugevaid taimekolooge, aga Eesti on sna silmapaistev. Samuti seenestiku uuringud: sel alal on thelepanuvriv teadlane Urmas Kljalg koos oma noorte pilastega (niteks Leho Tedersoo). Nende trhmast on kujunemas vga silmapaistev uurimisrhm. Oleme pris hsti silma paistnud ka kogu maailmas: pame teha globaalseid kokkuvtteid selleks on vaja koostd ka teiste maadega ning see toimib ha paremini.


Kas lipilasi ja kraadippureid ikka jtkub?


Aus vastus: nii ja naa. Alati viks olla rohkem motiveeritud tudengeid. Eesti krgkoolides on koloogiaga seotud erialasid palju: ainuksi Tartu likoolis bioloogia, koloogia ja elustiku kaitse, osa geeni- ja keskkonnatehnoloogiast jt. Samalaadsetele erialadele vetakse vastu ka maalikoolis ja Tallinna likoolis, lisaks T kolledites. Tenoliselt on motiveeritud inimesi lplik hulk ning eks nad jaotuvad ppeasutuste vahel snagi juhuslikult.


Mis viks lipilasi vi kraadippureid motiveerida mitmekesisusega tegelema?


Kigepealt, milline noor ja miks ldse krgkooli astub. See on veidi sgavam protsess, mille juured ulatuvad phippesse, samuti noorte loodusharidusse, mis varem toetus hsti vlja arenenud vrgustikule. Selle panus on lioluline, ajendades noori looduse vastu huvi tundma. Majanduslikud ligimeelitavad tegurid on tnapeval olulisemad kui varasematel aegadel. Aga see, miks poisid ei saa sageli likooli sisse, on pigem sgavam hariduspoliitiline probleem.

Teine ldisem ksimus on, kuidas motiveerida noori kraadippesse. Veidike on see takerdunud kraadippe korralduse ja rahaliste vahendite nappuse tttu. Kui jrgida rahvusvahelisi ssteeme, siis doktorantuuri lesehitus peab olema projektiphine. Mitte nii, et vtame inimese doktorantuuri ja siis hakkame vaatama, kust saada raha ja milline viks olla uurimisteema. Doktorantuuri korraldust tuleks parandada, aga see ei puuduta ainult mitmekesisust. Andekad noored inimesed, kes on huvitatud looduse mitmekesisuse uurimisest, nneks siiski leiavad meid les ja meie neid, aga ldine ssteem vajaks kohendamist.


Kuidas pda keskprasusest sravaid tippe?


See on ldine hariduse kvaliteedi ksimus: kui palju me suudame investeerida petamisse ja teadustegevusse, ka tsse koolinoortega. See on kriitiline probleem, sest ppejud ja teadlased on lemra koormatud ja neid on vhe. Mneti on siin tegemist ka vikese riigi sndroomiga: ei saa spetsialiseeruda, vaid tuleb teha kike ja kohe. Sdames tunned, et peaks kll noortega rohkem ttama, aga pole lihtsalt aega.

Krgkoolid on praegu tihti olukorras, kus ppurite hulk on ppejudude arvuga vrreldes nii suur, et pole vimalusi vtta isiklikult kontakti tudengiga. Kas see vastab Eesti riigi ja tudengite ootusele? Viimasel ajal on see teema nneks jlle les tusnud ja mul on vga suur lootus, et ssteem hakkab muutuma nnda, et saaksime prata rohkem thelepanu inimlikele kontaktidele noortega. Samas lohutab mind mu senine kogemus, mis nitab, et teliselt andekaid inimesi ei takista ssteemi puudused.


Kas tippkeskusel on plaanis edendada ka eestikeelset kooli- ja likooliharidust?


Jah, pealegi on see oluline tlik. Selleks on meil loodushariduse parandamise alamprogramm. Kolleeg Ivar Puura on lubanud seda juhatada. Teha on sedavrd palju, et kike ei jua, sestap viks keskenduda kolmele asjale: gmnaasiumitasemel noored, kellest oleneb likooli kontingent, teiseks petajad ning kolmandaks looduskaitsega tiselt seotud isikud.

Teadlaste hl viks ldse rohkem klada. ldiselt ei saa ju vga kurta; Eesti hiskond pole teadlaste olemasolu unustanud. Eesti teadust tunnistatakse ja rahastatakse, teadlasi kutsutakse igasugustesse kogudesse teaduse retseptsioon pole Eestis halb. Aga kindlasti saaks teha enamat. Selline ajakiri nagu Eesti Loodus on vga vajalik, aga rohkem tuleks avaldada selles neis vljaandeis, mis juavad iga inimese lauale.


Mida teha, et hid loodusetundjaid oleks rohkem?


Vga nutune meie olukord pole. Suures plaanis on vahe vikestel ja suurtel riikidel: vikestes tuntakse taksonoomiat tunduvalt paremini. Iseasi, kas meil on selliseid noori, kes tulevikus vtavad le n.-. heas mttes guru staatuse mnes taksonoomilises rhmas, see nuab aastatepikkust svenemist ja kogemuste omandamist. Vhem tuntud taksonoomiliste rhmade puhul on proovikive rohkem ja seetttu ksitleb meil niteks alamate organismide taksonoomiat kllalt palju noori inimesi. Samal ajal pakuvad soontaimed ehk vhem llatusi.


Kas on midagi, mis sind hirib kodumaises looduskaitses?


Looduskaitse puhul hmmastab mind ikka uuesti maaomandusega seonduv. Tunnistan, et eraomandus on eduka majandustegevuse alus. Aga see, et maa eraomandus on seatud looduse kaitsest ettepoole, on mulle vras ja tundub ebamoraalne, meenutades kohati viiekmnendatel domineerinud looduse valitseja mentaliteeti. Loodus on rgne ja prioriteetne, olnud siin tunduvalt kauem kui inimene.


Kas sul peale teaduse jb aega ka muudeks tegemisteks?


Suhteliselt vhe, ks meeldiv ajaveetmise viis on looduses kimine. See on rohkem professionaalne, tahan olla kursis sellega, mis parasjagu looduses toimub. Tihti on see seotud ka proovide vtmisega. Noarootsi vallas on mul paarisaja ruutmeetrine niidulapp ja pan seda hooldada ning mitmekesisust suurendada. Oma Noarootsi talu hoovist olen leidnud umbes sada kakskmmend liiki soontaimi, sama palju nutakse ka esimese kursuse praktikas hoovist pole mtet vlja minnagi. (Naerab.)



Taimekoloogia professorit Martin Zobelit ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet