Eesti Looduse fotov�istlus
2005/11



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2005/11
Niidurdi

Halvima stsenaariumi kohaselt vib Lnemere niidurdi asurkond hvida 2030 aasta jooksul. Nii kiiret hbumist ei ole ennustatud helegi teisele Euroopa kurvitsaasurkonnale.

Rdisid kuldnoka suurusi seltsingulisi ja vledaid kurvitsalisi neb Eestimaa randades sageli. Haruldased pole nad praegu ka sisemaa mrgaladel. Saakloomi pdes sibavad rdid mudal vi madalas vees, surudes noka sageli kiirete seeriatena mudasse.

Rdi kmnest alamliigist on Eestiga seotud kaks: nominaatvorm tundrardi (Calidris alpina alpina) satub siia ainult rndel, niidurdi (Calidris alpina schinzii) aga pesitseb. Neid eristada pole aga lihtne, see nuab suurt kogemust. Hundsulestikus tundrardi on niidurdist enamasti roostjama lapoole ja pikema nokaga, tema khualune on pidevalt must. Niidurdi khualune on pigem tumehall, sageli ainult laikudena must. Khu vrvus ja muster varieeruvad Eestis pesitsevatel niidurdidel suures ulatuses, mistttu nende tunnuste jrgi alamliiki eksimatult mrata ei saa.

Niidurdid saabuvad meie randadesse alates aprillist ja lahkuvad juuli lpuks. Mai teisel poolel ja juuni alguses, samuti sgisrndel juuli teisest poolest kuni novembri alguseni salkadena tegutsevad mustakhulised rdid on enamasti ikka tundrardid.


Pesapaik ja toit. Niidurdi pesitseb lagedatel saliinsetel vi suprasaliinsetel rannaniitudel. Sellised rannad on psivalt olnud kas karjamaad vi siis heinamaad, kuhu loomad sgisel dalale aeti. Rdile sobivadki just madalmurused tiheda rohukasvuga niidud, krgema rohuga aladele teeb ta pesa tunduvalt harvem. Vga oluline paistab olevat, et pesapaiga lheduses leiduks psivamaid lompe, mudalaike ja veesooni.

Pesa ehitatakse valdavalt siiski veidi krgematele niiduseljandikele. See on hsti varjatud: paikneb kulurohus vi krgemas rohupuhmas. Kurnas on neli muna. Kige kriitilisem on aeg pesakonna koorumisest lennuvimestumiseni. Pojad saavad toitu ktte vaid kuni viie sentimeetri krguse rohu seest. Pesakonnad tegutsevad kuivanud veesoontel ja niidulappidel, kus kariloomad on maa paljaks snud.

Rdi toitub putukate (eriti kahetiivaliste) vastsetest ja valmikutest, mblikest, vheharjasussidest ja limustest. Eri aastatel ja aastaaegadel vib toidu liigiline koosseis suuresti varieeruda. Taimsel toidul pole erilist thtsust [2].


Niidurdil lheb hsti vaid Islandil. Alamliik niidurdi on levinud kolme asurkonnana, millest arvukas ja psiv on ksnes IslandiGrnimaa oma. Selle suurust on hinnatud ligi miljonile isendile, kellest enamik pesitseb Islandil. Nii Suurbritannia kui ka Lnemere niidurdi kekik pole kiita, ndseks on hinnatud nende arvukust vastavalt 8500 ja 1200 paarile. Lnemere asurkonna vtmealad on Taanis, Eestis ja Rootsis (igas vhemalt 300 haudepaari), Soomes (<100) ja Poolas (<80), kokku sadakond paari pesitseb veel Saksamaal, Leedus, Kaliningradi oblastis ja Madalmaades [10].


Eestis theldas niidurdi pesitsemist Matsalu lahe res esimesena Valerian Russow 1870. aastal. Phjalikumalt uuris selle linnu levikut Eerik Kumari 1930. aastate keskel: ta leidis Matsalu lahe mbruses pesitsemas kuni 200 haudepaari [9]. Eelmise sajandi keskpaigas asustas niidurdi eriti arvukalt Vinamere ja Saaremaa randu, kuid oli sage ka Haapsalu lahe ja Noarootsi rannikul ning Prnumaal, veidi harvem Hiiumaa ja Soome lahe rannikul. 1960. aasta paiku pesitses Sven Onno hinnangul Eestis 1500 paari rdisid, neist ligikaudu pooled Matsalu lahe lhikonnas [5]. Tpsem levaade niidurdi levikust saadi Eesti haudelindude levikuatlase vlitid tehes aastail 19771982 [7]: rdi sai pesitsejana kirja 103 atlaseruudus (10 x 10 km). Toonane levikumuster langes suuresti kokku sellega, mis oli teada juba kakskmmend aastat tagasi.

Praegu hinnatakse Eesti asurkonna suuruseks 300400 haudepaari, sealhulgas Lnemaal vhemalt 150, Saaremaal kuni 100 ja Prnumaal kuni 50 haudepaari (vt. kaarti).

Muret tekitab see, et viimase tosina aasta jooksul on niidurdi haudepaaride arv meil vhenenud kiirusega 5% aastas, kokku poole vrra. Sel perioodil on meil hvinud iga kolmas pesitsuspaik, sama saatus hvardab enamikku vikestest haudekogumitest (kaardil hinnatud arvukus 15 haudepaari). Ndseks on teada veel le 60 pesitsuspaiga, millest elujulisemad on koondunud Matsalu rahvusparki, laiemalt Vinamere piirkonda ja Luna-Saaremaale. Vhemalt poolsada paari niidurdisid pesitseb Lne-Eesti soodes (niteks Lihula rabas 1997. aastal 8 haudepaari, Marimetsa rabas 2002. aastal 11 paari). Vimalik, et niidurdi soode asurkond on rannaniitude omaga vrreldes psivam vi isegi kosumas.


Ohud. Niidurdi taandumise algne phjus on looduslike rohumaade kultiveerimine Lnemere tuumik-asurkonna levialadel (Taani, Phja-Saksamaa, Skne). Niteks Taanis on mdunud sajandi alguses pesitsenud 50 000100 000 haudepaarist praeguseks alles ainult riismed 350 haudepaari [11]. Niitude kuivendus ja vetamine phjustavad varasema ja lopsakama rohukasvu, mis muudab ala vikesekasvulisele ja lhijalgsele niidurdile sobimatuks. Kuivenduse tttu kahaneb mullaselgrootute biomass, kiiresti kaovad lombid, mis on rdi elupaigas olulised. Praegusel ajal pole maaparandus ohutegurina enam eriti oluline.

Nd kahandab kiires tempos niidurdi eluruumi rannaniitude kinnikasvamine. Viimase poolsajandiga on rannaniitude pindala Eestis vhenenud kuni viis korda, nii et praeguseks on rdile sobivaid niite veel ksnes paarikmnel ruutkilomeetril. Rdi taandumise esmane phjus on liiga krge rohi, roostik ja alade kulustumine. Karjatamise lakates sobivad niidurdile mnda aega veel niidud, kus taimkatet hoiavad madalmurusena kestvad leujutused, kevadine j vi/ja haned-lagled.

Niidurdile vib saada hukatuslikuks ka rvloomade pealetung, sest kinnikasvavad niidud muutuvad mitmetele neist meelispaigaks. Phjamaades tehtud uuringud on nidanud, et suur osa kurnadest ja poegadest hvib rvluse tagajrjel. Rstatud kurnade osakaal on eriti suur just hilisemate uuringute andmeil, mis viitab rvloomade arvukuse suurenemisele alates 1960. aastate lpust [9].

Rvloomade pealetungi on omakorda soodustanud rannamaastike killustumine: majandatavate alade vahele tekib pidevalt kinnikasvavaid niite, kuhu asuvadki maismaa rvloomad. Niidurdi kurnasid ja poegi hvitavad hallvares, ronk, kalakajakas, loorkullid, imetajatest rebane, khrikkoer ja mink. Rvloomade laastamistd soodustab kaudselt ka niidulinnustiku allakik tervikuna. ha vhem kohtab meie randades hlekaid ja vaenlaste suhtes agressiivseid kurvitsalisi kiivitajaid, viglesid ja tildreid, kes heskoos pesarvlid niidult minema kihutaks.

Looduslikest ohtudest on rdile nuhtluseks hilised leujutused-tormid (pesad upuvad) ja kevadine kuivus (toidunappus). Pesitsuspaigale vib saada saatuslikuks ka lekarjatamine (kariloomad tallavad pesi), arendustegevus rannikul (suvemajad, sadamad, tuulegeneraatorid) ja hirimine (turism, uurimine).

Kogu Lnemere, seal hulgas Eesti niidurdi killustatud asurkonnad ei suuda end praegusel ajal enamasti taastoota, seda isegi esimesel pilgul heades elupaikades. Noorlindude vljarnne on ndseks lakkamas ja isoleeritud asurkondi ei tienda enam teistest pesitsuspaikadest tulijad. Vljarnnet kahandab muidugi ka rdi pesapaigatruudus [11]. Kaduva asurkonna seisund oleneb nd ha rohkem juhuslikest protsessidest, niteks nihetest asurkonna sugulises ja vanuselises koosseisus, geneetilise varieeruvuse kahanemisest, rvluse tasemest ja ebasoodsatest ilmastikuoludest [1]. Nii ongi tekkinud surnud ring, mis vib phjustada asurkonna kiire vljasuremise.


Kuidas kaitsta niidurdi? See alamliik on rangelt kaitstud EL linnudirektiivi (I lisas) ja Berni konventsiooni alusel. Eesti punasesse raamatusse on ta kantud ohualti liigina, looduskaitseseaduse jrgi kuulub ta II kaitsekategooriasse. Paraku on asjatundjate kige uuemad prognoosid kurjakuulutavad: arvestades Lnemere asurkonna viksust ja kiiret arvukuse langust, vib see halvima stsenaariumi jrgi hvida 2030 aasta jooksul [10]. Sellist kiiret hbumist ei ole ennustatud helegi teisele Euroopa kurvitsaasurkonnale.

2003. aastal kinnitas Eesti keskkonnaminister niidurdi kaitsekorralduskava jrgmiseks viieks aastaks [3]. Lhimate eesmrkidena on kavas pidurdada asurkonna arvukuse langust (45% aastas) vhemalt poole peale ning luua rahvusvaheline koostvrgustik. Kaugemaks sihiks (aastani 2012) seati vhemalt 400 haudepaari psimine Eestis, sealhulgas 200 paari kaitsealadel. Kaitsekorralduskava jrgi on esmathtis kaitsta niidurdi elupaiku (luua uusi kaitsealasid), hooldada pidevalt rannaniite ja vajaduse korral taastada neid.

Rdile sobivatel aladel on vaja suurendada karjatamiskoormust he-kahe noorveiseni hektari kohta, mis tagaks madala taimkatte (krgus 515 cm) pesitsusperioodiks, samuti piirata rvloomade arvukust.

Rannaniitude kaitsega on Eestis tepoolest palju vaeva nhtud, paraku on elustik ha vaesunud. Kige murettekitavamad on kre [6]), tutka [4] ja niidurdi asurkondade kiire allakik. Et rdi on hvimisohus ka teistes Lnemere maades, on hakatud tegema koostd. 2004. aastal Kablis peetud rahvusvahelisel seminaril pidasid eksperdid esmathtsaks asurkonna taastootmise ja rvluse uuringuid, samuti niitude hooldamist rdi bioloogilistest iserasustest lhtudes. Soovitati laiendada madalmuruseid alasid eelkige paikades, kus asurkond end taastoodab. Niidurdi vljavaateid vivad parandada nii rahvuslikud kui ka rahvusvaheline kaitsekorralduskava.


1. Blonqvist, Donald; Johansson, Olof C. 1991. Distribution, reproductive success, and population trends in the Dunlin Calidris alpina shinzii on the Swedish west coast. Ornis Svecica 1 (1): 3946.

2. Cramp, Stanleyet al. 1983. Handbook of birds of Europe, the Middle East and North Africa: the Birds of Western Palearctic 3: 423444.

3. Kuresoo, Andres jt. 2003. Tegevuskava niidurdi Calidris alpina schinzii kaitse korraldamiseks. Ksikiri keskkonnaministeeriumis.

4. Mgi, Eve 2004. Tutkas. Eesti Loodus 55 (12): 3032.

5. Onno, Sven, 1963. Matsalu Riikliku Looduskaitseala haudelinnustikust. Ornitoloogiline kogumik, 3. Tartu: 2353.

6. Rannap, Riinu 2004. Boreal baltic coastal management for Bufo calamita. Coastal meadow management. Best Practice Guidelines. Ministry of Environment, Tallinn: 2633.

7. Renno, Olav (koost.) 1993. Eesti haudelindude levikuatlas. Valgus, Tallinn.

8. Sits, Eerik 1937. Materjale Matsalu lahe linnustikust. Matsalu lahe ornitoloogilise uurimise tulemusi aastatest 19281936. Tartu.

9. Soikkeli, Martti.; Salo, Jukka 1979. The bird fauna of abandoned shore pastures. Ornis Fennica 56: 124132.

10. Stroud, David A.. et al. (compilers). 2004. Status of migratory wader populations in Africa and Western Eurasia in the 1990s. International Wader Studies 15: 1259.

11. Thorup, Ole. 1999. Breeding dispersal and and site fidelity in Dunlin Calidris alpina at Tipperne, Denmark. Dansk Orn. Foren. Tidsskr. 93: 255265.



ANDRES KURESOO
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet