Eesti Looduse fotov�istlus
2005/3



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2005/3
Ntke nkirohi

Ntke nkirohi on meil nii haruldane taim, et vahepeal arvasime ta juba Eesti jrvedest kadunute hulka. Nd on siiski teada kaks kindlat leiukohta, tenoliselt peidab ta end kusagil veel.

Nkirohud on heidulehelised taimed, kes kuuluvad omaette sugukonda. Neid on 40 liiki, kik veesisesed (kasvavad vee all). Enamasti heaastased, muist he-, muist kahekojalised, vikeste rohekate vi punakate itega varreharude vi lehtede kaenlais. Isasied koosnevad vaid hest tolmukast ja ietolm kandub edasi vee all.

Mnest taimeraamatust ei leia ntket nkirohtu mitte mrksna Najas, vaid Caulinia alt, kuhu on koondatud nkirohu peenehambulise leheservaga liigid. Ntke nkirohi (Najas flexilis = Caulinia flexilis) vib muude veetaimede hulgas hredalt kasvades olla nii silmapaistmatu, et jb tenoliselt isegi botaanikuil vahel mrkamata, arvavad Briti saarte veetaimestiku asjatundjad Preston ja Croft [8]. Hallikasroheline taim on kuni 40 cm pikkuste niitjate harunevate vartega ja lineaalsete, kuni millimeetri laiuste lehtedega [6]. Ilusaks ja suureks on peetud 1926. aastal Ingerimaalt leitud 20 cm pikkusi taimi [1].

Mnemillimeetristes phklikestes on rikkalikult tibatillukesi seemneid, mis aga meie kliimas ei pruugi igal aastal valmida. Mullusel vihmasel ja jahedal suvel olid seemnekesed augustis veel sna toored. Veetaimedele tavaliselt vga omast vegetatiivset paljunemist ei ole sellel liigil seni mrgatud.


Levik. Liigi kujunemispiirkonna kohta on mitmesuguseid arvamusi. Praegune levila on kohati pidev Phja-Ameerikas, Euraasias aga vga hre (vt. kaarti). Backman [1] refereerib uurijaid, kes arvavad, et Phja-Ameerikast on ntke nkirohi Euroopasse rnnanud Phja-Atlandi maasilla kaudu, millele viitab ka sna suur leidude arv Briti saartel. Pole aga vimatu, et see on toimunud ka Siberi kaudu, eriti kui arvesse vtta lhedaste, Caulinia alamperekonna liikide leviala Kaug-Idas (C. orientalis; C. japonica = C. amurensis.) [7].

Paleobotaanilised leiud tendavad, et nkirohud ilmusid Suure jrvistu alale juba soojal Bllingi-Allerdi perioodil, umbes 12 50010 920 aastat tagasi [13]. Nkirohtude, nagu ka mkrohu, hiilgeaeg Euroopas oli viimasest mandriliustikust vabanenud aladel boreaalsel kliimastaadiumil ja atlantilise algul, mil suved olid kuumad ja kuivad ning talved sademerikkad [1, 2, 8].

Liustikuga kaasa toodud pinnakattesse kujunenud laialdased madalad veekogud visid nkirohule hsti sobida: nende vesi oli praeguste jrvede omast karedam, orgaanilisi setteid vhe ja psikooslused vlja kujunemata. Viimase aja uuringud on nidanud, et ntke nkirohi kasvab ohtralt suhteliselt noortes, mnesaja aasta vanustes [12] ning hiljuti inimtegevuses mber kujundatud veekogudes [3]. Kiire vhenemise atlantilisel perioodil phjustasid nii halvenevad kliimaolud kui ka madalamate veekogude kinnikasvamine [1, 9]. Ilmselt pidi mjuma ka vee kareduse jrkjrguline vhenemine happelistel aluskivimitel kujunenud jrvedes. Vga palju seemneleide Euroopa Holotseeni setetest prinevad Soomest [1], kus graniidist alusphjal asuvais lubjavaestes jrvedes on tnapeval vhe eeldusi nkirohu kasvuks.

ks phjusi, miks ntke nkirohi ja teisedki selle perekonna liigid on Euraasias sna haruldaseks muutunud, vib olla sltuvus seemnetega paljunemise edust. Ameerikast on teateid nkirohu vhenemise kohta veekogude mudastumisel ja viletsama lbipaistvuse korral [8, 11].


Keskkonna suhtes nudlik. Ntke nkirohi kasvab tavaliselt sna madalas, alla 1,5 meetri sgavuses vees, kuigi 1991. aastal leidis Aime Memets teda Pidlas a i n u l t 2,5 meetri sgavuselt. Phjasete on neis jrvedes enamasti mineraalne (savi, aleuriit, liiv, kivid), aga vib olla ka mudasegune vi -kirmene. Fossiilseid leide on samuti nii jrvemuda ehk jtja kui ka savi jm. mineraalsetest settekihtidest [1].

Ntket nkirohtu ei saa pidada tingimata vhetoiteliste veekogude liigiks ei paleobotaanilise materjali ega tnapevaste kasvukohtade phjal. Olulised paistavad olevat selge, vhemalt keskmise karedusega vesi, vabad alad litoraali madalamas osas, konkurentide nrkus ning nkirohu edukas paljunemine. Kindlasti on mni tema nudlustest meile ka teadmata. Selge vesi ja vaba mineraalphjaga madalvee-alad iseloomustavad aga just paremas seisundis olevaid jrvi, kus pole sagedast vetikate vohamist ega kaldavee- vi ujulehtedega taimestiku kiiret pealetungi.

Nkirohuga nii fossiilsetes floorades kui ka eelmisel sajandil koos kasvanud taimed on ka enamjaolt veekogu hea kvaliteedi nitajad. Backman [1] on reastanud kige sagedamini koos ntke nkirohuga leitud taimed Euroopas 20. sajandi algupoolel: mndvetikad, nitellid, lubi-sirbik, tume srjesilm, sgis-vesitht, lahnarohud, vike ja meri-nkirohi, khar, hein-, vike ja kaelus-penikeel, nelalss. Eesti vheste leiukohtade jrgi otsustades paistab nkirohu-jrvi eelistavat ka snagi harva leitav punakas penikeel.

Mndvetiktaimi mainitakse ikka kui peamist nkirohuga koos kasvavat rhma, kuid teatud oludes vivad nad nkirohu vlja trjuda, nagu ilmselt on juhtunud meil Pidlas. Paistab, et seal on laienenud ka mudased madalvee-alad. Pidla, nagu paljude teistegi Otep piirkonna jrvede jrsuveerulistelt kallastelt vis sisse voolata lmmastikurohket vett lautadest, mida on ikka eelistatud rajada knka otsa; samuti karjamaadelt ja majapidamistest. See on edendanud niitrohevetikate ja mndvetikate kasvu ning kiirendanud tsiku teket. Laienev kaldaveetaimestik vi tsik annab kaldalhedasse ossa aeglaselt lagunevat kdu, mis liiva peagi kinni katab.


Leiukohad Eestis ja lhinaabruses. 1972. aastal leidis Aime Memets ntke nkirohu Pidla Suurjrvest ja Ahvenjrvest esimest korda ning asurkond oli kllaltki tugev. 1991. aastal mrkas ta mlemas jrves mndvetikate pealetungi ja niitvetikapilvi ning kahtlasi niresid sisse voolamas, Nkirohtu oli kummaski jrves juba sna vhe ja see kasvas varasemast hoopis sgavamal. Uuemad katsed Pidlas nkirohtu leida 2001. aastal edu ei toonud, kuid 2003 leidsime Eesti-Taani hispaatkonna phjaliku tegevuse tulemusena Suurjrves (teise nimega Nkijrves!) paar kohta, kus ta kasvas sna madalas vees koos kaelus-penikeelega. Ahvenjrvest pole seda taimekest aga enam leidnud.

Mullu suve taimestiku-uuringutel leidsime aga rmsa llatusena esimest korda mnesentimeetrise nkirohujupikese Endla jrvest, mis binokulaari all mratuna osutus ntkeks ja kandis isegi vilju. Rohkem leiukohti Eestist praegu teada pole.

Ka teistes Balti riikides on ntket nkirohtu kasinalt: kolm leiukohta Ltis, kaks Leedus [5, 10]. Backman [1] on nimetanud Loode-Venemaa osas vanu leide nisjrvest, Luugast ja Valdaist. Venemaa veekogude floora [7] annab viiteid Karjala-Murmanski rajooni lunaosale ja Laadoga-nisjrve piirkonnale, kuid ilma tpsemate leiuandmeteta. Pole teada, kas ntket nkirohtu on viimase 140 aasta vltel Soomes uuesti leitud. Rootsis on see A. Jacobsoni suulistel andmetel liharuldane: praegu on teada ainult ks leiukoht.


Mida teha vi tegemata jtta? Nii haruldase liigi kasvukohti tuleks igal aastal seirata. Pidevalt jlgides viksime saada aimu sellest, millistel aastatel on see taim edukam, millistel mitte. Kliimat muuta pole meie vimuses, kuid ettevaatlik katse mnd ala mndvetikaist puhastada vi mnel muul viisil aidata kll. Setteid eemaldades viksime hvitada seemnepanga.

Hoopis rohkem tuleks teavitada neid inimesi, kes on rajanud oma majapidamised vi kavandavad uusi villasid Luna-Eesti looduskaunitesse kohtadesse, ikka krgele jrvekaldale. Nad saavad jrvede ilu inimplvede kaupa nautida vaid siis, kui saavad aru oma osast nende saatuses ega hoia kokku heitveepuhastuse pealt.


Tnu tahan elda kigile neile, kes rahaliselt (keskkonnaministeerium, Endla looduskaitseala, loodushoiukeskus) vi jrvel sudes (Reet Laugaste, lle Reier, Bjarne Meslund, Meelis Tambets, Kai Kimmel ja Kadi Palmik) on aidanud nkirohtu leida. Soovin, et Pidla maaomanikud suhtuksid mistvalt nende valduses olevasse varandusse, olgugi ta vaid pisike kahvaturoheline taim.


1. Backman, A. L. 1948. Najas flexilis in Europa whrend der Quartrzeit. Acta Bot. Fenn. 43.

2. Bennike, Ole et al. 2001. Late Quaternary records of Najas spp. (Najadaceae) from the southwestern Baltic region. Rev. Palaeobot. Palynol. 114 (34): 259267.

3. Hansel-Welch, Nicole et al. 2003. Changes in macrophyte community structure in Lake Christina (Minnesota), a large shallow lake, following biomanipulation. Aquat. Bot. 75 (4): 323337.

4. Hulten, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants I. Koeltz Scientific Books, Germany.

5. Kuusk, Vilma et al. (eds.) 2003. Flora of the Baltic Countries 3. EAU Institute of Zoology and Botany, Tartu.

6. Lellep, Elli 1984. Sugukond nkirohulised Najadaceae. Eichwald, Karl jt. Eesti floora IX. Valgus, Tallinn.

7. Лисицына, Л. И. Папченков, В. Г. 2000. Флора водоемов России. Определитель сосудистых растении. Наука, Москва.

8. Preston, C. D.; Croft, J. M. 1997. Aquatic plants in Britain and Ireland. Harley Books, England.

8. Samuelsson, Gunnar 1934. Die Verbreitung der hheren Wasserpflanzen in Nordeuropa (Fennoskandien und Dnemark). Acta Phytogeographica Suecica VI, Uppsala.

10. Sinkeviiene, Zofija 2001. Najas flexilis and Najas minor in Lithuania. Bot. Lithuanica 7 (2): 203208.

11. Zicheng Yu, 2000. Ecosystem response to Lateglacial and early Holocene climate oscillations in the Great Lakes region of North America. Quatern. Sc. Rev. 19 (1718): 17231747.

12. Wentz, W. A.; Stuckey, R. L. 1971. The changing distribution of the genus Najas (Najadaceae) in Ohio. Ohio Journal of Science 71: 292302.

13. Wilcox, Douglas A.; Simonin, Howard A. 1987. A chronosequence of aquatic macrophyte communities in dune ponds. Aquat. Bot. 28 (34): 227242.




HELLE MEMETS
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet